Muusikaajalugu/NÄIDISKURSUS. GÜMNAASIUM/II kursus. Rahvuslikkus muusikas

Allikas: Vikiõpikud
Jump to navigation Jump to search

II kursus. Rahvuslikkus muusikas

Muusikaajalugu/NÄIDISKURSUS. GÜMNAASIUM/II kursus. Rahvuslikkus muusikas/MÕISTED

Sisukord

19. sajandi muusika (Muusika kuulamine ja muusikalugu)[muuda]

1) 19. sajandi muusika[muuda]

Sissejuhatus (kultuurilooline taust) (korrektuurides)

[lõiming üldajalooga, mõistete ja kronoloogia selgitus, pigem lühidalt], sh romantismi teke (seos saksa kirjanduse ja filosoofiaga) ja mõiste (lühidalt)

Peatüki sissejuhatus - EI LÄHE KÄIKU SELLISENA (GL)[muuda]

Käesolev sissejuhatav peatükk käsitleb keskse nähtusena rahvuslikkust muusikas, mis ilmub 19. sajandil Kesk-Euroopas koos romantismi vooluga, Ida-Euroopa, Põhja-Euroopa ja Vene muusikas aga rahvusromantismi kontekstis.

TELL[muuda]

TELL VANA https://vara.e-koolikott.ee/node/6086

19. sajandi muusikaelu[muuda]

19. sajandi muusikaelu ja muusikast mõtlemist mõjutasid järgmised asjaolud:

  • alguse sai religioonide ja erinevate rahvaste mütoloogia uurimine
  • muusikaharitlased hakkasid koguma erinevate rahvaste rahvaloomingut ja seda uurima
  • arenesid välja uued teadusvaldkonnad nagu antropoloogia ja etnograafia
  • arenes välja kaasaegne kirjandusteadus
  • arenesid välja teaduslik psühholoogia ja psühhoanalüüs, mille teooriale pani aluse neuroloog ja psühhiaater Sigmund Freud
  • järjest olulisemaks muutus muusika ajaloo uurimine, millest kasvas välja historitsism
  • arenes välja muusikakriitika, milles mängisid suurt rolli helilooja Robert Schumann ja muusikaajaloolane Eduard Hanslick
  • hakkasid ilmuma oluliste mineviku heliloojate kogutud teosed, millest kuulsaim on Johann Sebastian Bachi teoste esimene väljaanne

19. sajandil toimus muusikaelu endiselt kirikutes, ooperiteatrites ja ülikute paleedes. Seoses kodanluse majandusliku ja poliitilise tugevnemisega tekis aga järjest enam muusikaühinguid, mis ehitasid suuri kontserdisaale sümfooniliste ja vokaalsümfooniliste suurvormide ettekandmiseks. Kodanliku muusikaelu keskustena hakkasid järjest enam tooni andma salongid, kus kõlas nii instrumentaal- kui ka vokaalkammermuusika.

19. sajandi muusikaelu suuremate rahvusvaheliste keskustena tõusid esile

  • saksa keeleruumi linnad Viin, München, Berliin, Leipzig, Dresden ja Weimar, mis mõjutasid kogu Euroopa romantilise muusika esteetikat enne 1830. aastat
  • Pariis, millest Walter Benjamini sõnutsi kujunes Euroopa "19. sajandi pealinn" ning kunsti- ja vaimuelu keskus
  • Itaalia linnad Milaano, Veneetsia, Parma ja Naapoli kui ooperi ja virtuoosse musitseerimise keskused, mille kontserdielus oli tugevalt tunda ka saksa sümfonismi ja kammermuusika mõjusid
  • London, milles pidevalt andsid kontserte mandrilt pärit heliloojad ja virtuoossed interpreedid ning mille muusikaelus domineerisid itaalia ooper, hiigelkoosseisudega oratooriumiettekanded ja Savoy opera stiilis operett. 19. sajandi lõpupoole algas Londonis pärast umbes kahesaja-aastast madalseisu ka inglise enda heliloojate esiletõus

19. sajand oli suure muusikalise arengu ajaks ka mitmetele Ida-Euroopa ja Skandinaavia riikidele. Oma rahvamuusika kogumine ja kasutamine tõi kaasa professionaalse rahvusliku heliloomingu tekke ja rahvusromantismi. Põhiliselt saksa muusika eeskujul hakati looma nii sümfoonilist muusikat, kammermuusikat kui ka oopereid.

19. sajandil toimusid kogu Euroopa muusikaelus muudatused, mis mõjutasid oluliselt muusika vastuvõttu, loomust ja esitamist: rohkem inimesi puutusid kokku muusikaga hoogustunud kodanliku ühiskonnakorralduse tõttu. 18. sajandi lõpupoole olid tekkinud erinevad muusikaühingud, mis korraldasid väikekontserte. 19. sajandil hakati ehitama suuri kontserdisaale, kuid kontserdipileti hinnad olid niivõrd kõrged, et neid pileteid said endale lubada siis ainult kõrgklassi või keskklassi inimesed.

NEED LÕIGUD lisandusid (GL)

19. sajandi muusikaühingud

Muusikaühinguid asutati 19. sajandil selleks, et toetada finantsiliselt kontsertide regulaarset korraldamist. Muusikaühingu liikmeskonnas võis kohata nii professionaalseid muusikuid kui ka asjaarmastajaid. Muusikaühingute eesmärk oli kuulajateni tuua klassikalisi teoseid, esitades seda võimalikult kõrgel tasemel. Samuti leidus ühingus tihtipeale muusikaõpetlasi ning algajaid muusikuidki, noortele tulevastele talentidele õpetati ilusat musitseerimist, lootes, et antud teadmised päranduvad tulevikus uutele põlvkondadele.

Mobiilsus ja reklaam: 19. sajandi algul interpreedid (virtuoosid) reisisid väga sageli, nende eesmärk oli leida muusikaühing, kelle abiga oli võimalik kontsert korraldada, varasemalt oli eesmärk leida jõukam aristokraat või organisatsioon, kes rahastaksid esinemist. 19. sajandil aitas muusikuid reklaami ja ajakirjanduse levik, millega oli palju kergem endale tähelepanu püüda ning publik kokku saada. Siiski olid endiselt tähtsal kohal tutvused jõukate inimestega, kes aitasid üürida nt kalleid kontsertsaale ning võisid abistada kohaliku saateansambli või orkestri otsimisel. Kõige levinum koht piletimüügiks oli raamatupood või kondiitriäri.

Loe edasi Encyclopaedia Britannica (ingl. k.)

19. sajandi muusikastiilid[muuda]

Muusikaajaloos nimetatakse 19. sajandit romantismiajastuks. See on viimane ühe muusikastiili järgi nime saanud ajastu, kuna juba alates 20. sajandist valitseb muusikas nii suur muusikastiilide ja väljendusvahendite paljus, et neid ühendav nimetus puudub. Ka 19. sajandist on tegelikult ebatäpne rääkida kui ainult romantismiajastust, sest romantism oli siis vaid üks paljudest muusikastiilidest.

Romantismi valitsevat asendit muusikas kindlustas 19. sajandil jõuliselt arenev muusikakriitika, milles andsid tooni mitmed romantilised heliloojad, nagu näiteks Robert Schumann. Muusikakriitika kujundas tolleaegse publiku esteetilisi arusaamu sellest, milline on kvaliteetne muusika ja millises suunas peaks muusika areng kulgema. Selline positsioon eeldas, et mitte kõiki muusikateoseid ei peetud kvaliteetseks. Tihti vägagi teravaks muutunud avalikes diskussioonides vastandati meistreid, kelle hulka kuulusid näiteks viini klassikud ja nö kohalikke heliloojaid (nn väikemeistreid, sks. k. Kleinmeister). Samuti kõrvutati võrldevalt kõrgetasemelist avalikku kontserdielu ja asjaarmatajate kodust musitseerimist. Romantismiajastu üheks tunnuseks on ka geeniusekultus, mis mõjutab meie kontserdielu, traditsioone ja hoiakuid tänaseni.

19. sajandi muudeks muusikastiilideks olid näiteks biidermeier, realism, historitsism ja rahvusromantism.

Romantism[muuda]

Romantism on muusikastiil, mida iseloomustab romantismi tunnuste avaldumine muusikas.

Kuna romantismi peetakse 19. sajandi valitsevaks muusikastiiliks, siis räägitakse ka romantismiajastust, mis jaotus vararomantismiks, kõrgromantismiks ja hilisromantismiks.

Loe edasi: peatükk Romantism

Biidermeier[muuda]

Biidermeier on muusikastiil, mida viljeldi 1815. aastal toimunud Viini kongressi ja 1848. revolutsiooni vahelisel restauratsiooniajal põhiliselt saksa keeleruumis. Biidermeieri heliloojate valdavaks hoiakuks oli austus klassitsismi traditsioonide vastu ning põhiliseks eesmärgiks publiku muusikaline harimine.

Biidermeieri muusikaesteetika esindas kodanlikku muusikamaitset. Oluline oli pidada kinni õigetest muusikažanritest ja -vormidest ning valida igale muusikažanrile õiged muusika väljendusvahendid. Muusikal pidi olema sobiv "toon". Biidermeieri heliloojad pidasid suurimaks eeskujuks Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat, mis nende jaoks esindas "ajastu-ülest stiili-ideaali".

Biidermeieri heliloojad pidasid muusikat luues tihti silmas uusi kodandlikke seltskondlikke institutsioonie: muusikafestivale, lauluseltse, oratooriumiühinguid, kodumusitseerimist ning asjaarmastajate muusikalist tegevust.

Biidermeier esines 19. sajandi esimesel poolel ka saksa kunstis ja kirjanduses.


Olulisemad biidermeieri heliloojad[muuda]

Louis (Ludwig) Spohr (1784–1859) oli saksa helilooja, viiuldaja ja dirigent, kes on loonud 10 sümfooniat, 10 ooperit, 18 viiulikontserti, 4 klarnetikontserti, 4 oratooriumi, kammermuusikat ja laule. Spohr on viiulimängijatele tänaseni kasutusel oleva lõuatoe ning orkestriteoste partituuri märgitava proovitegemist hõlbustava orientiiride süsteemi kasutuselevõtja.

Carl Loewe (1796–1869) oli saksa helilooja, laulja, dirigent, kelle loomingusse kuulub üle 400 ballaadi ja laulu, millest paljud olid omal ajal väga populaarsed. Ta on kirjutanud ka 2 sümfooniat, 2 klaverikontserti, 5 ooperit, 17 oratooriumi ja kammermuusikat. 1827. aastal juhatas ta 18-aastase Felix Mendelssohni „Suveöö unenäo“ avamängu esiettekannet.

Conradin Kreutzer (1780–1849 Riia) oli saksa helilooja ja dirigent, kelle loomingusse kuulub 3 klaverikontserti, kammermuusikat ja oopereid. Ta tegutses põhiliselt Viini, hiljem ka Kölni muusikateatrite juures.

Albert Lorzing (1801–1851) oli saksa helilooja, näitleja ja laulja, kelle loomingust leiab põhiliselt koomilisi mänguoopereid (sks. k. Spieloper). Saksa mänguooper arenes välja laulumängust (sks. k. Singspiel) ja sisaldas lauldud muusika kõrval ka kõneteksti. Saksa mänguooper sarnaneb prantsuse koomilisele ooperile (pr. k. opéra comique).

Otto Nicolai (1810 Königsberg – 1849) oli saksa helilooja ja dirigent, kes on kirjutanud 5 ooperit ning teoseid nii orkestrile, koorile, ansamblitele kui ka solistidele. Otto Nicolai on üks Viini Filharmoonikute asutajatest.

Sarnaselt kirjanduse ja maalikunstiga võib ka 19. sajandi muusikas leida klassitsismile ja romantismile vastanduvaid muusikastiile.

Üheks selliseks on realism, mille eesmärgiks ei ole luua mitte ilu, vaid tõde. Selle põhimõtte nimel rikutakse julgelt žanritraditsioone, kaasatakse materjali, mis on olnud senises kunstmuusikas mõeldamatu, matkitakse igapäevakeelt, eiratakse kompositsioonireegleid.

Historitsism[muuda]

Historitsism on muusikastiil, mida iseloomustab eelmiste ajastute muusikale omase materjali, struktuuri, stiili, kompositsioonimeetodi või esteetika teadlik, eesmärgipärane ja tihti mütologiseeritud kasutamine uues muusikas. Historitsismiga võib käia kaasas ka teooria, et uue muusika või esituspraktika olemuse põhiline määraja on muusika ajalugu. Kuigi ajaloo traditsioonide ülistamist on esinenud ka varem, räägitakse historitsismist muusikas eelkõige 19. ja 20. sajandi kontekstis.

Historitsismi alguseks peetakse Johann Sebastian Bachi loomingu laialdast taasavastamist, mis sai jõudis suurema avalikuseni Matthäuse passiooni esitusega Felix Mendelssohn-Bartholdi juhatusel 1829. aastal pärast umbes saja-aastast unustuse hõlma vajumist. Sellest peale omandavad varasemate perioodide teatud heliloojad ja nende looming tihti mütoloogilise klassika staatuse, näiteks:

  • Giovanni Pierluigi da Palestrinast saab kirikumuusika klassik
  • Johann Sebastian Bachi hakatakse nimetama "poeetilise kontrapunkti" isaks
  • Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat käsitletakse klassitsiliku lihtsuse ideaalina
  • Franz Schubertit nimetatakse soololaulu meistriks
  • Ludwig van Beethoveni sümfooniad ja hilised keelpillikvartetid saavad romantilise ideaali kehastusteks, aidates kaasa Beethoveni isiku ja muusika "romantiseerimisele" ja niinimetud "Beethoveni müüdi" tekkimisele.

Kuigi 19. sajandil ollakse varasemast muusikast palju rohkem informeeritud kui eelnevatel sajanditel, on 19. sajandi muusikalisele historitsismile omane, et varasemat muusikat ei esitatud eriti allikatruult. Väga levinud oli vanade meistrite muusika "parandamine": ümberorkestreerimine, esituskoosseisude suurendamine ning esitamine liialdatud dünaamika ja tempodega.

Ka muusika kompositsiooniõpetuses õpetati jätkuvalt vanu kompositsioonimeetodeid, kuid tihti tehti seda reflekteerimata, tuimalt käsitööoskusi treenides. Selline tegevus viis elutu konservatiivse akademismini: ei loodud enam elavat muusikat, vaid eklektiliselt ja mehhaniliselt erinevaid muusikastiile ühendavaid mineviku muusika koopiaid.

Rahvusromantism[muuda]

Rahvusromantism on muusikastiil, millel on lisaks romantismi üldistele tunnustele ka konkreetsele rahvusele omased tunnused. Sellisteks tunnusteks võivad olla näiteks rahvamuusikast pärineva meloodia või konkreetse rahvusega seotud mütoloogia kasutamine.

Mõnel maal sündis rahvusromantism osana rahvuslikust vabadusvõitlusest või kultuurilisest ärkamisest. Tihti oli tegu rahvustega, kes olid olnud mõne teise rahvuse poliitilise, majandusliku või kultuurilise ülemvõimu all.

Mõnel maal tekkis rahvusromantism koos romantismiga juba 1800ndate alguses ning mõnel maal alles sada aastat hiljem, 1900ndatel.

Rahvusromantismi teeneks võib pidada rahvamuusika teaduslikku uurimist.

Lihtsustatult võib öelda, et kui romantikule piisas kunstist tunnete jaoks, siis rahvusromantik üritas pigem mõjutada inimeste seisukohti.

Rahvusromantismist: loe Rahvusromantism

Rahvusromantismist Eestis: loe Rahvusliku helikeele kujunemine

19. sajandi muusikažanrid[muuda]

Soololaul[muuda]

Soololaul - heliteos, mis on loodud häälele, enamasti klaveri saatel, kõige populaarsemad soololaulud on loodud saksa, vene ning itaalia keeles. On loodud ka laulude tsüklid (nt Franz Schubert ja Robert Schumann).

Sümfooniline poeem[muuda]

Programmiline muusika - instrumentaalteos, millele helilooja on andnud sõnalise selgituse, mõistmaks selle sisu. Süžee oli laenatud kirjandusteostest, kujutatavast kunstist või ajaloosündmusest.

Sümfooniline poeem - üheosaline teos, loodud sümfooniaorkestrile, kajastab poliitilist, kirjanduslikku või filosoofilist ideed.

Klaverimuusika žanrid[muuda]

19. sajandi uuteks klaverimuusika žanriteks kujunesid näiteks

  • sõnadeta laul (F. Mendelssohn-Bartholdy "Lieder ohne Worte")
  • ekspromt
  • prelüüd
  • rapsoodia
  • nokturn
  • muusikaline hetk (pr. k. moment musicale)
  • polka
  • valss
  • masurka
  • polonees
  • transkriptsioon (klaveritranskriptsioon) - tuntud teos, näiteks ooper või sümfoonia, mille originaal on loodud suurele koosseisule, ümberkirjutatud ("kokkusurutud") kujul klaverile. Klaverimängijate oskused olid väga kõrged ning pidevalt toodi esile klaveri orkestraalset võimet.
Operett[muuda]

Operett - lõbusa ja meelelahutusliku sisuga lavateos, milles vahelduvad laul, tants ja kõne. Operett jagunes omavahel iroonilise Pariisi ja meloodilise Viini operetiks.

Kasutatud kirjandus[muuda]

Kaldaru, M. (2004/2007). Muusikaajalugu gümnaasiumile. Konspekt. II osa. Romantism. 20. sajand. Tallinn: Avita.

Kull, I.; Tuisk, O. (1982). Muusikaajalugu keskkoolile. Tallinn: Valgus.

Michels, U.; Vogel, G. (1985). dtv-Atlas Musik. Lexikon - Musikgeschichte vom Barock bis zur Gegenwart [Leksikon - Muusikaajalugu barokist tänapäevani]. München, Kassel: Deutscher Taschenbuch Verlag, Bärenreiter.

Wörner, K. H. (1993). Geschichte der Musik. Ein Studien- und Nachschlagebuch. Achte Auflage [Muusikaajalugu. Õpik ja leksikon. Kaheksas trükk, väljaandnud L. Meierott]. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

SHOW[muuda]

Show1[muuda]

https://vara.e-koolikott.ee/node/6102

Interaktiivne ajatelg: 19. sajand Muusika ja poliitika sündmused ja ajalised piirid


Timeline: 19. sajand Headline Main timeline heading goes here (first page)

19. sajand Body Text The main timeline body goes here (first page). Muusika ja poliitika sündmused ja ajalised piirid Default zoom level This will tweak the default zoom level. Equivilent to pressing the zoom in or zoom out button the specified number of times. Negative numbers zoom out. default is 0

0 Background image An image to display as background. Background imageEdit imageEdit copyright Height The height in pixels

600

Asset Dates Add some dates to your timeline! Date: 1800

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1800 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

Headline Headline for the date entry

L. v. Beethoven Body text Body for the date entry Sümfoonia nr 1

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1789

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1789 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1799 Headline Headline for the date entry

Vana Euroopa Lõpp ja Suur Prantsuse Revolutsioon Body text Body for the date entry Suur Prantsuse Revolutsioon vapustab valitsevat sotsiaalset ja poliitilist süsteemi – monarhia valitsemissüsteemina lõpeb, kehtestatakse vabariik (1792), järgnevad Napoleoni sõjad ja Viini kongress (1814/15) muudavad Euroopa poliitiliselt.

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1805

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1805 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

Headline Headline for the date entry

Utoopilisusest tagasi minevikku Body text Body for the date entry Kuni aastani 1805 – filosoofide ja kirjanike mõtted ja ideed suunatud tulevikku ning tegeletakse utoopilisusega.

