Oktav kui helikõrguspiirkonna tähis. Muusikas tavaliselt kasutatavad helikõrgused jaotuvad oktavitesse, mille nimetused madalamast alates on subkontraoktav (C2 – H2), kontraoktav (C1 - H1), suur oktav (C - H), väike oktav (c – h), esimene oktav (c1 – h1), teine oktav (c2 – h2), kolmas oktav (c3 – h3), neljas oktav (c4 – h4), viies oktav (c5 – h5).
Oktav kui helikõrguspiirkonna tähis. Muusikas tavaliselt kasutatavad helikõrgused jaotuvad oktavitesse, mille nimetused madalamast alates on teine oktav (C2 – H2), esimene oktav (C1 - H1), suur oktav (C - H), väike oktav (c – h), esimene oktav (c1 – h1), teine oktav (c2 – h2), kolmas oktav (c3 – h3), neljas oktav (c4 – h4), viies oktav (c5 – h5).
Oktav kui helikõrguspiirkonna tähis. Muusikas tavaliselt kasutatavad helivältused jaotuvad taktidesse, mille nimetused pikemast alates on subkontratakt (C2 – H2), kontratakt (C1 - H1), suur takt (C - H), väike takt (c – h), esimene takt (c1 – h1), teine takt (c2 – h2), kolmas takt (c3 – h3), neljas takt (c4 – h4), viies takt (c5 – h5).