Pärast aastat 1805 – poeesiat ei otsita enam tulevikust, vaid ülistatud, reaalsest või unistatud minevikust.

Pöördutakse tagasi keskaega, tegeletakse eelajalooliste müütide ja faabulatega ning rahvalauluga – viimases ilmub näiliselt „Volksgeist“ (rahvaste vaimsus, J. G. Herder).

Idealiseeritakse lapsepõlve, tekib lastekirjandus ning korjatakse/luuakse muinasjutte.

Nüüdsest on indiviid jälle rahvuslikult, riiklikult ja religioosselt seotud.

Tugevneb rahvuslik ühtsustunne (seotud vabadussõdadega).

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1814

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1814 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1815 Headline Headline for the date entry

Napoleoni sõdade lõpp ja Viini kongress Body text Body for the date entry Alates 1815 – konservatiivsed ja restauratiivsed tendentsid poliitikas.

F. Schubert: romantilise Lied’i (soololaulu) algus L. v. Beethoveni hilisloomingu perioodi algus G. Rossini tõus ooperihelilooja tippu

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1816

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1816 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

Headline Headline for the date entry

G. Rossini Body text Body for the date entry Ooper „Sevilla habemeajaja“

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1821

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1821 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

Headline Headline for the date entry

C. M. v. Weber Body text Body for the date entry Ooper „Nõidkütt“ (Der Freischütz) - saksa esimene rahvuslik ooper (saksa keeles)

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1822

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1822 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1865 Headline Headline for the date entry

F. Schubert Body text Body for the date entry Sümfoonia nr 8 „Lõpetamata“, taasavastatud ja esiettekantud alles 1865.

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1829

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1829 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

Headline Headline for the date entry

Bachi taasavastamine Body text Body for the date entry J. S. Bachi Matthäuse passiooni taasesitamisega F. Mendelssohn-Bartholdi juhendamisel.

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1830

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1830 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

Headline Headline for the date entry

H. Berlioz - esimene programmiline orkestriteos Body text Body for the date entry Juuli-revolutsioon Pariisis.

1826 C. M. v. Weberi, 1827 L. v. Beethoveni, 1828 F. Schuberti surm

H. Berliozi Symphonie fantastique (Fantastiline sümfoonia) – esimene programmiline orkestriteos (Vikipeedia), sisuks helilooja enda armastulugu.

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1848

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1848 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1849 Headline Headline for the date entry

Euroopa revolutsioon Body text Body for the date entry Revolutsioon 1848/49

Industrialiseerimise ja „reaalpoliitika“ algus

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1850

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1850 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

Headline Headline for the date entry

Uued žanrid, reformooper ja esteetika Body text Body for the date entry F. Mendelssohn-Bartholdi (1847) ja F. Chopini (1849) surm, R. Schumanni vaikimine (1853, enesetapp 1856)

1851 – R. Wagneri (Vikipeedia) ooperireform: raamat „Ooper ja draama“ tutvustab Gesamtkunstwerk (tervikkunstiteose kontseptsiooni, Vikipeedia inglise keeles)

1848–1858 – F. Liszti sümfoonilised poeemid (Symphonische Dichtung) (üheosalised teosed, mis kajastab mingit poeetilist või filosoofilist ideed, Vikipeedia)

1854 – muusikakriitiku E. Hanslicki muusikaesteetikat revolutsioneerinud raamat „Muusikalisest ilust“ (Vom musikalisch Schönen): muusika on ainult liikuvad kõlavad vormid, ei sisalda endas tundeid

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1889

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1889 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

Headline Headline for the date entry

Uus “modernne” põlvkond Body text Body for the date entry Euroopa destabilisatsiooni algus – majanduslike ja rahvuslike vastandamiste kasv

R. Strauss: sümfooniline poeem „Don Juan“ (1889)

G. Mahler: Esimene sümfoonia (1889)

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1865

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1865 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

Headline Headline for the date entry

R. Wagner Body text Body for the date entry Ooper „Tristan ja Isolde“

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1871

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1871 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

Headline Headline for the date entry

G. Verdi Body text Body for the date entry Ooper „Aida“

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1876

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1876 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

Headline Headline for the date entry

R. Wagner ja J. Brahms Body text Body for the date entry R. Wagneri ooperitsükkel „Sõrmus“ ja Bayreuthi ooperimaja

J. Brahmsi Esimene sümfoonia

Tags Enter Tags (categories)


Asset Date: 1894

Start date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1894 End date YYYY,MM,DD (Minimum YYYY required)

1895 Headline Headline for the date entry

C. Debussy ja R. Strauss Body text Body for the date entry C. Debussy: Bergamasque'i süit (Suite bergamasque: sisaldab loo Kuuvalgus (Clair de Lune), 1890), sümfooniline orkestripoeem Fauni pärastlõuna (Prélude à l'après-midi d'un faune, 1894)

R. Strauss: sümfooniline poeem „Till Eulespiegel“ (1895)

Tags Enter Tags (categories)


Asset Add item Eras Add an era to your timeline Add item Language

Show2[muuda]

https://vara.e-koolikott.ee/node/6138

Võrdle Euroopa poliitilised piirid 1790 ja 1815. Liikuv pildiline võrdlusmall.

Title The title you'd like to show before the befort/after image

Võrdle Euroopa poliitilised piirid 1790 ja 1815.

First image: Euroopa kaart 1790. a enne revolutsioonide aj... First image The first image. Please make sure that it has the same size as the second image. First imageEdit imageEdit copyright Label for first image Label to put over first image

Euroopa kaart 1790. a enne revolutsioonide ajastu.

Second image: Euroopa kaart pärast Viini kongressi 1815. a. Second image The second image. Please make sure that it has the same size as the first image. Second imageEdit imageEdit copyright Label for second image Label to put over second image

Euroopa kaart pärast Viini kongressi 1815. a.

Behavioral settings

ASK[muuda]

Ask 1[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/5074

Lohista sõnad ja fraasid õigesse lünka.


Muusikas puudub selge piir *klassitsismi* ja valitsevaks peetud *romantismi* vahel. Siiski on võimalik *ülemineku ajal* märgata juba romantismile omapäraseid iseloomujooni muusikas. Ajaloos peetakse romantismi viimaseks *terviklikuks epohhiks*, sest edaspidi 20. sajandil valitseb juba stiilide ja väljendusvahendite paljusus ning seda ühendav kindel sisuline nimetus 20. sajandi epohhil puudub. Ehkki muusikaline romantism ei olnud omal ajastul ainuke stiil, jäi see siiski valitsevaks läbi jõuliselt areneva *muusikakriitika*, mille tooniandjad olid sageli ise veel heliloojad (nt Robert Schumann) ja seeläbi kujundasid arusaama sellest milliseks nende meelest esteetiliselt *kvaliteetne* ja arenev muusika peaks olema ja kujunema. Selle mõju on tunda veel 21. sajandi algulgi kontserdielu elavates traditsioonides. 

19. sajandil on enamasti käibel samad *väljendusvahendid*, *vormid* ja *esituskoosseisud*, mis klassitsismiajastul.

Muusikasse ilmub uus *poeetiline* ja *metafüüsiline* tasand (metafüüsika: õpetus kogemusvälisest tegelikkusest), rõhuasetus nihkub mõistuselt *tunnetele*.

19. sajandi muusikas eksisteerivad kõrvuti väga erinevad suunad: *suurte kontserdisaalide* muusika, kammerlikud *väikevormid*, *ooper*, kirikumuusika, *salongimuusika*, ballisaalide tantsumuusika.

Kui romantismi heliloojad sageli *vastanduvad* kodanlikele institutsioonidele ja kirjutamistavadele, luues uusi vorme ja arendades edasi klassitsismi väljendusvahendeid, loovad *biidermeieri* heliloojad muusikat kodandaliku seltskondliku elu jaoks aktsepteeritud klassitsistlike vormide ja väljendusvahenditega teenides sellega ka *hariduslikku* eesmärki.

Ask 2[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/5075

ist of Column Content content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus 19. sajand tervikuna on romantilise muusika ajastu, see on ainuvalitsev stiil.

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus 19. sajandi jooksul saab alguse ja areneb nt historism ja ajaloo uurimine, kaasaegne kirjandusteadus, religiooni- , riigi- ja müütide uurimine ning muinasjutude kogumine/loomine, teaduslik psühholoogia, rahvaste ja rahvalaulu uurimine.

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus Muusikas on selge piir klassitsismi ja romantismi vahel.

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus Muusikakriitikal ei ole mingit mõju 19. sajandi muusika arengule.

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus 19. sajandil on enamasti käibel samad väljendusvahendid, vormid ja esituskoosseisud, mis klassitsismiajastul.

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus 19. sajandi muusika on ühekülgne žanrites ja koosseisudes.

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus 19. sajandi muusikas eksisteerivad kõrvuti väga erinevad suunad: suurte kontserdisaalide muusika, kammerlikud väikevormid, ooper, kirikumuusika, salongimuusika, ballisaalide tantsumuusika.

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus Muusikasse ilmub uus poeetiline ja metafüüsiline tasand (metafüüsika: õpetus kogemusvälisest tegelikkusest), rõhuasetus nihkub mõistuselt tunnetele.

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

ADD CONTENT Text overrides and translations

Ask 3[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/5078


List of Column Content content: Multiple Choice

Content


Pilt või video Küsimus Millised linnad on saksa keeleruumis 19. sajandi muusika arengukeskused?

Vastusevariandid Vastusevariant: Viin

Tekst Viin Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Salzburg

Tekst Salzburg Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Bern

Tekst Bern Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: München

Tekst München Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Berliin

Tekst Berliin Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Lüneburg

Tekst Lüneburg Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Leipzig

Tekst Leipzig Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Dresden

Tekst Dresden Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Braunschweig

Tekst Braunschweig Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Weimar

Tekst Weimar Õige

Vihje ja tagasiside ADD VASTUSEVARIANT

Overall Feedback Define custom feedback for any score range Example: 0-20% Bad score, 21-91% Average Score, 91-100% Great Score! Score Range Feedback for defined score range 0 % – 100 %

Fill in the feedback ADD RANGEDistribute Evenly

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: Multiple Choice

Content


Pilt või video Küsimus Millised muusikastiilid ja žanrid esinevad Itaalias ja Prantsusmaal?

Vastusevariandid Vastusevariant: Itaalia ooper

Tekst Itaalia ooper Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Prantsuse ooper

Tekst Prantsuse ooper Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Virtuoossus

Tekst Virtuoossus Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Saksa sümfonism ja kammermuusikas (Pariisis)

Tekst Saksa sümfonism ja kammermuusikas (Pariisis) Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Portugali instrumentaalmuusika (Itaalias)

Tekst Portugali instrumentaalmuusika (Itaalias) Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Saksa instrumentaalmuusika (Itaalias)

Tekst Saksa instrumentaalmuusika (Itaalias) Õige

Vihje ja tagasiside ADD VASTUSEVARIANT

Overall Feedback Define custom feedback for any score range Example: 0-20% Bad score, 21-91% Average Score, 91-100% Great Score! Score Range Feedback for defined score range 0 % – 100 %

Fill in the feedback ADD RANGEDistribute Evenly

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: Multiple Choice

Content


Pilt või video Küsimus Mis toimus 19. sajandil Inglismaal (Londonis)?

Vastusevariandid Vastusevariant: Kontinendilt imporditakse virtuoose ja helilo...

Tekst Kontinendilt imporditakse virtuoose ja heliloojaid. Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Belgia ooper, Austraalia oratoorium

Tekst Belgia ooper, Austraalia oratoorium Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Itaalia ooper, oratoorium, operett (Savoy ope...

Tekst Itaalia ooper, oratoorium, operett (Savoy opera) Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Inglise muusika renessanss (tagasitulek) saja...

Tekst Inglise muusika renessanss (tagasitulek) sajandi viimases kolmandikus. Õige

Vihje ja tagasiside ADD VASTUSEVARIANT

Overall Feedback Define custom feedback for any score range Example: 0-20% Bad score, 21-91% Average Score, 91-100% Great Score! Score Range Feedback for defined score range 0 % – 100 %

Fill in the feedback ADD RANGEDistribute Evenly

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: Multiple Choice

Content


Pilt või video Küsimus Millised suunad arenesid ja valitsesid 19. sajandil Ida-Euroopas ja Skandinaavias?

Vastusevariandid Vastusevariant: Rahvusliku muusika tekke → rahvusromantism.

Tekst Rahvusliku muusika tekke → rahvusromantism. Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Rahvamuusika tekke

Tekst Rahvamuusika tekke Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Ooper ja instrumentaalmuusika

Tekst Ooper ja instrumentaalmuusika Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Inglise operett

Tekst Inglise operett Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Ameerika džäss

Tekst Ameerika džäss Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Sümfoonismis ja kammermuusikas inspiratsioon...

Tekst Sümfoonismis ja kammermuusikas inspiratsioonid saksa instrumentaalmuusikast Õige

Vihje ja tagasiside ADD VASTUSEVARIANT

Overall Feedback Define custom feedback for any score range Example: 0-20% Bad score, 21-91% Average Score, 91-100% Great Score! Score Range Feedback for defined score range 0 % – 100 %

Fill in the feedback ADD RANGEDistribute Evenly

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

ADD CONTENT Text overrides and translations

Ask 4[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/6120


ntroduction text Will be displayed above the summary task. Vali õige väide.

Summary DefaultTextual

Kui romantismi heliloojad sageli vastanduvad kodanlikele institutsioonidele ja kirjutamistavadele, luues uusi vorme ja arendades edasi klassitsismi väljendusvahendeid, loovad biidermeieri heliloojad muusikat kodandaliku seltskondliku elu jaoks aktsepteeritud klassitsistlike vormide ja väljendusvahenditega teenides sellega ka hariduslikku eesmärki. Kui romantismi heliloojad sageli kohanduvad kodanlikele institutsioonidele ja kirjutamistavadele, ei loo uusi vorme ega arenda edasi klassitsismi väljendusvahendeid, vastanduvad biidermeieri heliloojad muusikat kodandaliku seltskondliku elu jaoks aktsepteeritud klassitsistlikele vormidele ja väljendusvahenditele teenides sellega ka hariduslikku eesmärki. Ainult mõned romantismi heliloojad vastandusid kodanlikele institutsioonidele ja kirjutamistavadele, luues uusi vorme ja arendades edasi klassitsismi väljendusvahendeid, loovad kõik biidermeieri heliloojad sellist muusikat, mis kodandaliku seltskondliku elu jaoks ei ole aktsepteeritud.

Nagu kirjanduses ja maalikunstiski võib leida ka 19. sajandi muusikas klassitsismile ja romantismile vastanduvaid tendentse. Ei looda klassikalist ilu, vaid soovitakse edasi anda realistlikku ehk tõelist väljendusviisi. Nagu kirjanduses ja maalikunstiski võib leida ka 13. sajandi muusikas klassitsismile ja romantismile vastanduvaid tendentse. Ei looda klassikalist ilu, vaid soovitakse edasi anda realistlikku ehk tõelist väljendusviisi. Erinevalt kirjandusest ja maalikunstist võib leida 15. sajandi muusikas klassitsismiga ja romantismiga kohanduvaid tendentse. Luuakse klassikalist ilu, soovitakse edasi anda ainult fantaasiarikkast väljendusviisi.

19. sajandil ollakse varasemast muusikast enam informeeritud kui eelnevatel sajanditel. 16. sajandil ollakse varasemast muusikast enam informeeritud kui eelnevatel sajanditel. 9. sajandil ollakse varasemast muusikast enam informeeritud kui eelnevatel sajanditel.

Varasemate perioodide üksikud heliloojad ja nende looming muutuvad eeskujudeks, nt P. Palestrina, J. S. Bach, W. A. Mozart, F. Schubert, L. v. Beethoven. Varasemate perioodide üksikud heliloojad ja nende looming muutuvad eeskujudeks, nt K. Stockhausen, M. Jackson, D. Bowie, R. Crawford, J. Bieber. Hilisemate perioodide üksikud heliloojad ja nende looming muutuvad eeskujudeks, nt P. Palestrina, J. S. Bach, W. A. Mozart, F. Schubert, L. v. Beethoven.

Toimub Beethoveni ja tema muusika „romantiseerimine“ – tekib nn Beethoven müüt. Toimub Beethoveni ja tema muusika „klassikaliseerimine“ – tekib nn Beethoven müüt. Toimub Beethoveni ja tema muusika „idealiseerimine“ – nn Beethoven müüti ei ole olemas.

Ask 5[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/5077

Task description

Vasta küsimustele sobiva sõna või sõnapaariga. Cards 1. Mis on programmmuusika ja sümfoo 2. Mis on muusika väikevormide vast 3. Mis on kõrgkvaliteetse muusika v 4. Mis on meisterheliloojate (klass ADD CARD

Question Optional textual question for the card. (The card may use just an image, just a text or both)

Mis on programmmuusika ja sümfoonilise poeemi vastand? Answer Optional answer(solution) for the card.

absoluutne muusika Image Optional image for the card. (The card may use just an image, just a text or both) Add

Tip Require user input before the solution can be viewed Case sensitive Makes sure the user input has to be exactly the same as the answer. Text overrides and translations

DO[muuda]

Praktiline ülesanne 1[muuda]

1. praktiline ülesanne

Suurte linnade muusika- ja kontserdielu 19. sajandil ja praegu

Eesmärk: Uurida Euroopa/Põhja-Ameerika oluliste muusikakeskuste muusikaelu.

Töövorm: individuaaalne või väikerühmad, esitlus

1. Vali endale huvi pakkuv linn (nt Berliin, München, Leipzig, Dresden, Weimar, Wien, Pariis, Milaano, Veneetsia, Naapoli, London, Peterburi, Boston, New York City)

2. Tuvasta interneti vahendusel järgmiste institutsioonide/muusikute olemasolu ja uuri nende 19. sajandini ulatuva ajaloo kohta:

2.1 suured kontserdisaalid, ooperimajad

2.2 tuntud orkestrid

2.3 tuntud heliloojad, interpreedid, kirjastused, konservatooriumid (kõrgemad õppeasutused).

3. Koosta ülevaade ja võrdle:

3.1 19. sajandil toimunud tegevus,

3.2 21. sajandil ehk praegu toimuv tegevus.

4. Esitle ülevaade kaastudengitele Powerpoint/OpenOffice/Prezi kavastiku vahendusel

5. Aruta kaasõpilastega, kui rikkas muusikaelu oli ja praegu on, millised on muutused, mis on jäänud kestma (traditsioon).

5.1 Võta seisukoht, kas uuendused või pidevalt kestnud muutumatu traditsioon on tugevamad, meeldivad rohkem.


Praktiline ülesanne 2[muuda]

2. praktiline ülesanne

19. sajandi ja tänapäeva muusikaühingud ja -seltsid

Eesmärk: Tutvuda tänapäeva ja 19. sajandi oluliste muusikaühingute (Euroopas, ka Eestis; Põhja-Ameerikas) ja nende tegevusega.

Töövorm: individuaaalne või väikerühmad, esitlus

1. Uuri 19. sajandi ja tänapäeva olulised muusikaühingud (Euroopas, ka Eestis; Põhja-Ameerikas).

2. Mis oli nende tegevus 19. sajandil ja mis funktsioon on neil tänapäeval?

3. Kui palju ja mis tüüpi on tänapäeva Eesti muusikaühingud ja -seltsid?

3.1 Millal on need asutatud? Kas need on hilisemast asutamisest hoolimata 19. sajandi ühingute vaimus loodud?

3.2 Millise muusikaga Eesti muusikaühingud ja -seltsid tänapäeva tegelevad?

4. Vali üks ühing või selts väja ja uuri see tegevus täpsemalt.

5. Esitle ülevaade kaastudengitele Powerpoint/OpenOffice/Prezi kavastiku vahendusel

6. Aruta kaasõpilastega, kui rikkas seltside tegevus oli ja praegu on, millised on muutused, mis on jäänud kestma (traditsioon).

6.1 Võta seisukoht, kas sa osaleksid samuti sellises tegevuses: kui jah, täpsusta, mis tüüpi ja mis eesmärgil.

Romantism[muuda]

2) Romantism[muuda]

TELL+SHOW 1 UUS TOIM GL 25.09[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/6109

Romantism kui sotsiaal-poliitiline ideoloogia ja kunstistiil[muuda]

Romantism on ühiskonnas, kunstis ja teaduses üldmõiste lõdvalt seotud kogumile sotsiaal-poliitilistele ideedele ja kunstistiilidele, mida iseloomustas mineviku ilustamine, individualism, eemaldumine reaalsusest ja fantaasia eelistamine.

Romantismi põhjustajaks oli aastatel 1789-1799 toimunud Prantsuse revolutsioon ning pettumine uues vabariiklikus valitsemisvormis.

Romantism tekkis kirjanduses umbes 1795. aastal, muutus kõigis kunstivaldkondades domineerivaks 1820.–1830. aastatel ning lõppes muusikas 19./20. sajandi vahetusel (jätkudes aga hilisromantismina ka 20. sajandi esimestel kümnenditel). On arutletud, kas on olemas ühtset "romantismi ajastut" või "romantilist ajastuvaimu" ning leitud, et tegu on pigem kõnekeelsete väljenditega, mis rõhutavad liigselt ühte mõttesuunda.

Romantikute huvi ajaloo ja rahvaluule vastu pani aluse mitmele uuele teadusharule.

Romantismi on vastandatud realismile.

Romantism muusikas[muuda]

Romantism on muusikastiil, mida iseloomustab romantismi tunnuste avaldumine muusikas.

Romantilist muusikat iseloomustab tundmuste rõhutamine, klassikaliste muusikavormide rikkumine, harmoonia muutumine keerukamaks ning muusika programmiline sidumine muusikaväliste ideedega.

Kuna romantismi peetakse 19. sajandi valitsevaks muusikastiiliks, siis räägitakse ka romantismiajastust, millele eelnes eelromantism ning mis jaotus vararomantismiks, kõrgromantismiks ja hilisromantismiks.

Romantilise muusika uued vajadused kutsusid esile muudatusi muusikainstrumentide ehituses ja sümfooniaorkestri koosseisus. Orkestratsioon muutus ühest küljest detailirohkemaks ja värvikirevamaks ning teisest küljest järjest massiivsemaks ja võimsamat kuulamismuljet pakkuvaks.

Seoses 19. sajandil üldise huvi tõusuga rahvakultuuri vastu hakkasid ka romantilised heliloojad oma muusikas kasutama rahvamuusikat, mis viis realismi ja rahvusromantismi tekkeni.

Romantikute suur huvi vanamuusika vastu tõi kaasa möödaniku heliloojate loomingu taasesitused ja kogutud teoste väljaandmise, mis lõi pinnase historitsismi tekkeks.

Romantismi mõiste muusikas[muuda]

Romantismi mõiste tuli muusikas kasutusele 19. sajandi saksa filosoofide ja poeetide klassitsistlikku muusikat käsitlevates tekstides. Klassitsismiga võrreldes tõlgendati kaasaegset muusikat romantilisena. Nende meelest romantiline muusika

  • kandis endas teatud tüüpi erilist elutunnetust;
  • oli filosoofiline, kuna tõlgendused andsid muusikale metafüüsilise tähenduse;
  • oli poeetiline, sest oli tihedalt seotud kirjandusega;
  • oli religioosne, kuna romantikud olid veendunud, et muusika kaudu saab inimene kogeda kõrgemat vaimsust

Saksa filosoofi Arthur Schopenhaueri (1788–1860) filosoofia kaudu elavad romantismi ideed tänaseni.

Romantismi tunnused muusikas[muuda]

Saksa muusikateadlase Carl Dahlhausi sõnul on romantism muusikas "tunnete kunst" ja "kirjaviis, milles helilooja väljendab ennast nö sunduslikult seesmisest vajadusest".

Romantismi põhiliseks tunnusteks muusikas on:

  • tundmuste rõhutamine. Romantiline muusika peab kuulajas esile kutsuma tundmusi ja assotsiatsioone. Klassitsismi mõistuslikkuse ideaal taandus.
  • subjektiivsus. Romantiline muusika peab olema subjektiivne. Muusika subjektiivsuse idee pärineb juba 18. sajandist, kuid 19. sajandil oli see tihedalt seotud originaalsuse ja uudsuse nõudega. Sujektiivsus suurendas muusika väljenduslikku jõudu
  • originaalsusetaotlus. Tänaseni kehtiva romantilise arusaama kohaselt peab muusika olema helilooja elu ja tunnete peegeldus ning tekitama nendega otseseid seoseid.
  • programmilisus. Muusikat seoti muusikaväliste ideedega, mis olid pärit loodusest, ajaloost, rahvaloomingust, muistenditest ja legendidest; Muusika taustal olevad kirjanduslikud süžeed sisaldasid tihti fantastikat, tontlikkust, õudusi, eksootilisust, muinasjutulisust, rahavlikke elemente, lapselikkust
  • poeetilise ja metafüüsilise tasandi olemasolu
  • geeniusekultus. Romantilist muusikat loovad geeniused. Ainult geenius suudab avastada ja kogeda uusi senitundmatuid ja originaalseid tundeid.

Romantikud alguses vastandasid muusikat teistele kunstiliikidele nagu näiteks kirjandusele või maalikunstile, mida peeti muusikast realistlikumaks. Muusika kehastas nö "vastandmaailma" (saksa keeles Gegenwelt). Leiti, et muusikas on võimalik tundeid väljendada vaid kaudselt, esteetilise ja kunstilise abstraktsioonina. Alles hilisromantismi perioodil 19. sajandi lõpus hakati looma muusikat, milles tunnete väljendamine muutus otseseks. Näiteks Gustav Mahleri (1860–1911) muusikas kisendab varjamatu valu ja grotesk. Mahler kasutas selleks dissonantseid akorde, lõikavaid tämbreid, ebareeglipärast harmooniat ja korrapäratuid rütme.

Romantilise muusika stiilimudel[muuda]

Stiilimudel

Romantilise muusika uus esteetika ja tunnetus sundisid heliloojaid kasutama klassitsismist erinevaid muusika väljendusvahendeid:

  • muusikavormi klassitsistlikud skeemid jäid küll samaks ka romantismi puhul, kuid kuna romantikute eesmärgiks oli muusikalise mõtte katkematu vool, siis vormiosade proportsioonid muutusid, piirid hägustusid ja vormiskeeme rikuti
  • meloodia puhul loobuti muusikavormi piiride selgest eristatavusest: romantiline meloodia pikenes, tundudes näiteks Wagneri puhul lõputuna
  • tung piirangutest kammitsemata väljenduse järele jõudis ka suurvormi tasandile ja tõi kaasa klassikaliste vormide vaba tõlgendamise ja uute vormide tekke: muusikavorm pidi olema eelkõige muusikalise idee teenistuses. Näiteks
    • Franz Schuberti “Lõpetamata sümfoonia” on vaid kaheosaline,
    • Ludwig van Beethoven kasutas 9. sümfoonia finaalis Friedrich Schilleri teksti “Ood rõõmule” solistide ja koori esituses, ühendades nii sümfoonia, kantaadi kui ka instrumentaalkontserdi žanrid
    • tekkisid uued tsüklilised suurvormid vokaaltsükkel ja klaveripalade tsükkel;
    • muusikavormid muutusid ühest küljest fantaasiaküllasemaks ja rapsoodilisemaks ning teisest küljest lihtsamaks ja rahvalikumaks
  • harmoonia muutus keerulisemaks: seda rikastati kromatismidega, järjest rohkem kasutati kõrvalastmetelt üles ehitatud akorde, dissoneerivate akordide lahendamine nihkus järjest kaugemale;
  • rütmid muutusid vaheldusrikkamaks ja keerulisemaks;
  • tempod muutusid kontrastsemaks
  • sama tempo piires kasutati rohkem agoogikat ehk lokaalseid kiirendusi ja aeglustusi
  • dünaamika oli klassitsismiga võrreldes nüansirikkam, kasutati kogu dünaamika skaalat
  • suurema väljenduslikkuse saavutamiseks kasutati suuri dünaamilisi kontraste
  • paljud sümfooniaorkestri pillid said tänapäevase kuju: virtuoossema mängu huvides lisandusid vaskpillidele klapid, keelpillide kõlajõu suurendamiseks pikendati sõrmlauda ja poognat
  • leiutati ja uutes rollides võeti kasutusele terve hulk uusi pille: pikoloklarnet in As, bassklarnet in B, tuuba (1835), saksofon (1840), Berlioz tõi sümfooniaorkestrisse harfi
  • eelistatud soolopilliks kujunes klaver, sest selle kõlajõud võimaldas imiteerida sümfooniaorkestrit ning seda oli tänu jätkuvale tehnilisele täiustamisele võimalik mängida järjest virtuoossemalt.
  • muutusid vanad ja esile tõusid uued muuskažanrid

Uued žanrid

Soololaul, sümfooniline poeem, kammerlikud väiketeosed klaverile, klaveritranskriptsioonid, operett.

Romantismi ja klassitsismi võrdlus[muuda]

Kaasaegsete hinnangutel ei olnud klassitsismil ja romantismil selget eraldusjoont nagu näiteks barokil ja klassitsismil. Seetõttu peeti romantismi klassitsimi jätkuks. Ka tänapäeval kasutatakse koondnimetust klassikalis-romantiline ajastu, mis haarab enda alla 18. ja 19. sajandi muusikat.

Sellisel arusaamal on mitmeid kaalukaid põhjuseid:

  • Joseph Haydni tormi ja tungi perioodi teostes võib juba leida romantilise stiili tunnuseid;
  • Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis "Don Giovanni" esineb romantilisi jooni;
  • Ludwig van Beethoveni hilist loomingut on selle muusikavälise programmi tõttu tihti nimetatud romantiliseks, kuigi nende teoste muusikavormis on järgitud veel klassitsistlikke skeeme.
  • 19. sajandil kasutati üldiselt veel samu muusika väljendusvahendeid, muusikavorme ja esituskoosseise, mida kasutasid ka viini klassikud.
Romantismi ja biidermeieri võrdlus[muuda]

Romantilised heliloojad pigem vastandusid kodanlikele muusikainstitutsioonidele ja muusikamaitsele. Nad lõid uusi muusikažanre ja arendasid edasi muusika klassitsistlikke väljendusvahendeid.

Biidermeieri heliloojad seevastu lõid muusikat kodandaliku seltskondliku elu jaoks aktsepteeritud klassitsistlikes muusikažanrites ja muusika väljendusvahendeid kasutades. Biidermeieri heliloojate eesmärk oli tihti hariduslik.

Romantismi ja biidermeieri vastandusest on jäänud tänaseni kestma

  • programmilise muusika vastandumine puhtale, autonoomsele, absoluutsele muusikale
  • nö "suure" (suurvormis) muusika vastandumine nö "väiksele" (väikevormides) muusikale
  • meisterheliloojate (klassikute ja geeniuste) loomingu ja kõrgekvaliteedilise kontserdielu vastandumine ebakvaliteetseks peetud kohalike heliloojate (saksa keeles Kleinmeister) loomingule ja asjaarmastajate kodusele musitseerimisele

Romantismi ja biidermeieri vastandumise üheks tulemuseks on ka tänapäevane muusika vastandumine süva- ja levimuusikaks.

Subjektiivsus – geeniuse esteetika – originaalsus

Romantism on muusikalises kõnekeeles „tunnete kunst“ ja „kirjaviis, milles helilooja väljendab ennast nö sunduslikult seesmisest vajadusest“. (Carl Dahlhaus)

Subjektiivsuse idee pole uus, see pärineb 18. sajandist, kuid on nüüd tihedalt seotud originaalsuse ja uudsuse nõuega.

Uute, seni tundmatute ja originaalsete kirgete ja tunnete avastamine on geeniuse iseloomustus.

Muusika peab esile kutsuma tundeid ja assotsiatsioone.

Tänaseni levinud popularesteetikas tähendab see:

  • muusika on selle looja elu ja tunnete peegeldus
  • luuakse ja leitakse otsesed ja piltlikud seosed

Kasutatud kirjandus[muuda]

Kaldaru, M. (2004/2007). Muusikaajalugu gümnaasiumile. Konspekt. II osa. Romantism. 20. sajand. Tallinn: Avita.

Kull, I.; Tuisk, O. (1982). Muusikaajalugu keskkoolile. Tallinn: Valgus.

Michels, U.; Vogel, G. (1985). dtv-Atlas Musik. Lexikon - Musikgeschichte vom Barock bis zur Gegenwart [Leksikon - Muusikaajalugu barokist tänapäevani]. München, Kassel: Deutscher Taschenbuch Verlag, Bärenreiter.

Wörner, K. H. (1993). Geschichte der Musik. Ein Studien- und Nachschlagebuch. Achte Auflage [Muusikaajalugu. Õpik ja leksikon. Kaheksas trükk, väljaandnud L. Meierott]. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Teised internetiallikad nagu Vikipeedia, Youtube jt on viidatud linkidena teksti sees.

SHOW UUS TOIM GL 25.09[muuda]

Show2 (GL OK)[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/6116 19. saj ajatelg heliloojate eludaatumitega

Show3 (SEDA SAAB ESITADA KUVASTIKU KUJUL KOOS HELILOOJATE PILTIDEGA!!!) (GL OK)[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/6118 Helinäited Romantismi heliloojad ja nende looming (valik)

Ludwig van Beethovenit (1770–1827) (Vikipeedia) peetakse küll peamiselt klassitsislikuks heliloojaks, kuid tema (eriti hilis)loomingus esineb tugevaid romantismile ja muusikalisele romantismile iseloomulikke jooni. Juba ainuüksi Beethoveni helilooja geeniuse kujund, mida on kujundanud tema muusika arvustajad, aga ka tema enda kirjad ja elulugu, on romantilise helilooja võrdpilt. Muusikaliselt muutis Beethoven oma muusikalise materjali (motiivid) intensiivse töötlemistehnika ning dünaamiliselt ja intonatsiooniliselt edasitunglevate teemadega oluliselt kompositsiooniajalugu. Näiteks on tema Viiendat sümfooniat (1804–1808) kriitikute poolt nimetatud saatuse sümfooniaks (koputav avamotiiv ja teema) – tõlgendatud printsiibil "läbi raskuste tähtede poole" (lad. k. per aspera ad astra), mida saab leida nt ka sümfoonia helistikulisest arengust: c-mollist C-duuri (Vikipeedia ingl. k., Vikipeedia sks. k.).

KUULAMISNÄIDE 1: Beethoveni Sümfoonia nr 5, West-Eastern Divan Orchestra (Daniel Barenboim), Royal Albert Hall, Proms 2012, YT 33:31


Austria helilooja Franz Schubert (1797–1828) (Vikipeedia) elas Beethoveniga samal ajal ja nö võitles Beethoveni varju vastu, kuid siiski peetakse teda esimeseks täielikult muusikalise romantismi esindajaks. Tema romantilist Kaheksandat sümfooniat "Lõpetamata" (1822) helilooja eluajal veel ei tuntud, seda leiti alles 1865. Ta on tuntud ka kui laulutsüklite looja (Die Schöne Müllerin, e. k. ilus möldrineiu, Vikipeedia ingl k.).

KUULAMISNÄIDE 2: Schuberti Sümfoonia nr 8, Staatskapelle Dresden (Wolfgang Sawallisch),1967, partituurga, YT 28:13


Prantsuse helilooja Hector Berlioz (1803–1869) kirjutas kõigepealt esimeseks peetud nö romantilise sümfoonia Symphonie Fantastique (Fantastiline sümfoonia, 1830), milles autor kasutab tugevalt autobiograafiliste sugemetega programmi, arendas edasi orkestriinstrumentatsiooni ja lisas orkestrisse uusi pille ja mängutehnikaid. (Vikipeedia, Vikipeedia ingl. k.) Loe, vaata ja kuula Fantastilise sümfoonia interaktiivset analüüsiportaali (ingl. k.), loe Berliozile pühendatud veebilehel (ingl. k.) ning vaata kõikide osade põhjalikku analüüsi YT'is (kuulamisnäide 3).

KUULAMISNÄIDE 3: Berliozi Symphonie Fantastique, Esimene osa Reveries (Unistused) – Passions (Kired), YT 15:30


Saksa helilooja Felix Mendelssohn Bartholdy (1809–1847) (Vikipeedia, Vikipeedia ingl. k.) on järgmine muusikalise romantismi esindaja, kelle looming ja mõtteviis muudab 19. sajandil pms instrumentaalmuusikat. Tema klaveritsükkel "Lieder ohne Worte" (Sõnadeta laulud) (1829/30, esimene kaheksast raamatust, kuni 1845) näitab, et lauldavus klaveril on võimalik ka ilma lauluhääleta. Ta samuti arranžeeris ja juhatas 1829. aastal Berliinis Johann Sebastian Bachi "Matteuse passiooni" taasesitust (esimene ettekanne peale Bachi surma 1750). Helilooja oli ka andekas maalija.

KUULAMISNÄIDE 4: Sõnadeta laulud, pianist Rena Kyriakou (1917–1994), YT 02:03:44


Saksa helilooja Robert Schumann (1810–1856) (Vikipeedia) kirjutas klaverimuusikat, palju soololaule (vokaaltsükleid) ja sümfoonilist muusikat, sh sümfooniaid, soolokontserte, ning ühe ooperi Genoveva (1847–1850, Vikipeedia sks. k.). 1834. aastal asutas ta ajalehe "Neue Zeitschrift für Musik" ("Uus muusikaleht"), mis kujunes oma aja muusikakriitika lipulaevaks. Schumann oli abielus

KUULAMISNÄIDE 5: Schumanni vokaaltsükkel "Frauenliebe und Leben" (Naise elu ja armastus) Adelbert von Chamisso (1781–1838) tekstile (Vikipeedia) (1830), Kathleen Ferrier (contralto), John Newmark (pianist) (partituuriga), YT 23:19


Ungari päritolu, kuid mitmes Euroopa riigis elanud ja tegutsenud kosmopoliitne helilooja Ferenc (Franz) Liszt (1811–1886) (Vikipeedia) on tuntud kui 19. saj. suurim klaverivirtuoos ja 13 sümfoonilise poeemi looja (kuulamisnäide 6), ta on samuti ungari muusikalise rahvuskoolkonna looja (Ungari rapsoodiad). Hilisloomingus kaotab ta tonaalsuse ära tonaalsuseta bagatelli nimelises klaveriteoses (1885), mis kandis algselt nime "Neljas Mephisto Valss" (kuulamisnäide 7).

KUULAMISNÄIDE 6: Liszti kõik 13 sümfoonilist poeemi (1848–1882), Budapest Symphonic Orchestra (Árpád Joó), YT 04:08:13

KUULAMISNÄIDE 7: Liszti Bagatelle sans tonalite (tonaalsuseta bagatell) (partituuriga), pianist Olivier Gardon, YT 02:50


Olulised muutused toimusid ooperi alal, saksa helilooja (ja libretisti) Richard Wagneri (1813–1883) (Vikipeedia) loob reformooperi nime all Gesamtkunstwerk (tervikkunstiteose kontseptsioon). Loe edasi ja kuula näiteid ptk 19. sajandi ooper, näited.

Show4 (GL OK)[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/6133 ERR saade Wagnerist ERR Klassikaraadio saade Klassikud. Richard Wagner 200, I (Kersti Inno, Kristel Pappel) 05.05.2013

Saatesari Richard Wagnerist ja tema ooperitest

Richard Wagner (22. mai 1813 Leipzig – 13. veebruar 1883 Venezia) oli maailma ooperiajaloo üks võtmefiguure, kelle isiksus ja looming on saanud nii piiritu jumaldamise kui jäiga tõrjumise osaliseks. Wagner teostas oma nägemuse muusikadraamast ning unistuse festivaliteatrist Bayreuthis Baieri kuninga Ludwig II toel. Friedrich Nietzshe nimetas Wagneri hiigeltööd „esimeseks ümbermaailmareisiks kunsti vallas“. Wagner oli rohkem kui suur helilooja, ta oli sündmus – kirjanik, libretist, esteetik, kapellmeister, poliitik, ettevõtja ja kunstireligiooni asutaja. Tema elus ja loomingus peegeldub 19. sajand, uue loomisaeg.

Saatesarjas aitab Wagneri reformide ja ooperite olemust avada muusikateadlane Kristel Pappel. Autor on Kersti Inno.



VANA VANA VANA VANA VANA VANA!!!!!!!!!!!!!!!!!!

(nt Fryderyk Chopini klaverimuusika (heli- ja noodinäide: Etüüdid op.10 ja op. 25)

ja Ference Liszt (heli- ja noodinäide: Paganini etüüd S. 161 Nr. 3 "La Campanella" e. k. "kelluke")

TELL+SHOW 1 UUS KORDUB!!!! EI LÄHE KÄIKU ERALDI!!!! (GL)[muuda]

Romantism (Vikipeedia) on kunsti (arhitektuur, kirjandus, kujutav kunst, muusika, teater, kino) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiil, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik.

Romantism kujutavas kunstis[muuda]

Allpool saksa maalikunstniku Caspar David Friedrichi (1774–1840) õlimaal "Kriidiglint Rügeni saarel" (1818/19) (Avalik omand).

Loe ja vaata lisaks romantismi ajastu kunsti kohta: Weebly romantismi veebileht.

Romantism kirjanduses[muuda]

Kirjanduses leiame esimesi romantismi ilmingud juba saksa kirjaniku Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832) teoses „Noore Wertheri kannatused“ (1774) ja prantsuse filosoofi Jean-Jacques Rousseau (1712–1778) teoses „Pihtimused“ (1770, ilmunud 1782).

Romantikud leidsid, et mõistus võib eksida, kuid tunne ei eksi kunagi.

Romantilise kirjanduse keskmes oli erandliku inimese isik. Peategelane oli tavaliselt keskmisest suurema kunstihuviga ning teda tabas kas õnneliku või õnnetu lõpuga armastus.

Romantiline tekst on tihti detailirohke, peategelase tundeid ja kannatusi täpselt kirjeldav.

Romantilised kirjanikud hakkasid koguma värvikaid rahvalikke jutte, mille seas eriti hinnatud olid legendid ja muistendid.

Loe ja vaata lisaks romantismi ajastu kunsti kohta: Weebly romantismi veebileht.

Romantism mõttevooluna ilmnes muusikaga seoses (Vikipeedia) 19. sajandi algul saksa filosoofide ja poeetide kõneviisis klassitsistlikust muusikast. Nii tõlgendati oma ajastu muusikat romantiseerivalt.

Muusikaline romantism stiilina koos sellele iseloomulike kompositsioonitehniliste joontega (sh dissonantside e kromatismi osakaalu suurenemine, ühtse tonaalsuse hägustumine, muusikaliste vormide arenemine, kõlale ja instrumentatsioonile tähelepanu suunamine) arenes järgjärgult, st muutusid muusikalised väljendusvahendid ja kinnistusid märgatavalt alles 1830ndatel aastatel. Muusikaliseks kõrgromantismiks peetakse vaid ajavahemikku 1830–1860, edaspidigi on muusikalised vormid ja väljendusvahendid pidevas muutumises. Näiteks vastanduvad absoluutse muusika sümfonism ja kirjandusliku süzeega sümfooniline poeem. Samal ajal valitseb kõikjal Euroopas Itaalia ooper, kuid ooper kui žanr areneb siiski edasi läbi Wagneri tervikkunstiteose kontseptsiooni (kuula ERRi saadet Wagnerist).

Romantiline muusika

  • elutunnetus, mida muusika edasi annab
  • filosoofia tõlgendab muusikat, loob tähenduslikku lisamõõdet
  • kirjanduslikkus, mis saab muusika osaks (poeetiline muusika)

Muusikaline romantism

  • uuendused harmoonias ja meloodias
  • uued vormid
  • programmmuusika ja sümfooniline poeem

Muusika kui kunstireligioon

  • romantikud on veendunud, et kunstide kaudu saab inimene kogeda kõrgemat spirituaalsust ja reaalsust

Saksa filosoofi Arthur Schopenhaueri (1788–1860) (Vikipeedia) filosoofia tõlgendamise kaudu elavad romantismi ideed edasi.

Muusika vastandub teiste kunstide realistlikele tendentsidele (kirjanduses, maalikunstis), muusika kehastab „vastandmaailma“ (sks. k. Gegenwelt), kuid muusikas väljendatakse tundeid endiselt kaudsemalt, esteetiliselt ja kunstiliselt abstraktsel väljapeetud viisil. Alles 19. sajandi lõpust väljendatakse tundeid muusikas ka otse: valu ja grotesk kõlab nt Gustav Mahleri (1860–1911) muusikas varjamatult, kasutades selleks dissonantseid akorde, lõikavaid tämbreid ning ebakorrapäraseid harmooniaid ja rütme.

Teisteski maades – Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Venemaa, Taani – tekivad kirjanduses ja filosoofias samuti romantismi, nn rahvusromantilised traditsioonid.

Uued žanrid

Soololaul, sümfooniline poeem, kammerlikud väiketeosed klaverile, klaveritranskriptsioonid, operett.

Subjektiivsus – geeniuse esteetika – originaalsus

Romantism on muusikalises kõnekeeles „tunnete kunst“ ja „kirjaviis, milles helilooja väljendab ennast nö sunduslikult seesmisest vajadusest“. (Carl Dahlhaus)

Subjektiivsuse idee pole uus, see pärineb 18. sajandist, kuid on nüüd tihedalt seotud originaalsuse ja uudsuse nõuega.

Uute, seni tundmatute ja originaalsete kirgete ja tunnete avastamine on geeniuse iseloomustus.

Muusika peab esile kutsuma tundeid ja assotsiatsioone.

Tänaseni levinud popularesteetikas tähendab see:

  • muusika on selle looja elu ja tunnete peegeldus
  • luuakse ja leitakse otsesed ja piltlikud seosed

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/6109 VANA VANA VANA!!!!!!

Romantism (Vikipeedia) on kunsti (arhitektuur, kirjandus, kujutav kunst, muusika, teater, kino) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiil, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik.

Allpool saksa maalikunstniku Caspar David Friedrichi (1774–1840) õlimaal "Kriidiglint Rügeni saarel" (1818/19) (Avalik omand).

Loe ja vaata lisaks romantismi ajastu kunsti kohta: Weebly romantismi veebileht.

Romantism mõttevooluna ilmnes muusikaga seoses (Vikipeedia) 19. sajandi algul saksa filosoofide ja poeetide kõneviisis klassitsistlikust muusikast. Nii tõlgendati oma ajastu muusikat romantiseerivalt.

Romantilisi jooni võib leida juba J. Haydni „tormi ja tungi“ perioodi (Vikipeedia) teostes. W. A. Mozartil esineb romantilisi jooni ooperis „Don Giovanni“. Ka L. v. Beethoveni hilist loomingut on sisu tõttu nimetatud romantiliseks, kuigi vorm järgis veel klassitsistlikke põhimõtteid.

Muusikaline romantism stiilina koos sellele iseloomulike kompositsioonitehniliste joontega (sh dissonantside e kromatismi osakaalu suurenemine, ühtse tonaalsuse hägustumine, muusikaliste vormide arenemine, kõlale ja instrumentatsioonile tähelepanu suunamine) arenes järgjärgult, st muutusid muusikalised väljendusvahendid ja kinnistusid märgatavalt alles 1830ndatel aastatel. Muusikaliseks kõrgromantismiks peetakse vaid ajavahemikku 1830–1860, edaspidigi on muusikalised vormid ja väljendusvahendid pidevas muutumises. Näiteks vastanduvad absoluutse muusika sümfonism ja kirjandusliku süzeega sümfooniline poeem. Samal ajal valitseb kõikjal Euroopas Itaalia ooper, kuid ooper kui žanr areneb siiski edasi läbi Wagneri tervikkunstiteose kontseptsiooni (kuula ERRi saadet Wagnerist).

Romantiline muusika

  • elutunnetus, mida muusika edasi annab
  • filosoofia tõlgendab muusikat, loob tähenduslikku lisamõõdet
  • kirjanduslikkus, mis saab muusika osaks (poeetiline muusika)

Muusikaline romantism

  • uuendused harmoonias ja meloodias
  • uued vormid
  • programmmuusika ja sümfooniline poeem

Muusika kui kunstireligioon

  • romantikud on veendunud, et kunstide kaudu saab inimene kogeda kõrgemat spirituaalsust ja reaalsust

Saksa filosoofi Arthur Schopenhaueri (1788–1860) (Vikipeedia) filosoofia tõlgendamise kaudu elavad romantismi ideed edasi.

Muusika vastandub teiste kunstide realistlikele tendentsidele (kirjanduses, maalikunstis), muusika kehastab „vastandmaailma“ (sks. k. Gegenwelt), kuid muusikas väljendatakse tundeid endiselt kaudsemalt, esteetiliselt ja kunstiliselt abstraktsel väljapeetud viisil. Alles 19. sajandi lõpust väljendatakse tundeid muusikas ka otse: valu ja grotesk kõlab nt Gustav Mahleri (1860–1911) muusikas varjamatult, kasutades selleks dissonantseid akorde, lõikavaid tämbreid ning ebakorrapäraseid harmooniaid ja rütme.

Teisteski maades – Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Venemaa, Taani – tekivad kirjanduses ja filosoofias samuti romantismi, nn rahvusromantilised traditsioonid.

Uued žanrid

Soololaul, sümfooniline poeem, kammerlikud väiketeosed klaverile, klaveritranskriptsioonid, operett.


Muusikaline romantism
Süžeed – vormid – žanrid

(1) kirjanduslikud süžeed (ooper, sümfoonia, avamängud jne) - fantastilisus, tontlikkus, õudus, eksootilisus, muinasjutulisus, folkloristilised elemendid, lapselikkus
(2) tugev subjektiivsuse rõhutamine, muusika tugev väljenduslikkus
(3) uued stiilielemendid harmoonias ja instrumentatsioonis
(4) vormilised tendentsid: uued „fantastilised“ rapsoodilised ja lihtsad rahvalikud vormid
(5) seni vähem kasutatud žanrite sagedam kasutamine (Lied e soololaul, klaveripala erinevad vabamad vormid, Singspiel e laulumäng)

Subjektiivsus – geeniuse esteetika – originaalsus

Romantism on muusikalises kõnekeeles „tunnete kunst“ ja „kirjaviis, milles helilooja väljendab ennast nö sunduslikult seesmisest vajadusest“. (Carl Dahlhaus)

Subjektiivsuse idee pole uus, see pärineb 18. sajandist, kuid on nüüd tihedalt seotud originaalsuse ja uudsuse nõuega.

Uute, seni tundmatute ja originaalsete kirgete ja tunnete avastamine on geeniuse iseloomustus.

Muusika peab esile kutsuma tundeid ja assotsiatsioone.

Tänaseni levinud popularesteetikas tähendab see:

  • muusika on selle looja elu ja tunnete peegeldus
  • luuakse ja leitakse otsesed ja piltlikud seosed


Romantismi tähendus VANA VANA VANA !!!
Kas on olemas ühtne „Romantismi epohh“?

  • see on kõnekeelne mõiste
  • see rõhutab liigselt üht ainsat tendentsi
  • „romantilist“ ajastuvaimu pole olemas

Romantism kui koondmõiste:

  • hõlmab erinevaid stiililisi nähtuseid
  • ideede kogum, mis seotud osaliselt ka lõdvalt


Romantism: tundeid ja ideaale rõhutav isiksuse keskne kirjandus ja kunstisuund. Vastandatud realismile. Romantiline: romantismi tunnusjoontega, romantilisi tundeid esile kutsuv, luuleliselt unistav, ebareaalne, fantastikasse kalduv

Uuendused muusikas VANA VANA VANA!!!!!! On üleval stiilimudelis olemas...
Vorm:

- jäi 19. sajandil samaks, kuid vormiosade piirid avardusid ja hägustusid - Haydnil ja Mozartil olid üleminekud ühelt struktuuriosalt teisele selgelt välja kuulda, romantilises muusikas aga on piire raske tabada, muusikalise mõtte sujuv vool ei katke → meloodiad pikenesid, tundusid lõputud (Wagner) - tung piirangutest kammitsemata väljenduse järele tõi kaasa klassikaliste vormide vaba tõlgendamise, mis oli eelkõige muusikalise idee teenistuses → nt Schuberti “Lõpetamata sümfoonias” vaid 2 osa, Beethoven lisab 9. sümfoonia finaalile kooriosa “Ood rõõmule” (Schiller)

Harmoonia:

- rikastati kromatismidega (kõrgendused ja madaldused), mida ei lahendatud, vaid mis suunati edasi uutesse pingestatud kolmkõladesse

Rütmika: - muutus vaheldusrikkamaks, palju kasutati trioole ja punkteerituid rütme

Tempod: - armastati suuri äärmusi, kasutati palju agoogikat ([spontaansed, lokaalsed] kiirendused ja aeglustused) kindla tempo piires

Dünaamika: - nüansirikas, kasutati kogu varjundite skaalat ühest äärmuestest teise, kontrastiprintsiip

Pillid: - said tänapäevase kuju, vaskpillidele lisandusid klappide süsteemid, keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen - uued pillid: inglissarv, pikolo- ja bassklarnet, 1835 tuuba, 1840 saksofoon, Berlioz tõi sümfooniaorkestrile harfi - klaver sai kammermuusika lemmikpilliks --> Liszt, Chopin tegid klaverit sooloinstrumendiks --> virtuoosikultus

Programmiline muusika ja sümfooniline poeem: - laenatud süžeed kirjandusest, kujutavast kunstist, ajaloosündmustest või mõtles helilooja need ise välja - helilooja(t) samastus (samastati) peategelasega, süžees oli konflikte ja tragöödiaid, sageli oli üldine kõlapilt nukker - 19. sajandi keskel tekkis poleemika programmilise ja absoluutse muusika ehk väljendusesteetika ja formaalesteetika vahel → Hanslicki raamat „Muusikalisest ilust“ (1854), kelle ideaaliks oli J. Brahms kui absoluutse muusika jätkaja - esindajad nn Uus saksa koolkonna: Liszt, Berlioz

Ooper: - ajastu põhižanr, Wagneri reformooper kui kunstide sünteesžanre


Romantism kirjanduses
Kirjanduses (#kirjandus) leiame esimesed romantismi ilmingud juba 18. sajandil saksa kirjaniku J. W. von Goethe (1749–1832) teoses „Noore Wertheri kannatused“ (1774) ning prantsuse filosoofi J.-J. Rosseau (1712–1778) teoses „Pihtimused“ (1770, ilmunud 1782). Erinevad kirjanduslikud romantikud hakkasid koguma kohaliku elu värvikaid jutte, kuna eriti hinnatud olid legendid, muistendid ja eeposed. Kogu tähelepanu oli keskendunud erandlikult inimese isiksusele. Kunstnikud olid seisukohal, et inimese mõistus võib eksida, kuid inimese tunne ei eksi kunagi. Teostes võis tihtipeale peaosatäitja rollis kohata mõnda kunstikallakuga inimest. Põhiteema, millest kirjutati oli armastus, seda ka erinevas kontekstis – õnneliku lõpu ja õnnetu lõpuga armastus. Kirjutades armastusest, kirjeldati väga detailiderohkelt ja täpselt tundeid ja kannatusi, mida peategelane antud hetkel läbi elas. Lugedes antud kirjandust süvenenult võis lugeja ka enda sees kogeda sarnaseid tundeid ja emotsioone.


Kasutatud kirjandus
Kaldaru, M. (2004/2007). Muusikaajalugu gümnaasiumile. Konspekt. II osa. Romantism. 20. sajand. Tallinn: Avita.

Kull, I.; Tuisk, O. (1982). Muusikaajalugu keskkoolile. Tallinn: Valgus.

Michels, U.; Vogel, G. (1985). dtv-Atlas Musik. Lexikon - Musikgeschichte vom Barock bis zur Gegenwart [Leksikon - Muusikaajalugu barokist tänapäevani]. München, Kassel: Deutscher Taschenbuch Verlag, Bärenreiter.

Wörner, K. H. (1993). Geschichte der Musik. Ein Studien- und Nachschlagebuch. Achte Auflage [Muusikaajalugu. Õpik ja leksikon. Kaheksas trükk, väljaandnud L. Meierott]. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.


Teised internetiallikad nagu Vikipeedia, Youtube jt on viidatud linkidena teksti sees.

ASK[muuda]

Ask 1[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/6121 Romantism on kunsti (arhitektuur, kirjandus, kujutav kunst, muusika, teater, kino) suund, sotsiaal-poliitiline *ideoloogia* ning *stiil*, mis tuli 1820.–1830. aastail *klassitsismi* asemele. Romantismi iseloomustab *mineviku* idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik.

Romantism mõttevooluna ilmnes muusikaga seoses 19. sajandi algul saksa *filosoofide ja poeetide* kõneviisis klassitsistlikust muusikast. Nii tõlgendati oma ajastu muusikat *romantiseerivalt* .

Muusikaline romantism stiilina koos sellele iseloomulike kompositsioonitehniliste joontega (sh dissonantside e kromatismi osakaalu suurenemine, ühtse tonaalsuse hägustumine, muusikaliste vormide arenemine, kõlale ja instrumentatsioonile tähelepanu suunamine) arenes *järgjärgult*, st muutusid muusikalised väljendusvahendid ja kinnistusid märgatavalt alles *1830ndatel* aastatel. Muusikaliseks kõrgromantismiks peetakse vaid ajavahemikku *1830–1860*, edaspidigi on muusikalised vormid ja väljendusvahendid pidevas *muutumises*. Näiteks vastanduvad absoluutne muusika ja kirjandusliku süžeega sümfooniline poeem. Samal ajal valitseb kõikjal Euroopas Itaalia *ooper*, kuid ooper kui žanr areneb siiski edasi läbi Wagneri *tervikkunstiteose* kontseptsiooni.

Ask 2[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/6122

Romantiline muusika on elutunnetus, mida muusika edasi annab. ÕigeVale

Romantilise muusika puhul filosoofia tõlgendab muusikat, loob tähenduslikku lisamõõdet. ÕigeVale

Romantilises muusikas kirjanduslikkus ei oma tähtsust. ÕigeVale

Muusikaline romantism tähendab uuendused harmoonias ja meloodias, uued vormid ja žanrid. ÕigeVale

Romantikud on veendunud, et kunstide kaudu saab inimene kogeda kõrgemat spirituaalsust ja reaalsust. ÕigeVale

Ei romantiline muusika ega muusikaline romantism ei vastandu teiste kunstide realistlikele tendentsidele. Tundeid väljendatakse sellises muusikas alati otse. ÕigeVale

Uute, seni tundmatute ja originaalsete kirgete ja tunnete avastamine ei ole geeniuse iseloomustus. ÕigeVale

Ask 3[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/5076 Kas on olemas ühtne “Romantismi epohh”? Ei, see on kõnekeelne mõiste, rõhtab liigselt üht ainsat tendentsi, “romantilist” ajastuvaimu pole olemas. Kas on olemas ühtne “Romantismi epohh”? Ja, see on kõnekeelne mõiste, rõhtab üht ainsat tendentsi, kuid “romantilist” ajastuvaimu pole olemas. Kas on olemas ühtne “Romantismi epohh”? Ja, see on erialakeelne mõiste, rõhtab ainsat tendentsi, on olemas “romantiline” ajastuvaim.

Romantism on koondmõiste: hõlmab erinevaid stiililisi nähtuseid, on ideede kogum. Romantism on koondmõiste: hõlmab samasuguseid stiililisi nähtuseid, on ideede kogum. Romantism ei ole koondmõiste: sisaldab vaid üht stiililist nähtust.

Romantism: tundeid ja ideaale rõhutav isiksuse keskne kirjandus ja kunstisuund. Vastandatud realismile. Romantism: tundeid ja ideaale rõhutav rühma keskne kirjandus ja kunstisuund. Ei vastandata realismile. Romantism: tundeid ja ideaale mitte rõhutav isiksuse keskne kirjandus ja kunstisuund. Vastandatud realismile.

Romantiline: romantilisi tundeid esile kutsuv, luuleliselt unistav, ebareaalne, fantastikasse kalduv. Romantiline: romantilisi tundeid mitte esile kutsuv, luuleliselt unistav, ebareaalne, fantastikasse kalduv. Romantiline: romantilisi tundeid esile kutsuv, reaalne, mitte fantastikasse kalduv.

Romantiline muusika: elutunnetus, mida muusika edasi annab; filosoofia tõlgendab muusikat, loob lisamõõdet; kirjanduslikkus, mis saab osa muusikast. Romantiline muusika: filosoofia, mida muusika edasi annab; elutunnetus tõlgendab muusikat, loob lisamõõdet; bioloogilisus, mis saab osa muusikast. Romantiline muusika: füüsika, mida muusika edasi annab; surm tõlgendab muusikat, loob lisamõõdet; neuroloogia, mis saab osa muusikast.

Muusikaline romantism: uuendused harmoonias ja meloodias; uued vormid; programmmuusika ja sümfooniline poeem. Muusikaline romantism: uuendused notatsioonitehnikas ja lindistustes; uued rütmid; programmkirjandus ja vokaalne poeem. Muusikaline romantism: ei uuendatud harmooniat ega meloodiat; ei mingeid uusi vorme; programmmuusika ja sümfooniline poeem on keelatud.

Ask 4[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/6127 Lohista 19. sajandi epohhi-, ideede ja nähtuste mõisted ajateljel õigesse lünka. pilt

Ask 5[muuda]

UUS juuli 2018 https://vara.e-koolikott.ee/node/6132 Kuula ERR Klassikaraadio saadet Klassikud. Richard Wagner 200, I (Kersti Inno, Kristel Pappel) 05.05.2013

Vasta erinevatele küsimustele:

1. Kuidas on kirjeldatud ja millise mõistega on iseloomustatud Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde“ avamängu algust?

2. Mis on Wagneri kultus?

3. Milline oli Wagneri isiksus?

4. Mida on öeldud raamatu „Wagner und seine Zeit“ (Wagner ja tema aeg) sissejuhatuses?

5. Kuidas on võrreldud 19. sajandi kaht suurimat ooperiheliloojat Wagnerit ja Verdit?

DO (GL OK)[muuda]

https://vara.e-koolikott.ee/node/6137

Praktilised ülesanded 1 ja 2

1. praktiline ülesanne. Romantismi ja biidermeieri esindajate väitlus[muuda]

Eesmärk: Süveneda ühe ja teise suuna arusaamadesse ja jagada omavahel seisukohti. Harjutada tsiviliseeritud väitlust kogudes punkte spontaansete mitteverbaalsete reaktsioonide läbi. (Kui spontaanseid reaktsioone on vähe, siis see siiski ei takista sisulist väitlust). Ei ole oluline, et üks või teine hoiak (rühm) võidab.

Töövorm: rühmatöö

Loe vajadusel üle Sissejuhatus (romantismi ja biidermeieri kohta) ja Romantismi ptk.

1. Jagunege kaheks rühmaks: romantismi esindajad ja biidermeier esindajad.

1.1 Kummaski rühmas valib iga liige endale rolli: helilooja, muusik, lihtkuulaja (nt keskklassi kodanlik kaupmees, kes saab endale lubada osta kontserdipiletit), muusikakriitik (nt ajakirja või ajalehe toimetaja))

2. Arutage rühmade sees tõekspidamiste üle (1–3), mida vastavas rollis rühmaliige enda poolt vaadatuna kõige olulisemaks peab.

2.1 Romantismi esindajad peaksid olema üldiselt mässumeelse hoiakuga: emotsionaalsed ja püüdlema uuenduste poole, nt välja mõtlema erinevaid müüte ja lugusid, mis on muusika aluseks.

2.2 Biidermeieri esindajad peaksid olema üldiselt traditsionalistid: hoidma kinni klassitsistlikest traditsioonidest ja pidama oluliseks erinevaid institutsioone ja seltsielu (nt lauluseltsid) eesmärgiga harida ühiskonda.

3. Loosige, milline rühm alustab rühmade omavahelist väitlust selle üle, milline suund (romantism või biidermeier) on tähtsam ja õigem.

3.1 Alustage mõne väitega (mistahes rühma liikmelt) ning lubage seda täiendada oma rühma liikmetel. Pange kirja miinus iga väite kohta eitava (pearaputus, mitte nõustumist väljendav häälitsus) ning pluss iga väite toetava argumendi puhul (peanoogutus või nõustuv häälitsus).

3.2 Siis järgnevad teise rühma vastuväited. Pange kirja miinus iga väite kohta eitava (pearaputus, mitte nõustumist väljendav häälitsus) ning pluss iga väite toetava argumendi puhul (peanoogutus või nõustuv häälitsus).

3.3 Arutlust alustanud rühm saab võimaluse veelkord ka enda vastuväiteid esitada. Pange jätkuvalt punkte kirja.

4. Korrage punkti 3 (nii palju kui jaksu on) ilma loosimata, rühmad vahelduvad väidete pakkumisel. Pange jätkuvalt punkte kirja.

5. Lugege kokku miinused ja plussid. Kellel on rohkem plusse, on suutnud vastasrühma paremini veenda.

2. praktiline ülesanne. Muusikaanalüüs[muuda]

Eesmärk: Tutvu võrdlevalt klassitsimi ja romantismi ajastu heliteostega stiilimudeli abil.

Töövorm: individuaaalne või väikerühmad, esitlus, arutelu

1. Vali üks kõrgklassitsimi (viini klassikute) teos ja ühe romantismi helilooja sama žanri teost (internetist: YouTube, Spotify). Muusikakooli taustaga õpilane võib vaadata ka partituuri.

1.1 Alternatiivselt: vali Beethoveni hilisstiili teos (millele osaliselt omistatakse juba romantismi iseloomujooni)

2. Kasuta stiilimudeli küsimused ja vaata üle Romantismi ptki Romantilise muusika stiilimudel (muutused stiilis).

2.1 Analüüsi mõlemad teosed kuuldeliselt eraldi vastates stiilimudeli valitud küsimustele.

2.2 Võrdle mõlema teose analüüsitulemused, tuvasta sarnaused, erinevused, muutused.

3. Koosta ülevaade (nt tabeli kujul).

4. Esitle ülevaade kaastudengitele Powerpoint/OpenOffice/Prezi kavastiku vahendusel.

4. Esitlus võib sisaldada teoste salvestuste katkendeid ja erinevaid küsimusi, millele kaasõpilased vastavad (seega aktiivselt osalevad).

5. Aruta kaasõpilastega analüüsi tulemusi.

19. sajandi klaverimuusika[muuda]

3) 19. sajandi klaverimuusika[muuda]

TELL 1+SHOW 1 UUS (26.09 GL) (virtuoossus siia tagasi pandud TELL ja DO, 28.09 GL)[muuda]

Klaveri areng[muuda]

19. sajandil muutus klaver kõige olulisemaks sooloinstrumendiks.

Esimeseks klaveriehitajaks peetakse Bartolomeo Cristofori (1655–1731) Italias (Padua) 1700. a. paiku. Klaver (sks. k Klavier, varasemalt Clavier, ingl. k. piano, pianoforte, fortepiano, e. k. vaikne ja vali või vastupidi) tähistas algselt ainult erinevate klahvpillide klaviatuuri e klahvistiku. Kuid J. S. Bachi kogumik Clavier-Übung (klaveriharjutused) sisaldas teoseid orelile ja kahemanuaalsele klavessiinile, samuti määramata instrumendile ja klavikordile (klaverieelkäija). 18. sajandi teisel poolel kinnistus nimetus klaver klavikordile (hiljem haamerklaverile). Alates 19. sajandist on terminus kasutusel ainult püstasendis klaverile (pianoforte - nimi tuleneb pilli kontrastsetest dünaamika ehk helitugevuse võimalustest) ja tiibklaverile (grand piano).

L. v. Beethoven oli tuntud oma jõulise mängustiili poolest ja pidi sageli keeli ja pille vahetama. 1803. a sai ta tolle aja prantsuse tippfirma Érard grand piano nelja pedaaliga, sest Beethoven eksperimenteeris ühe esimesetena ulatuslikult pedaalidega. 1817. a. kinkis firma Broadwood ("grand" klaveri leiutajad 1770. aastail) talle oma grand piano tugevama kõlaga. 1824. a ehitas Conrad Graf spetsiaaselt Beethovenile klaveri neljakordsete keeletega, mille kõlajõud oli tugevam, sest Beethoven oli jäänud kurdiks. 1807. a oli tipus ka prantsuse firma Pleyel et Cie ("Pleyel and Company", asutaja helilooja Ignace Pleyel), kelle klavereid mängis F. Chopin, firma pidas Pariisis ka kontsertsaali Salle Pleyel, mis on tänaseni kasutusel. Pleyeli klavereid mängisid hiljem ka heliloojad C. Debussy, C. Saint-Saëns, M. Ravel, M. de Falla, I. Stravinsky jt.

19. sajandil tegi klaver läbi suured ehituslikud arengud. Eelkõige laienes klaviatuuri ulatus: varasemalt 4 oktavit, Mozarti ajal 5 oktavit, Beethoveni ajal 6 1/2 oktavit. 19. sajandil areneb ulatus 7 1/2 oktavini ehk 88 klahvini. Samuti muutus haamrite löögimehaanika keerulisemaks, lisandus keskmine pedaal (sostenuto) ja tugevnes korpuse raamkonstruktsioon, mis on edaspidi rauast: nt John Isaac Hawkinsi patent Philadelphias 1800. a, Alpheus Babcocki patent Bostonis 1825. a. Seeläbi muutus klaveri kõla võimsamaks.1853. a asutas Saksamaalt emmigeerunud Henry Steinway oma poegadega New Yorgis tänaseni tipptaseme klaveriehitusfirma Steinway & Sons. 1853. a. on asutatud ka saksa firma C. Bechstein. Tänu headele sidemetele õukondadesse ja kontserdikorraldajatega oli Bechstein 19. sajandil enim müüv tootja, keda ostsid ka tuntud heliloojad nagu R. Wagner ja C. Debussy. 1828. a on asutatud Viini firma Bösendorfer, mis sai 1855 kuninglik-kaiserliku õukonna firmaks, Bösendorferi tiibklaverit mängis F. Liszt, kes vajas instrumenti, mis pidasid tema robustsele mängustiilile. Bösendorfer tutvustas esmakordselt 88 klahviga klaviatuuri ja arendas 1909 ka 97 klahviga versiooni (F. Busoni tellimusel). Vaata klaverifirmade nimekirja (Vikipeedia ingl. k.). 1853. on asutatud ka saksa firma Blüthner Leipzigis oma patentmehanikaga. 1885. on asutatud samuti Leipzigis firma Schimmel.

Eestis on samuti klaveriehitustraditsioon, mis sai alguse hilisel 18. sajandil, 19. sajandil klaveriteehitus õitses, 1893. a Ernst Hiis-Ihse (1872–1964) ehitatud klaver sai hilisema Estonia firma aluspilliks (Estonia ajalugu ingl. k., Estonia veebileht e. k.). Loe edasi Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi veebilehte.

Esitajad ja esitamiskontekstid

Reisivad muusikud (virtuoosid) muutusid 19. sajandil imetletud kunstniku ideaalpildiks, isiksused, kes on usinad, taotlevad tehnilist täiuslikkust ja majanduslik vaist. Luuakse terve hulga klaveriõpikuid ja etüüdide kogumikke (Cramer, Czerny) ja kaasaegne virtuoosne klaverirepertuaar. Klaveril oli oluline kultuuriline roll ühest küljest endiselt ühiskondlikku elu mõjutavate aadlike seas, eriti noorte daamide kasvatuses, Mozart, Beethoven jt olid nende klaveriõpetajad. Teisalt kasvas 19. sajandil klaveri tähtsus ka kodanlikes kodudes, seeläbi oli muusika aina enam kätte saadav laiemale kuulajaskonnale. Loodi ka originaalmuusikat neljale käele (nt Schubert).

Sooloklaverimuusikat on 19. sajandil algul kuulda peamiselt aadlike ja kondalaste salongid, tegemist on poolavaliku ja eksklusiivse kontekstiga. Koos reisivate klaverisolistidega tekib sajandi esimeses kolmandikus avalik "Soirée musicale" (muusikaline õhtu), mille kontserdiprogramm sisaldab kõrvuti vee aariaid, laule ja klaverisoolosid. Alles alates 1840. a paiku ilmub sooloesinemiste sündmusena "Réceital" (klaveriõhtu) valdavalt kõrgekvaliteetse klaverimuusikaga. Klaverisonaate esitavad sellises kontekstis alles F. Liszt ja Clara Schumann.

Pilt (avalik omand)

F. Liszt mängib salongis Bösendorferi tiibklaveril.

Virtuoossus [tagasi pandud siia, GL]

19. sajandil pöörati olulist tähelepanu tehniliselt kõrgtasemel teoste esitusele ja interpreedi meisterlikkusele. Interpreet (esitaja) pidi oskama improviseerida populaarsetel teemadel ning ootused tema suhtes olid kõrged. Levinud oli virtuooside nö jõuproovid, kus kaks professionaalsel tasemel interpreeti pidid omavahel võistlema. Ka varasematelgi sajanditel paistsid muusikud silma erakordsete mängutehniliste võimetega (nt barokiajastu soolokontserdites, lauljad ooperiaariates), kuid alles 19. sajandit nimetatakse virtuoosiajastuks, tekib lausa virtuoosikultus. Hoolimata asjaolust, et paljude 19. sajandi heliloojate muusika on tehniliselt nõudlik ja nõuab kõrgel tasandil tehnilisi oskusi, meisterlikkust ja virtuoossust, on virtuoosikultus seotud peamiselt muusikaga, mis näitab eelkõige interpreetide vapustavaid tehnilisi oskusi tõstes neid tänapäeva mõistes staaristaatusesse: laiem publik tuleb neid kuulama just selle esitusoskuste-põhise kuulsuse pärast. Ühelt poolt olid paljud heliloojad ka ise (enda muusika) interpreedid – nt Ference Liszt (1811–1886), teisalt oli osa tippinterpreete ka heliloojad ja seega kirjutasid muusikat, mida nad olid ainult ise võimelised esitama just tehnilises plaanis – nt Nicolo Paganini (1782–1840). Kuulajad sattusid sageli niivõrd vaimustusse, et lausa jumaldati virtuoose, muusikakriitikute aga ka kuulajate või kuulajate seas viibinud muusiku enda päevikusissekanded on tunnistajad sellest lummusest, millesse satuti ja mida sageli oli raske sõnades kirjeldada. Edasi võis levida ka müstifitseeritud teave. Kuna veel salvestustehnikat ei eksisteerinud, jäid kontserdid kordumatuteks elamusteks ja kirjasõna kandis neid edasi teisendatud kujul.

"Poeetiline" muusika

Üks põhjusi, miks klaveripala kujunes 19. sajandil keskseks žanriks, saab leida selle esteetilises taotluses: selles väljendus uus ja romantiline "poeetilisuse" idee. Mõistet "poeetilisus" on raske üheselt määratleda, saab aga eristada kahte rakendust:

1) tavakeelekasutuses tähendas "poeetiline" esteetilisust, mis vastandub terminitele "ebakunstiline" ja "proosaline";

2) kunstnike arusaama järgi on "poeetilisus" kõikidel kunstidel esteetiliselt ühine (nt muusika ja kirjandus).

Saksa pianist, helilooja ja muusikakriitik (kirjastaja) Robert Schumann nimetab "poeetilise" muusika vastandiks "proosaline" muusika: viimase poole kaldub tema arvates ka programmuusika (oma illustratiivsete helimaalingutega) ning liigtehniline ja efekte taotlev virtuoossus. "Poeetiline" muusika peab olema väljendusrikkas, karakteriga ja originaalne.

Schumanni enda "poeetiline" klaverimuusika oli mõjutatud romantilisest kirjandusest (Jean Paul) ja kannab muusikasse ka psühholoogiliste meeleseisundite kujundlikkust, narratiivust, irooniat ning ideed, et muusika peab käsitlema kaasaegsete inimeste sisemaailma kogemusi, ängistust ja vastandlikkust.

Ungari päritolu kosmopoliitne pianist, helilooja ja dirigent (ka katoliku preester) Ference Liszt käsitles muusika "poeetilisusena" muusika võime peegeldada ja edasi anda filosoofilisi ja religooseid teemasid muusikaliste väljendusvahenidtega. Ta soovis selle läbi inimesi taas ühendada teispoolse maailmaga. Virtuoossususe funktsioon on tema jaoks leida uusi kõlalisi väljendusvõimalusi.

Klaverimuusika žanrite areng

Ehituslikult edasi arendatud klaver võimaldas ka edasiarengut klaverirepertuaaris ja žanrites:

1) Tehniliselt nõudlikum ja virtuoosne kontsertmuusika

- tugevamad kontrastid, võimsam kõla

- pedaalikasutuse peenestamine

- keerulisem faktuur

- vormilised muudatused: nn väikevormid muutuvad iseseisvateks klaverižanriteks, üldnimetused klaveripala/karakterpala/lüüriline klaveripala

  1. vabama vormiga palad: etüüd, bagatell, prelüüd jms
  2. tantsuvormid: valss, menuett jms

2) Klaver kui saatepill ja kammermuusika võrdne partner

Klaveril oli oluline koht erinevates kammermuusika koosseisudes, nt klaveriga duo erinevate meloodiapillidega, klaveritrio ja klaverikvintett, mis 19. sajandil jõudsalt edasi arenesid - klaver oli juba 18. sajandi jooksulgi muutunud (võrreldes varasemate ajastute basso continuo funktsiooniga) iseseisvamaks ja lõpuks võrdseks partneriks teistele pillidele.

Samuti tõusis klaver kui lauljate saatepill 19. sajandil aina rohkem fookusesse, selle roll oli F. Schuberti ja hiljem R. Schumanni laulutsüklites lauljaga praktiliselt võrdne. Seeläbi arenes laulu žanr (soololaul ja kammerlaul) tsükliliseks suurvormiks.

3 Harrastusmuusika ja koduse musitseerimise repertuaar

Kodune musitseerimine on 19. sajandi kodanlikus ühiskonnas hea toon. Klaveri populaarsus ja aina suurenevad klaverite ja soodsate nootide müüginumbrid tingis ka harrastusmuusikute ja koduse musitseerimiseele sobiliku jõukohase repertuaari loomise (biidermeier).

Sealhulgas andsid 19. sajandi noodikirjastajad välja ka ooperi ja orkestrimuusika seadeid (klaveritranskriptsioonid), mida võis hõlpsasti mängida klaveril kahel või neljal käel.


Kasutatud kirjandus

Hoover, C., & Good, E.  (2014). Piano. Grove Music Online, http://www.oxfordmusiconline.com/grovemusic/view/10.1093/gmo/9781561592630.001.0001/omo-9781561592630-e-1002257895 [26.08.2018].

Kaufmann, K.; Kleiner, G. (2010). 67 Veränderungen über einen Walzer von Anton Diabelli. Ein Projekt der Abteilung für Tasteninstrumente - DVD [67 muutust Diabelli valsi teemal. Klahvpilliosakonna projekt]. Salzburg: Universität Mozarteum.

Koster, J.  (2001). Klavier. Grove Music Online. http://www.oxfordmusiconline.com/grovemusic/view/10.1093/gmo/9781561592630.001.0001/omo-9781561592630-e-0000015105 [26.08.2018].

Michels, U.; Vogel, G. (1985). dtv-Atlas Musik. Lexikon - Musikgeschichte vom Barock bis zur Gegenwart [Leksikon - Muusikaajalugu barokist tänapäevani]. München, Kassel: Deutscher Taschenbuch Verlag, Bärenreiter.

Wörner, K. H. (1993). Geschichte der Musik. Ein Studien- und Nachschlagebuch [Muusikaajalugu. Õpik ja leksikon]. Göttingen: Vandenhoek & Ruprecht.

SHOW 2 UUS 26.09 GL[muuda]

Show 2[muuda]

Klaverimuusika žanrinäited

[Lingitud helinäited YTst!]

Edasi arenevad žanrid

Klaverisonaat

Saavutas kõrgfaasi ja maksimaalset kaalu ühe helilooja loomingus Beethoveni 32 klaverisonaadi näol (ka Schuberti loomingus on klaveril veel keskne roll), alates aastast 1830 kirjutavad heliloojad pigem üksikuid olulisi sonaate.

Samas kirjutavad üksikuid heliloojad (Clementi, Kuhlau) edasigi suuremal hulgal klaverisonaate, järgides varasemat nn mängusonaadi traditsiooni, sks. k. "Spielsonate".

Uued žanrid

1) Klaveripala/karakterpala/lüüriline klaveripala

Etüüd

Variatsioon

Bagatell Prelüüd

Ekspromt

Nokturn

Ballaad

Fantaasia

Rapsoodia

Sõnadeta laul

2) Tantsuvormid

Valss

Menuett

Polonees

Masurka

Klaveritranskriptsioonid


TELL2 (+SHOW3) UUS 26.09 GL[muuda]

Tell2 (+show 3)[muuda]

Valss ja variatsioonid

Klaver kui tantsuvormide edasiarendaja 19. sajandil[muuda]

Tantsužanrid eemaldusid peale 1800. a. õukonnatantsude stililisatsioonist ja heliloojad kasutasid neid edaspidi enamasti funktsionaalse tarbemuusikana, nt kodanlike seltsiõhtusteks (nt Beethoven ja Schubert, viimasel on kokku 416 menuetti, valssi ja teiste tantsuvormide väikepala). 1820–1830 jooksul muutusid tantsud muusikas iseseisvaks žanriks ning piirid tarbe- ja poeetilise (kunst)muusika vahel hägustusid, sh sulandub osa tantsude rahvuslikkus žanriga karakterpala ja kirjutatati ka (sümfoonilisi) kontsertvalsse. Peamiselt rütm jäi iseloomustama algse tantsu karakterit. Kirjutatati ka variatsioone ja kõrgväärtuslikke tsüklilisi teoseid, vt allpool Beethoveni "Diabelli variatsioonid". 

Tantsumuusika keskuseks on pärast 1800. a. Viin. Peale Viini kongressi (1815) muutub valss kõige populaarsemaks tantsužanriks kõikides ühiskonnakihtides. Sageli koostati seltskonnasündmuste tarbeks kuni 20 tantsu, mis lubas piki tantsurõõme. Kontsertvalsside autorid olid Johann Nepomuk Hummel (juba 1808), romantilist varianti lõi Carl Maria von Weber ("Kutse tantsule", 1819, programmilise süžeega), samuti Frederik Chopin, Franz Liszt ja Johannes Brahms kirjutasid kontservalsse klaverile. 

Valss areneb kõrgväärtuslikuks žanriks - tsüklist suurvormini[muuda]

19. saj keskel alates suurenes tantsumuusika loominguline tase veelgi, eriti valsi puhul: korduvad 8-taktilised fraasid laiendatakse, rütm ja harmoonia muutuvad keerulisemaks. Aeglasele sissejuhatusele lisandub kokkuvõttev kooda. Populaarsed tantsuorkestrid (kapellid) esinevad tantsudega suurlinnade meelelahutus- ja aiakontsertidel (nt Vauxhall-Garden Londonis, Tivoli Kopehaagenis, Mabille aed Pariisis).

19. saj kuulsate tantsukapellmeistrite hulka kuuluvad Viini heliloojad Joseph Lanner (1801–1843) ja Johann Strauß (isa) (1804–1849). Peale 1850 aga muutub veelgi kuulsamaks ("valsikuningas") Johann Strauß (poeg) (1825–1899). Järjestatakse 5 valssi sissejuhatuse ja koodaga, kuid "valsikuningas" muudab valsi veelgi sümfoonilisemaks ja huvitavamaks instrumentatsiooni poolest. Iseloomulikuks just Viini valsi esitamisel on nüüd kolmelöögilise valsi teise löögi kerge ennetav esitamine, mida kõik kaasaegsed imetlevad ja mida ka tänapäeval ülemaailmsel Viini filharmoonikute uusaastakontserdil nautida saab. 

Valss inspireerib looma kõrgväärtuslikku klaveriteoste tsükli[muuda]

Ludwig van Beethoven: "33 Variatsiooni Anton Diabelli valsile", op. 120 (1819–1823), laiemalt tuntud kui "Diabelli variatsioonid"

Ajalooline taust: Alates 1818 pidas austria muusik ja helilooja Anton Diabelli (1781–1858) muusikapoodi ja noodikirjastust. Eesmärgiga muuta oma äri laiemalt tunduks, algatas ta projekti 1819, mille raames ta palus kirjutada kõikidel Viini ja Austria heliloojatel variatsioonid tema ühele väikesele valssile. 

Kõige suurema hulga variatsioone kirjutas Beethoven (33), teistelt heliloojatelt tuli kokku 50 variatsiooni, sh reageerisid nii asjaarmastajad kui ka professionalsed heliloojad, mh noor Franz Liszt (11-aastaselt), Mozarti poeg, Franz Schubert (kolm aastat enne surma), Bruckneri õpetaja ja kontrapunkti meister Simon Sechter ning klaverivirtuoos Friedrich Kalkbrenner. 1981. a kordas Austria ringhääling üleskutse kirjutada Diabelli 200-ks sünniaastapäevaks veelkord 17 variatsiooni, mille tagajärjel eksisteerib nüüdsest ametlikult 100 variatsiooni.

Beethoveni variatsioonid on vormiliselt ja sisuliselt (karakterilt) ulatuslikud:

- stiliseeritud vormid: nr 1 Marss, nr 6 Invention, nr 24 Fughetta

- heliloojate portreed: nr 31 Bach, nr 32 Händel, nr 33 Mozart

- humoristlikud paroodiad: nr 9 Eeltakt, nr 13 punkteeritud rütm, nr 22 Mozarti Don Giovanni "Notte e giorno faticar" (Ööpäevane võitlus)

- ennetab 19. saj muusikalises romantismis alles hiljem esile kerkivaid klaverimuusika meeleolupilte: nr 8 "Intermezzo" (viitab ette Johannes Brahmsi samalaadsetele käsitlustele), nr 20 "Luuletaja kõneleb" (viitab ette Robert Schumanni samalaadsetele käsitlustele)

Diabelli originaalne valss[muuda]

Kummaline segu erinevatest vormidest.

Alguses võib arvata, et see oleks klaveritunni etüüd - kolmkõlaharjutus paremale käele.

Teema ise on biidermeierlikult mõnus valss veidi Viini charme'iga.

Taktid 1–8: lihtne struktuur (eellause)

- eeltakt (eellöögiga) ja akordikordus paremas käes (saade)

- kolmkõlaline teema vasakus käes

Beethoven ise nimetas seda valssi pigem negatiivselt "kingsepa laiguks".

Taktid 8–16: struktuur muutub keerulisemaks (järellause)

- areneb välja scherzo'ks (klassikalises muusikas tavaliselt menueti kiire keskosa)

- Beethovenile iseloomulikud sünkoopid (üle taktijoonte nihutatud rütm) 

Taktid 17–24: kordub lihtne struktuur (eellause kordus)

Taktid 25–32: kordub lihtsustatud keerulisem struktuur (järellause kordus)


Beethoveni tsükli põhjalik tutvustus, partituur, helisalvestus ja analüüs Vikipeedias (ingl. k), sealt leiab kõikide variatsioonide noote ja salvestusi kuulamiseks. 

Kuula tsükli terviksalvestust koos partituuriga siin (01:00:03) 

Vaata Diabelli teema partituuri all ja teema analüüsi siin.



TELL UUS. MIS OS SELLE PEATÜKI FOOKUS? - VANA VANA![muuda]

https://vara.e-koolikott.ee/node/2660 tell+show 1

Schumann, Chopin, Liszt (korrektuurides)

AK: 1. CHOPINI MUUSIKA ON KÜLL NÕUDLIK; KUID IDEOLOOGILISELT SELLE PUHUL VIRTUOOSIKULTUS MINU MEELEST KÜLL EI KEHTI. 2. ÕPPEVAHENDI MUUDE PEATÜKKIDE TAUSTAL ON SEE JUTT PRAEGU VEIDI NAIIVNE JA NAPP. TULEKS LÄBI MÕELDA, MIDA SIIN ÜLDSE ÖELDA TAHETAKSE.

GL: Väikevormide all on tähtis mainida mõiste virtuoosikultus ja tavaliselt tuuaksegi see esile läbi Chopini ja Liszti loomingu. Üldiselt on kasutades laverimuusikat väga hea tuua näiteid. Peatükis on mainitud orkestrimuusikat, millised olid muudatused. Loomulikult võib neid täiendada ja juurde kirjutada, aga me ei saa õpilast ka üle koormata, sest juba arusaam mõistest instrumentaalne väikevorm võib osutuda keeruliseks

Virtuoossus (TÕSTETUD Romantismi peatükki! Nüüd tagasi!)[muuda]

Romantismi ajastu andis aluse tekkimaks mõistele virtuoosikultus. Tänu sellistele heliloojatele nagu Fryderyk Chopin (heli- ja noodinäide: Etüüdid op.10 ja op.25) ja Ference Liszt (heli- ja noodinäide: Paganini etüüd S. 161 Nr. 3 "La Campanella" e. k. "kelluke") tekkis uus mõiste - virtuoosikultus. Mõlemad heliloojad on kirjutanud väga palju teoseid klaverile, olles samal ajal ise väga andekad pianistid. Seetõttu panidki nad esitaja tehnilised võimed viimse piirini proovile, muutes klaverimängu ühtlasi ka võistluseks ja väljakutseks. Ka tänapäeval on paljud 19. sajandi klaveriheliloojate loodud teosed tehniliselt väga nõudlikud pianistidele. Virtuoos on muusik, kelle peamiseks tööülesandeks on professionaalne teose esitamine laval. Kuna virtuooside seas oli populaarne esitada ka omaloomigut, siis paljud kuulsad virtuoosid (sh ka Chopin, Liszt) olid ka heliloojad. Antud epohhi perioodil oli esitajal teistsugune roll, tähtis oli ka suhtlemisoskus publikuga, reklaam.

Klaverimuusika[muuda]

19. sajandil sai klaver armastatuimaks sooloinstrumendiks. Sellega seoses tekkis harrastusmuusikutel ka vajadus nendele jõukohase repertuaari järgi. Klaverimuusika esitajad olid tavaliselt ka väga head improviseeriad, mistõttu muutus ka improvisatsioon aina populaarsemaks. Teosed, mida esitati kandsid endas helilooja isiklikke läbielamisi, tundeid. Helilooja Niccolo Paganini (1782–1840) oli esimene helilooja, kes hakkas esinema konkreetselt auditooriumile, pööratestähelepanu virtuoossele mängutehnikale ja teoste emotsionaalsele poolele. Ta tõestas publikule, et pillimängu võimalused on üüratud, kõik peitub esitaja harjutamise ja töö taga.

https://vara.e-koolikott.ee/node/2660 tell+show 1

Klaverimuusika žanrid[muuda]

Prelüüd Ekspromt Nokturn Ballaad Valss Polonees Masurka Rapsoodia

Tantsumuusika vormide areng 19. sajandil[muuda]

KAS PANNA SEE LISASSE?? Tantsumuusika eemaldus peale 1800 õukonnatantsude stililisatsioonist ja heliloojad kasutavad seda edaspidi enamasti funktsionaalse tarbemuusikana, nt kodanlike seltsiõhtusteks (nt Beethoven ja Schubert, viimasel on kokku 416 menuetti, valssi ja teiste tantsuvormide väikepala). 1820–1830 jooksul muutuvad tantsud muusikas autonoomseks (iseseisvaks) žanriks ning piirid tarbe- ja poeetilise (kunst)muusika vahel hägustuvad, sh sulandub osa tantsude rahvuslikkus karakterpalaga ja kirjutatakse ka (sümfoonilisi) kontsertvalsse. Peamiselt rütm jääb iseloomustama algset tantsukarakterit. Kirjutatakse ka variatsioone ja kõrgväärtuslikke tsükleid, vt allpool Beethoveni "Diabelli variatsioonid". 

Tantsumuusika keskuseks on pärast 1800 Viin. Peale Viini kongressi (1815) muutub valss kõige populaarsemaks tantsužanriks kõikides ühiskonnakihtides. Sageli koostati seltskonnasündmuste tarbeks kuni 20 tantsu, mis lubas piki tantsurõõme. Kontsertvalsside autorid on Johann Nepomuk Hummel (juba 1808), romantilist varianti loob Carl Maria von Weber ("Kutse tantsule", 1819, programmilise süžeega), samuti Frederik Chopin, Franz Liszt ja Johannes Brahms kirjutavad kontservalsse klaverile. 

Väikevorm valss areneb kõrgväärtuslikuks žanriks[muuda]

19. saj keskel alates suureneb tantsumuusika loominguline tase veelgi, eriti valssi puhul: korduvad 8-taktilised fraasid laiendatakse, rütm ja harmoonia muutuvad keerulisemaks. Aeglasele sissejuhatusele lisandub kokkuvõttev kooda. Populaarsed tantsuorkestrid (kapellid) esinevad tantsudega suurlinnade meelelahutus- ja aiakontsertidel (nt Vauxhall-Garden Londonis, Tivoli Kopehaagenis, Mabille aed Pariisis).

19. saj kuulsate tantsukapellmeistrite hulka kuuluvad Viini heliloojad Joseph Lanner (1801–1843) ja Johann Strauß (isa) (1804–1849). Peale 1850 aga muutub veelgi kuulsamaks ("valsikuningas") Johann Strauß (poeg) (1825–1899). Järjestatakse 5 valssi sissejuhatuse ja koodaga, kuid "valsikuningas" muudab valsi veelgi sümfoonilisemaks ja huvitavamaks instrumentatsiooni poolest. Iseloomulikuks just Viini valsi esitamisel on nüüd kolmelöögilise valsi teise löögi kerge ennetav esitamine, mida kõik kaasaegsed imetlevad ja mida ka tänapäeval ülemaailmsel Viini filharmoonikute uusaastakontserdil nautida saab. 

Valss inspireerib looma kõrgväärtuslikku klaveriteoste tsükli[muuda]

Ludwig van Beethoven: "33 Variatsiooni Anton Diabelli valsile", op. 120 (1819–1823), laiemalt tuntud kui "Diabelli variatsioonid"

Ajalooline taust: Alates 1818 pidas austria muusik ja helilooja Anton Diabelli (1781–1858) muusikapoodi ja noodikirjastust. Eesmärgiga muuta oma äri laiemalt tunduks, algatas ta projekti 1819, mille raames ta palus kirjutada kõikidel Viini ja Austria heliloojatel variatsioonid tema ühele väikesele valssile. 

Kõige suurema hulga variatsioone kirjutas Beethoven (33), teistelt heliloojatelt tuli kokku 50 variatsiooni, sh reageerisid nii asjaarmastajad kui ka professionalsed heliloojad, mh noor Franz Liszt (11-aastaselt), Mozarti poeg, Franz Schubert (kolm aastat enne surma), Bruckneri õpetaja ja kontrapunkti meister Simon Sechter ning klaverivirtuoos Friedrich Kalkbrenner. 1981. a kordas Austria ringhääling üleskutse kirjutada Diabelli 200-ks sünniaastapäevaks veelkord 17 variatsiooni, mille tagajärjel eksisteerib nüüdsest ametlikult 100 variatsiooni.

Beethoveni variatsioonid on vormiliselt ja sisuliselt (karakterilt) ulatuslikud:

- stiliseeritud vormid: nr 1 Marss, nr 6 Invention, nr 24 Fughetta

- heliloojate portreed: nr 31 Bach, nr 32 Händel, nr 33 Mozart

- humoristlikud paroodiad: nr 9 Eeltakt, nr 13 punkteeritud rütm, nr 22 Mozarti Don Giovanni "Notte e giorno faticar" (Ööpäevane võitlus)

- ennetab 19. saj muusikalises romantismis alles hiljem esile kerkivaid klaverimuusika meeleolupilte: nr 8 "Intermezzo" (viitab ette Johannes Brahmsi samalaadsetele käsitlustele), nr 20 "Luuletaja kõneleb" (viitab ette Robert Schumanni samalaadsetele käsitlustele)

Diabelli originaalne valss[muuda]

Kummaline segu erinevatest vormidest.

Alguses võib arvata, et see oleks klaveritunni etüüd - kolkõlaharjutus paremale käele.

Teema ise on biidermeierlikult mõnus valss veidi Viini charme'iga.

Taktid 1–8: lihtne struktuur (eellause)

- eeltakt (eellöögiga) ja akordikordus paremas käes (saade)

- kolmkõlaline teema vasakus käes

Beethoven ise nimetas seda valssi pigem negatiivselt "kingsepa laiguks".

Taktid 8–16: struktuur muutub keerulisemaks (järellause)

- areneb välja scherzo'ks (klassikalises muusikas tavaliselt menueti kiire keskosa)

- Beethovenile iseloomulikud sünkoopid (üle taktijoonte nihutatud rütm) 

Taktid 17–24: kordub lihtne struktuur (eellause kordus)

Taktid 25–32: kordub lihtsustatud keerulisem struktuur (järellause kordus)


Vaata Beethoveni tsükli põhjaliku tutvustuse, partituuri, helisalvestusi ja analüüsi Vikipeedias siit (ingl. k), sealt leiab kõikide variatsioonide noote ja salvestusi kuulamiseks. 

Kuula tsükli terviksalvestust koos partituuriga siin (01.00:03) 

Vaata Diabelli teema partituuri all ja teema analüüsi siin.

TELL[muuda]

19. sajandil toimusid muusikas suured muudatused, mis mõjutasid eeskätt heliloojat ja nende loomingut. Uuendused ja muudatused toimusid nii heliloomingus kui ka žanrites. Siiski ei olnud selgelt üleminekut ühelt perioodilt teisele, kuna üldiselt jäi kompositsioonitehnika samaks. 19. sajandit kutsutakse romantismi perioodiks, mistõttu oli ka muusika eesmärk kutsuda esile inimese mingi emotsioon ning kõige enam pöörati tähelepanu tunnetele. Kõige suurem muudatus toimus helilooja mõtlemisviisis. 

Põhimuudatused toimusid järgnevates valdkondades: harmoonia (rikastati kromatismidega), rütmika (muutus vaheldusrikkamaks), tempo (suured äärmused), dünaamika (nüanssiderikas).

Heliloojatel tekkis suurem huvi rahvamuusika ja vanamuusika vastu. Üldiselt jäid klassikalise sümfooniaorkestri pillid kõik samaks, ometi toimusid üksikud arengud pillide ehitusel. Nimelt võeti kasutusele vaskpillidel ventiilid ja puupuhpillide klappsüsteem. Lisandusid mõned üksikud pillid nt: inglissarv, pikolo- ja bassklarnet, saksofon. Romantismi perioodi heliloojate lemmikpill kammermuusikas oli jätkuvalt klaver. 

Tänu sellistele heliloojatele nagu Fryderyk Chopin (heli- ja noodinäide: Etüüdid op.10 ja op.25) ja Ference Liszt (heli- ja noodinäide: Paganini etüüd S. 161 Nr. 3 "La Campanella" e. k. "kelluke") tekkis uus mõiste - virtuoosikultus. Mõlemad heliloojad on kirjutanud väga palju teoseid klaverile, olles samal ajal ise väga andekad pianistid. Seetõttu panidki nad esitaja tehnilised võimed viimse piirini proovile, muutes klaverimängu ühtlasi ka võistluseks ja väljakutseks. Ka tänapäeval on paljud 19. sajandi klaveriheliloojate loodud teosed tehniliselt väga nõudlikud pianistidele. 

Uued žanrid:

Soololaul - heliteos, mis on loodud häälele, enamasti klaveri saatel, kõige populaarsemad soololaulud on loodud saksa, vene ning itaalia keeles.

Sümfooniline poeem - üheosaline teos, loodud sümfooniaorkestrile, kajastab poliitilist või filosoofilist ideed.

Kammerlikud väiketeosed klaverile - erineva karakteriga heliteos, mis on loodud klaverile, tihtipeale väga nõudlik mängijale: sõnadeta laul, ekpromt, prelüüd, rapsoodia, nokturn, muusikaline hetk, tantsud (polka, valss, masurka, polonees).

Klaveritanskriptsioonid - tuntud teos, näiteks ooper või sümfoonia, mille originaal on loodud suurele koosseisule, ümberkirjutatud ("kokkusurutud") kujul klaverile.Klaverimängijate oskused olid väga kõrged ning pidevalt toodi esile klaveri orkestraalset võimet.

Operett - lõbusa ja meelelahutusliku sisuga lavateos, milles vahelduva laul, tants ja kõne. Operett jagunes omavahel iroonilise Pariisi ja meloodilise Viini operetiks.

Programmiline muusika - instrumentaalteos, millele helilooja on andnud sõnalise selgituse, mõistmaks selle sisu. Süžee oli laenatud kirjandusteostest, kujutatavast kunstist või ajaloosündmusest

https://vara.e-koolikott.ee/node/2660 tell+show 1

SHOW[muuda]

show 2[muuda]

Panels Content: SOOLOLAUL

Title

SOOLOLAUL Tekst Heliteos, mis on loodud häälele, enamasti klaveri saatel, kõige populaarsemad soololaulud on loodud saksa, vene ning itaalia keeles.

Tuntumad heliloojad:

Franz Schubert - "Forell", "Ave Maria", "Metshaldjas", "Leierkastimees"

Robert Schumann - "Imekaunil maikuul", "Ma ei kaeba"


Content: SÜMFOONILINE POEEM

Title

SÜMFOONILINE POEEM Tekst Üheosaline teos, loodud sümfooniaorkestrile, kajastab poliitilist või filosoofilist ideed.

Franz Liszt - "Hamlet", "Mazeppa", "Orpheus"

Richard Strauss - "Surm ja kirgastumine"

Content: KAMMERLIKUD VÄIKETEOSED KLAVERILE

Title

KAMMERLIKUD VÄIKETEOSED KLAVERILE Tekst Karakterpala

Franz Liszt - "Armastuse unenägu"

Sõnadeta laul

Felix Mendelssohn - "Sõnadeta laul op.67 no.2", "Sõnadeta laul op. 19 no.1"

Ekspromt

Robert Schumann - "Ekspromt op.90 no.3"

Frederic Chopin -

Prelüüd

Frederic Chopin - "Prelüüd op. 28 no. 15", "Prelüüd op. 28 no. 20"

Rapsoodia

Franz Liszt - "Ungari rapsoodia"

Nokturn

Frederic Chopin

Muusikaline hetk

Polka

Frederic Chopin

Valss

Frederic Chopin - "Valss op. 34 no. 1", "Valss op. 18 no. 1", "Valss op. 69 no. 2"

Masurka

Frederic Chopin

Polonees

Frederic Chopin - "Polonees op.53"


Content: KLAVERITRANSKRIPTISOONID

Title

KLAVERITRANSKRIPTISOONID Tekst Tuntud teos, näiteks ooper või sümfoonia, mille originaal on loodud suurele koosseisule, ümberkirjutatud ("kokkusurutud") kujul klaverile.Klaverimängijate oskused olid väga kõrged ning pidevalt toodi esile klaveri orkestraalset võimet.

Ferenz Liszt - "Beethoven - 5. sümfoonia", "Wagner - Tannhauser",

Content: OPERETT

Title

OPERETT Tekst Lõbusa ja meelelahutusliku sisuga lavateos, milles vahelduva laul, tants ja kõne. Operett jagunes omavahel iroonilise Pariisi ja meloodilise Viini operetiks.

Content: PROGRAMMILINE MUUSIKA

Title

PROGRAMMILINE MUUSIKA Tekst Instrumentaalteos, millele helilooja on andnud sõnalise selgituse, mõistmaks selle sisu. Süžee oli laenatud kirjandusteostest, kujutatavast kunstist või ajaloosündmusest.

ADD PANEL

https://vara.e-koolikott.ee/node/2675 show2


show 3. SHOW JAOKS LIIGA PALJU TEKSTI, TULEKS VIIA TELL-i - NÕUS (GL) VANA VANA![muuda]

Tantsumuusika vormide areng 19. sajandil

Tantsumuusika eemaldus peale 1800 õukonnatantsude stililisatsioonist ja heliloojad kasutavad seda edaspidi enamasti funktsionaalse tarbemuusikana, nt kodanlike seltsiõhtusteks (nt Beethoven ja Schubert, viimasel on kokku 416 menuetti, valssi ja teiste tantsuvormide väikepala). 1820–1830 jooksul muutuvad tantsud muusikas autonoomseks (iseseisvaks) žanriks ning piirid tarbe- ja poeetilise (kunst)muusika vahel hägustuvad, sh sulandub osa tantsude rahvuslikkus karakterpalaga ja kirjutatakse ka (sümfoonilisi) kontsertvalsse. Peamiselt rütm jääb iseloomustama algset tantsukarakterit. Kirjutatakse ka variatsioone ja kõrgväärtuslikke tsükleid, vt allpool Beethoveni "Diabelli variatsioonid". 

Tantsumuusika keskuseks on pärast 1800 Viin. Peale Viini kongressi (1815) muutub valss kõige populaarsemaks tantsužanriks kõikides ühiskonnakihtides. Sageli koostati seltskonnasündmuste tarbeks kuni 20 tantsu, mis lubas piki tantsurõõme. Kontsertvalsside autorid on Johann Nepomuk Hummel (juba 1808), romantilist varianti loob Carl Maria von Weber ("Kutse tantsule", 1819, programmilise süžeega), samuti Frederik Chopin, Franz Liszt ja Johannes Brahms kirjutavad kontservalsse klaverile. 


Väikevorm valss areneb kõrgväärtuslikuks žanriks

19. saj keskel alates suureneb tantsumuusika loominguline tase veelgi, eriti valssi puhul: korduvad 8-taktilised fraasid laiendatakse, rütm ja harmoonia muutuvad keerulisemaks. Aeglasele sissejuhatusele lisandub kokkuvõttev kooda. Populaarsed tantsuorkestrid (kapellid) esinevad tantsudega suurlinnade meelelahutus- ja aiakontsertidel (nt Vauxhall-Garden Londonis, Tivoli Kopehaagenis, Mabille aed Pariisis).

19. saj kuulsate tantsukapellmeistrite hulka kuuluvad Viini heliloojad Joseph Lanner (1801–1843) ja Johann Strauß (isa) (1804–1849). Peale 1850 aga muutub veelgi kuulsamaks ("valsikuningas") Johann Strauß (poeg) (1825–1899). Järjestatakse 5 valssi sissejuhatuse ja koodaga, kuid "valsikuningas" muudab valsi veelgi sümfoonilisemaks ja huvitavamaks instrumentatsiooni poolest. Iseloomulikuks just Viini valsi esitamisel on nüüd kolmelöögilise valsi teise löögi kerge ennetav esitamine, mida kõik kaasaegsed imetlevad ja mida ka tänapäeval ülemaailmsel Viini filharmoonikute uusaastakontserdil nautida saab. 


Valss inspireerib looma kõrgväärtuslikku klaveriteoste tsükli 

Ludwig van Beethoven: "33 Variatsiooni Anton Diabelli valsile", op. 120 (1819–1823), laiemalt tuntud kui "Diabelli variatsioonid"

Ajalooline taust: Alates 1818 pidas austria muusik ja helilooja Anton Diabelli (1781–1858) muusikapoodi ja noodikirjastust. Eesmärgiga muuta oma äri laiemalt tunduks, algatas ta projekti 1819, mille raames ta palus kirjutada kõikidel Viini ja Austria heliloojatel variatsioonid tema ühele väikesele valssile. 

Kõige suurema hulga variatsioone kirjutas Beethoven (33), teistelt heliloojatelt tuli kokku 50 variatsiooni, sh reageerisid nii asjaarmastajad kui ka professionalsed heliloojad, mh noor Franz Liszt (11-aastaselt), Mozarti poeg, Franz Schubert (kolm aastat enne surma), Bruckneri õpetaja ja kontrapunkti meister Simon Sechter ning klaverivirtuoos Friedrich Kalkbrenner. 1981. a kordas Austria ringhääling üleskutse kirjutada Diabelli 200-ks sünniaastapäevaks veelkord 17 variatsiooni, mille tagajärjel eksisteerib nüüdsest ametlikult 100 variatsiooni.

Beethoveni variatsioonid on vormiliselt ja sisuliselt (karakterilt) ulatuslikud:

- stiliseeritud vormid: nr 1 Marss, nr 6 Invention, nr 24 Fughetta

- heliloojate portreed: nr 31 Bach, nr 32 Händel, nr 33 Mozart

- humoristlikud paroodiad: nr 9 Eeltakt, nr 13 punkteeritud rütm, nr 22 Mozarti Don Giovanni "Notte e giorno faticar" (Ööpäevane võitlus)

- ennetab 19. saj muusikalises romantismis alles hiljem esile kerkivaid klaverimuusika meeleolupilte: nr 8 "Intermezzo" (viitab ette Johannes Brahmsi samalaadsetele käsitlustele), nr 20 "Luuletaja kõneleb" (viitab ette Robert Schumanni samalaadsetele käsitlustele)


Diabelli originaalne valss

Kummaline segu erinevatest vormidest.

Alguses võib arvata, et see oleks klaveritunni etüüd - kolmkõlaharjutus paremale käele.

Teema ise on biidermeierlikult mõnus valss veidi Viini charme'iga.

Taktid 1–8: lihtne struktuur (eellause)

- eeltakt (eellöögiga) ja akordikordus paremas käes (saade)

- kolmkõlaline teema vasakus käes

Beethoven ise nimetas seda valssi pigem negatiivselt "kingsepa laiguks".

Taktid 8–16: struktuur muutub keerulisemaks (järellause)

- areneb välja scherzo'ks (klassikalises muusikas tavaliselt menueti kiire keskosa)

- Beethovenile iseloomulikud sünkoopid (üle taktijoonte nihutatud rütm) 

Taktid 17–24: kordub lihtne struktuur (eellause kordus)

Taktid 25–32: kordub lihtsustatud keerulisem struktuur (järellause kordus)


Vaata Beethoveni tsükli põhjaliku tutvustuse, partituuri, helisalvestusi ja analüüsi Vikipeedias siit (ingl. k), sealt leiab kõikide variatsioonide noote ja salvestusi kuulamiseks. 

Kuula tsükli terviksalvestust koos partituuriga siin (01.00:03) 

Vaata Diabelli teema partituuri all ja teema analüüsi siin.

https://vara.e-koolikott.ee/node/4086 show3

ASK (UUENDAN HILJEM ISE! GL)[muuda]

ASK1[muuda]

Vali õige vastus Soololaul on heliteos, mis on loodud häälele, enamasti klaveri saatel, kõige populaarsemad soololaulud on loodud saksa, vene ning itaalia keeles. lõbusa ja meelelahutusliku sisuga lavateos, milles vahelduva laul, tants ja kõne. Operett jagunes omavahel iroonilise Pariisi ja meloodilise Viini operetiks erineva karakteriga heliteos, mis on loodud klaverile, tihtipeale väga nõudlik mängijale: sõnadeta laul, ekpromt, prelüüd, rapsoodia, nokturn, muusikaline hetk, tantsud (polka, valss, masurka, polonees)

Sümfooniline poeem on  üheosaline teos, loodud sümfooniaorkestrile, kajastab poliitilist või filosoofilist ideed  instrumentaalteos, millele helilooja on andnud sõnalise selgituse, mõistmaks selle sisu. Süžee oli laenatud kirjandusteostest, kujutatavast kunstist või ajaloosündmusest lõbusa ja meelelahutusliku sisuga lavateos, milles vahelduva laul, tants ja kõne. Operett jagunes omavahel iroonilise Pariisi ja meloodilise Viini operetiks

Kammerlikud väiketeosed klaverile on  erineva karakteriga heliteos, mis on loodud klaverile, tihtipeale väga nõudlik mängijale: sõnadeta laul, ekpromt, prelüüd, rapsoodia, nokturn, muusikaline hetk, tantsud (polka, valss, masurka, polonees) tuntud teos, näiteks ooper või sümfoonia, mille originaal on loodud suurele koosseisule, ümberkirjutatud ("kokkusurutud") kujul klaverile.Klaverimängijate oskused olid väga kõrged ning pidevalt toodi esile klaveri orkestraalset võimet  lõbusa ja meelelahutusliku sisuga lavateos, milles vahelduva laul, tants ja kõne. Operett jagunes omavahel iroonilise Pariisi ja meloodilise Viini operetiks

Klaveritranskriptsioonid on  tuntud teos, näiteks ooper või sümfoonia, mille originaal on loodud suurele koosseisule, ümberkirjutatud ("kokkusurutud") kujul klaverile.Klaverimängijate oskused olid väga kõrged ning pidevalt toodi esile klaveri orkestraalset võimet. heliteos, mis on loodud häälele, enamasti klaveri saatel, kõige populaarsemad soololaulud on loodud saksa, vene ning itaalia keeles. instrumentaalteos, millele helilooja on andnud sõnalise selgituse, mõistmaks selle sisu. Süžee oli laenatud kirjandusteostest, kujutatavast kunstist või ajaloosündmusest

Operett on   lõbusa ja meelelahutusliku sisuga lavateos, milles vahelduva laul, tants ja kõne.  heliteos, mis on loodud häälele, enamasti klaveri saatel, kõige populaarsemad soololaulud on loodud saksa, vene ning itaalia keeles tuntud teos, näiteks ooper või sümfoonia, mille originaal on loodud suurele koosseisule, ümberkirjutatud ("kokkusurutud") kujul klaverile.Klaverimängijate oskused olid väga kõrged ning pidevalt toodi esile klaveri orkestraalset võimet üheosaline teos, loodud sümfooniaorkestrile, kajastab poliitilist või filosoofilist ideed

Programmiline muusika on  instrumentaalteos, millele helilooja on andnud sõnalise selgituse, mõistmaks selle sisu. Süžee oli laenatud kirjandusteostest, kujutatavast kunstist või ajaloosündmusest erineva karakteriga heliteos, mis on loodud klaverile, tihtipeale väga nõudlik mängijale: sõnadeta laul, ekpromt, prelüüd, rapsoodia, nokturn, muusikaline hetk, tantsud (polka, valss, masurka, polonees) heliteos, mis on loodud häälele, enamasti klaveri saatel, kõige populaarsemad soololaulud on loodud saksa, vene ning itaalia keeles.

Ask2[muuda]

Lohista sõna õigesse kasti

  • Operett* - lõbusa ja meelelahutusliku sisuga lavateos, milles vahelduva laul, tants ja kõne.
  • Soololaul* - heliteos, mis on loodud häälele, enamasti klaveri saatel, kõige populaarsemad soololaulud on loodud saksa, vene ning itaalia keeles.
  • Programmiline* *muusika* - instrumentaalteos, millele helilooja on andnud sõnalise selgituse, mõistmaks selle sisu. Süžee oli laenatud kirjandusteostest, kujutatavast kunstist või ajaloosündmusest
  • Sümfooniline* *poeem* - üheosaline teos, loodud sümfooniaorkestrile, kajastab poliitilist või filosoofilist ideed.
  • Klaveritanskriptsioonid* - tuntud teos, näiteks ooper või sümfoonia, mille originaal on loodud suurele koosseisule, ümberkirjutatud ("kokkusurutud") kujul klaverile.Klaverimängijate oskused olid väga kõrged ning pidevalt toodi esile klaveri orkestraalset võimet.
  • Kammerlikud* *väiketeosed* *klaverile* - erineva karakteriga heliteos, mis on loodud klaverile, tihtipeale väga nõudlik mängijale: sõnadeta laul, ekpromt, prelüüd, rapsoodia, nokturn, muusikaline hetk, tantsud (polka, valss, masurka, polonees).

ASK3[muuda]

vali õige väide

19. sajandil toimusid muusikas suured muudatused, mis mõjutasid eeskätt heliloojat ja nende loomingut 18. sajandil toimusid muusikas suured muudatused, mis mõjutasid eeskätt heliloojat ja nende loomingut 19. sajandil toimusid muusikas suured muudatused, mis ei mõjutanud heliloojat ja loomingut

19. sajandit kutsutakse romantismi perioodiks 18. sajandit kutsutakse romantismi perioodiks 19. sajandit kutsutakse klassitsismi perioodiks

Heliloojatel tekkis suurem huvi rahvamuusika ja vanamuusika vastu Heliloojatel puudus huvi rahvamuusika ja vanamuusika vastu

Üldiselt jäid klassikalise sümfooniaorkestri pillid kõik samaks klassikalise sümfooniaorkestri pillid muutusid kordinaalselt

Nimelt võeti kasutusele vaskpillidel ventiilid ja puupuhpillidel klappsüsteem Nimelt võeti kasutusele puupuhkpillidel ventiilid ja vaskpillidel klappsüsteem Nimelt võeti kasutusele vaskpillidel ventiilid ja vaskpillidel klahvsüsteem

Romantismi perioodi heliloojate lemmikpill kammermuusikas oli klaver Romantismi perioodi heliloojate lemmikpill kammermuusikas oli orel Romantismi perioodi heliloojate lemmikpill kammermuusikas oli viiul

Fryderyk Chopin ja Ference Liszt olid romantsimi ajastu kuulsad heliloojad   Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludvig van Beethoven olid romantsimi ajastu kuulsad heliloojad  Antonio Vivaldi ja Johann Sebastian Bach olid romantsimi ajastu kuulsad heliloojad 

ASK4[muuda]

Romantismi ajastu muusika eesmärk on esile kutsuda inimese emotsioone TrueFalse

Sellistes valdkondades nagu tempo ja dünaamika muudatusi ei esinenud TrueFalse

Romantsimi ajastu heliloojate lemmikpill oli orel TrueFalse

Uuendused ja muudatused toimusid nii heliloomingus kui ka žanrites TrueFalse

vaskpillidel võeti kasutusele ventiilid ja puupuhpillidel klappsüsteem TrueFalse

ASK5[muuda]

Täida lüngad Romantismi ajastu muusikas toimusid õhimuudatused järgnevates valdkondades: *harmoonia* (rikastati kromatismidega), *rütmika* (muutus vaheldusrikkamaks), *tempo* (suured äärmused), *dünaamika* (nüanssiderikas).


DO UUS 26.09 GL[muuda]

Praktilised ülesanded 1-3

1. praktiline ülesanne

Virtuoosi- ja staarikultus 19. sajandil ja praegu

Eesmärk: Võrrelda 19. sajandi virtuoosi 21. sajandi levimuusika staariga

Töövorm: individuaaalne või väikerühmad, esitlus

1. Vali

1.1 üks 19. sajandi virtuoosi (nt viiuldaja Paganini; pianistid Liszt, Sigismond Thalberg; ooperlauljad (Vikipeedia ingl. kl.)

1.2 üks 21. sajandi rokk-, pop- või EDM staari.

2. Uuri internetivahendusel mõlema puhul järgmised aspektid:

2.1 Mis vanuses muutus muusik tuntuks (ja staariks) - lapsena, hiljem?

2.2 Millised olid tema õppimistingimused (kooliõppingud) / staariks kujunemise etapid?

2.3 Milline oli / on tema kontserditegevus ja publiku vastuvõtt?

2.4 Milline oli / on ta inimesena (kui selle kohta on teavet), kui mitte, põhjenda, miks seda on puudu....

2.5 Muu aspekt.

3. Koosta ülevaade ja võrdle mõlema puhul punktis 2 küsitud aspektid.

4. Esitle ülevaade kaastudengitele Powerpoint/OpenOffice/Prezi kavastiku vahendusel.

5. Aruta kaasõpilastega mõlema elu ja tegvuse sarnasusi ja erinevusi.

5.1 Võta seisukoht punktis 2 küsitud aspektide suhtes, kas saab staarikultusele läheneda neutraalselt või peab seda hindama subjektiivselt, emotsionaalselt?

2. praktiline ülesanne. Sõnasta F. Mendelssohn Bartholdi "Sõnadeta laulud"[muuda]

Eesmärk: sõnasta "poeetilist" klaverimuusikat enda sõnadega.

Töövorm: individuaalne

Sõnadeta laulud, pianist Rena Kyriakou (1917–1994), YT 02:03:44

Saksa helilooja ja dirigent Felix Mendelssohn Bartholdy (1809–1847) (Vikipeedia, Vikipeedia ingl. k.) on muusikalise romantismi esindaja, kelle looming ja mõtteviis muudab 19. sajandil pms instrumentaalmuusikat. Tema klaveritsükkel „Lieder ohne Worte“ (Sõnadeta laulud) (1829/30, esimene kaheksast raamatust, kuni 1845) näitab, et lauldavus klaveril on võimalik ka ilma lauluhääleta. Helilooja oli ka andekas maalija.

1. Moodustage kaks või enam rühma.

2. Pange muusika kõlamise ajal kirja seostuvaid sõnu (tegevused, atmosfäär, emotsioonid, tunded, iseloomustused), mis võiksid haakuda romantismiga.

3. Võrrelge saadud sõnade hulka ja nende korduvust erinevate rühmade vahel.

4. Lugege muusika veelkordse kõlamise ajal sõnad sobival viisil (võib sisalda ka mitteverbaalseid väljendusviise) teistele ette ja jälgige, mis juhtub...


3. praktiline ülesanne. Analüüsi Beethoveni Diabelli-variatsioonid (muusikakooli taustaga õpilastele)

Eesmärk: tutvu 19. sajandi ühe tähtteosega kuulates ja analüüsides

Töövorm: individuaalne, väikerühmad, arutelu

Ludwig van Beethoven: "33 Variatsiooni Anton Diabelli valsile", op. 120 (1819–1823), laiemalt tuntud kui "Diabelli variatsioonid"

1. Tutvu Beethoveni tsükliga põhjalikult: partituur, helisalvestus ja analüüs Vikipeedias (ingl. kk), sealt leiab kõikide variatsioonide noote ja salvestusi kuulamiseks. 

2. Kuula tsükli terviksalvestust koos partituuriga siin (01:00:03) 

3. Vaata Diabelli teema partituuri all ja teema analüüsi siin [Link Tell 2 (+ Show3)].

4. Aruta kaasõpilastega, kuidas Beethoven varieerib Diabelli valsi.


19. sajandi orkestrimuusika[muuda]

4) 19. sajandi orkestrimuusika[muuda]

Absoluutne muusika – puhtmuusikaline sümfoonia (Schubert, Brahms) ja instrumentaal- ehk soolokontsert (Liszt, Paganini). Programmiline muusika – programmiline sümfoonia ja sümfooniline poeem (Berlioz, Liszt) (korrektuurides)

- LIIGA PIKK, on vist tööpealkiri, eksole (GL)


https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/4261 tell

TELL UUS OK 26.09 GL[muuda]

19. sajandi orkestrimuusika[muuda]

19. sajandi orkestrimuusikas on kaks põhilist suunda:

  • programmiline muusika, mille puhul teose sisu ja pealkiri on seotud kirjandusliku või ajaloolise teema, sündmuse või isikuga.
  • puhas ehk absoluutne muusika, mida loovad heliloojad jäid klassitsimi perioodil kujunenud sümfoonia põhimõtete juurde. Puhta muusika esindajaks oli näiteks Johannes Brahms, kes oma sõnavõttudes kritiseeris sarkastiliselt kirjanduslikkust ja programmilisust muusikas. Brahmsi suureks eeskujuks oli Beethoven ning kõik tema neli sümfooniat loodud väiksemale orkestrikoosseisule.
Sümfooniline poeem[muuda]

19. sajandi orkestrimuusika uueks žanriks kujunes sümfooniline poeem, üheosaline programmiline orkestriteos, mille taustal on kirjandusest või ajaloost tuntud teema või kangelane. Sümfooniline poeem ei ole puhas heliteos, vaid kuulaja peab mõistma muusika seost taustal oleva süžeega.

Esimeseks sümfooniliseks poeemiks peetakse ungari päritolu helilooja Ferenc Liszti "Prometheust". 1001 öö muinasjuttude põhjal on kirjutatud Nikolai Rimski-Korsakovi "Šeherezade".

Romantiline sümfoonia[muuda]

Romantikute suureks eeskujuks oli viini klassik Ludvig van Beethoven, kelle viimastes sümfooniates on võimalik leida romantismile omaseid stiilivõtteid.

Esimeseks romantiliseks sümfooniaks peetakse Franz Schuberti "Lõpetamata sümfooniat", mis on loodud 1822. aastal, kuid leiti alles 1865. aastal helilooja avaldamata käsikirjade hulgast. Samal aastal toimus ka teose esiettekanne. Teose pealkiri näib eksitavana, kuna tegu on siiski lõpetatud, kuid ebatraditsiooniliselt kaheosalise teosega. On arvatud, et sümfoonia pealkiri ja selle osade ebatraditsiooniline arv väljendab helilooja filosoofilist programmi.

Kirjanduslikud süžeed jõudsid ka sümfooniasse ning kasutusele võeti ka mõiste 'programmiline sümfoonia', mille taustal oli romantiline kangelane või kirjanduslik süžee. Näiteks Ferenc Liszti "Faust-sümfoonia" aluseks on Johann Wolfgang Goethe samanimeline värssdraama.

Romanilise sümfoonia suuremateks erinevused võrreldes klassitsistliku sümfooniaga on sonaaditsükli ülesehituses, orkestratsioonis ning uues tavas sümfooniaid pealkirjastada.

Programmuusika vastandus sümfooniale [lisatud 27.09]

"Uussaksa koolkond" (wagneriaanid) vs konservatiivid (brahmsiaanid)

1850.-60. aastail oli Saksamaal sümfooniline poeem (programmmuusika) esteetilise diskussiooni keskmes, mis arenes lausa parteiliseks vastandumiseks. Nn "Uussaksa koolkonna" (Neudeutsche Schule), täpsemalt rühmituse esindajad kogunesid Weimaris F. Liszti ümber, kes lisaks enda heliloomingulisele tegevusele toetas aktiivselt kaasaegset muusikat ja heliloojaid nagu Schumann, Berlioz ja Wagner. Rühmituse publitsistlik väljund oli muusikaajakiri "Neue Zeitschrift für Musik", mis kandis tolle aja uudsusnõuet oma nimeski. Ajakirja asutaja oli R. Schumann, alates 1845 oli peatoimetaja Alfred Brendel (1811-1868). Rühmituse nimi oli "Zukunftsmusiker" (tulevikumuusikud), eeskujuks Wagerni essee "Das Kunstwerk der Zukunft" (1850, tuleviku kunstiteos), Brendel nimetas rühmitust alates 1859 "Neudeutsche Schule" (Uussaksa koolkond) ja nimetas keskseteks esindajateks Berliozi (!), Liszti ja Wagnerit. Eeskujuks võeti Beethoveni ja soovisid edasi arendada tema alustatud "väljenduslikkuse täpsust". Liszt avaldas esseed oma sellekohaste ideedega pealkirja all "Berliozist ja tema Harold-sümfooniast" (1855). Wagner kuulutas sümfoonia žanri surma oma mahukas essees "Ooper ja draama" (1851) eelistades uut zanrit "(muusika)draama", mis on tema arvates ka sümfoonilise stiili nö uueks koduks. Samuti tõi ta välja, et "absoluutne" instrumentaalmuusika on tühi helidekonstruktsioon, sisukas muusika seevastu pidi sisaldama dramaatilis-poeetilist motivatsiooni ja põhjendust. Brendel sõnastas uut muusikaajaloo käsitlust, mille keskseks ideeks on kindla sihiga arenguprotsess ("progress"). Tema sõnul pidi muusika arenema (ajaloos ja edaspidigi) järjest suureneva "täpsema väljenduslikuse" suunas. Brendel nimetas oma eluaja muusikat progressi tipuks ja absoluutseks kaasajaliseks. Siit on saanud ka 20. sajandi modernism oma ideelist alget. Kesksed žanrid olid sümfooniline poeem ja muusikadraama. Muid žanreid peeti vananenuks.

"Konservatiivid" seevastu nägid "uussaksa koolkonna" tulevikumuusikute taotlustes ohtusid. Rühmitus ei publitseerinud ja neil puudus pärast klassitsistlik-romantilise traditsiooni (žanrid: oratoorium, kantaat, sümfoonia, kammermuusika) esindaja F. Mendelssohn-Bartholdy surma (1847) tugev juht. Sellesse rolli sattus endatahtmise vastu J. Brahms, eriti kuna ta 1860 kirjutas ühele avalikule pöördumisele alla, mida mõned Schumanniaanid avaldasid Berliini ajakirjas "Echo" (kaja) ja mis tugevalt kritiseeris "Uussaksa koolkonna" muusikat ja teoreetilisi ideid kui muusika olemusele vastu minevatena. Juhtivaks konservatiivide teoreetikuks kujunes aga muusikakriitik E. Hanslick (1825-1904), kes positsioneeris end alates 1850. aastatest Wagneri vastu. Hanslick sõnastas oma esteetikat raamatus "Muusikalisest ilust" (1854), kritiseeris poleemiliselt "mahakäinud tunneteesteetikat", mis deklareeris tundeid muusika ainsaks sisuks ja väidetavalt kasutas ära kuulaja emotsioone. Hanslicki arvates ei ole muusikal muusikavälist olemust ja muusika ei ole ei poeesia, müüdi, programmi ega tunnete väljenduse vahend. Puhas "absoluutne" muusika tema sõnul ei vaja muusikavälist programmi ega motivatsiooni ega põhjendust. Muusikalised ideid piisas väljendada muusikalises materjalis endas, selle "tähendust" sai leida muusika enda sisesmistes seaduspärasustest (struktuuridest), "sisesmisest vormist", mida mõtlev looja individuaalselt kujundab.

Kahe rühmituse "tüli" kujunes kahes faasis:

1) Enne 1861 (Liszti Weimari aeg) Liszt ja programmmuusika

2) Alates 1861 (Liszt kolis Rooma, Weimari ring laguneb) Wagneri muusikaline draama

Poleemika muutub teravaks peale 1876, kui Brahms avaldab oma Esimest sümfooniat ja sellega sümfonismi justkui taasloob.

Oluliseks kujuneb mõlema rühmituse tülis (kaasaegsete vaadetes) formaalesteetika vastandus sisu- ja väljenduseesteetikale, võitlus muusika formaalse ja programmilis-sisulise põhjenduse vahel.

Tagasivaates saab öelda, et võistles kaks muusikalise loogika mõtteviisi, mõlemal eesmärgiks tugevdada muusikasisest kompositsioonilist seotust harmoonias, motiivikas ja muusikalises süntaksis.

Sümfoonia "teiseks ajastuks" nimetataksegi ajavahemiku 1870-1897, mil saksa keeleruumis tõusid esile Brahmsi ja Bruckneri teosed, Venemaal Borodin ja Tšaikovski ning Tšehhis Dvorak. Prantsusmaalgi loodi 1880. aastatel olulisi sümfoonilisi teoseid (Franck, Saint-Saens, Lalo).

Uus sümfooniline stiil lõimis 1890. aastatel juba mõlema rühmituse arusaamu: lisaks absoluutsetele muusikasisestele printsiipidele integreeriti nüüd ka semantilisi elemente muusikastruktuuridesse (koraale, rahvaviise, erinevaid teematüüpe, tsitaate, stiililisi kõrvalekaldevõtteid (moonutamisi), kõlavärve, sümboleid), mis tekitavad selgeid sisulisi assotsiatsioone. Samuti kaasatakse teemade transformatsioonivõtteid, kromaatiseeritud akorde, järske modulatsioone, mis võeti üle sümfoonilisest poeemist ja muusikadraamast.

19. sajandi sümfooniaorkester[muuda]

19. sajandil hakkas sümfooniaorkestri koosseis suurenema ning 20. sajandi alguseks oli see muutunud hiiglaslikuks. Näiteks Gustav Mahleri 8. sümfoonia koosseisus on 3 sopranisolisti, 2 aldisolisti, tenorisolist, baritonisolist, bassisolist, 2 segakoori, poistekoor, 2 pikoloflööti, 4 flööti, 4 oboed, inglissarv, 5 klarnetit, bassklarnet, 4 fagotti, kontrafagott, 8 metsasarve, 4 trompetit, 4 trombooni, basstuuba, timpanid, löökpillid, orel, harmoonium, tšelesta, klaver, 6 harfi, madoliin, esimesed viiulid, teised viiulid, vioolad, tšellod ja kontrabassid. Lisaks põhikoosseisule teevad eraldi lavaorkestris kaasa veel 4 trompetit ja 3 trombooni. Mahleri soovitus oli, et suuremates saalides võiks puupuhkpillide esimesi partiisid kahendada ning kellpillide koosseisu laiendada.

19. sajandil muutus romantilise muusika vajaduste tõttu paljude pillide kõla ja mängutehnika:

  • vaskpillidele lisati ventiilid
  • puupillidel hakati kasutama klapisüsteemi
  • keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen.

Kasutusele tulid ka uued pillid, mida hakati kasutama ka sümfooniaorkestris. Paljud orkestripillid omandasid tänapäevase kuju.

Sümfooniaorkestri suureks uuendajaks oli prantsuse helilooja Hector Berlioz, keda peetakse ka nüüdisaegsete orkestratsiooni põhimõtete alusepanijaks. Ta võttis kasutusele uusi löökpille ning suurendas oluliselt vaskpillide koosseisu.

SHOW 1 OK 26.09 GL[muuda]

https://vara.e-koolikott.ee/node/5904

H. Berliozi uuendused sümfooniaorkestris

Tutvu San Francisco sümfooniaorkestri veebiportaalis Keeping Score H. Berliozi maailma esimese programmilise teose "Symphonie Fantastique" (Fantastilise sümfoonia, 1830) interaktiivsete analüüsidega (ingl. k.).

Kõik interaktiivsed tutvustused keerlevadhelilooja arendatud idée fixe'i ümber: esmakordselt sümfoonilises muusikas kasutatud läbivat ja programmilist teemat, sümboliseerib helilooja armastatu näitlejannat Harrieti Smithson. Loe teose programmi kohta siin.

Valides orkestratsiooni analüüsi, tutvu sellega, millised instrumendid mängivad millal idée fixe'i ja kus nende mängijad paiknesid teose esiettekandel 1830. a. Selleks klika ajaloolisel skeemi värvilisi kastikesi. Teemakatkendeid saab teoses vastavas kohas kuulata, osaliselt koos selgitavate kommentaaridega (videod) (ingl. k.).

Programmilise teema idée fixe'i kasutamist läbi teose saab jälgida ka interaktiivses partituuris (noot ja muusika on esitatud samaaegselt). Klikates erinevatele sümbolitele saab muusikat peatada ja lugeda vastava koha kohta huvitavat informatsiooni, samuti avanevad ka selgitavad videod (ingl. k.).

Helilooja kaasaegsete kolleegide muljeid saad lugeda siin, samuti helilooja mälestusi Harrieti Harriet Smithsoni kohta siin (ingl. k.).

TELL VANA VANA VANA[muuda]

Sümfooniline poeem[muuda]

19. sajandil toimusid orkestrimuusikas ja orkestrite koosseisus suured muudatused. Mitmed orkestripillid omandasid tänapäeva kuju, mis muutis pilli kõla ja mängutehnikat. Vaskpillidele lisati ventiilid, puupillidele lisati klapisüsteemi, keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen. Samuti tulid kasutusele ka uued pillid, mis täiendasid orkestrikõla. Romantismi perioodi algul hakkas orkestri koosseis suurenema ning antud perioodi lõpuks oli orkester saavutanud hiiglasliku koosseisu, eesotsas Gustav Mahleri teoste esitamiseks.

Kõige enam loodi orkestrile programmilist muusikat ehk teose sisu ning pealkiri on seotud konkreetse teema või sündmusega.

Uueks žanriks orkestrimuusikas kerkis sümfooniline poeem, üheosaline orkestrile loodud heliteos, mille keskmes on ilukirjandusest, ajaloost tuntud kangelane. Sümfooniline poeem ei ole lihtsalt heliteos, kuulaja peab mõistma selle ümberjutustuse seost kirjandusega. Esimeseks heliloojaks, kes antud žanris hakkas looma teoseid ja saavutas ka edu peetakse Ungari päritoluga heliloojat Ferenc Liszti - "Promethus". Samuti on loonud kuulsaid sümfoonilisi poeeme ka teised heliloojad näiteks 1001 öö muinasjuttude põhjal Nikolai Rimski-Korsakovi - "Šeherezade".


Romantiline sümfoonia[muuda]

Klassitsismi ajal sündinud, ent oma loominguga romantismi ajastusse küündinud helilooja Ludvig van Beethoven jäi veel pikaks ajaks eeskujuks paljudele heliloojatele. Beethoveni viimastes sümfooniates, mida ta on loonud olles peaaegu kurt on kuulda selgelt romantismile omakohaseid stiilivõtteid. Muutused olid toimunud sümfooniatsükli ülesehituses, orkestratsioonis ning pealkirjade panemises.

Esimeseks romantiliseks sümfooniaks peetakse Franz Schuberti - "Lõpetama sümfooniat". Teos on loodud 1822. aastal, kuid see leiti alles 1865. aastal helilooja avaldamata käsikirjade hulgast ning samal aastal toimus ka teose esmaettekanne. Teose pealkiri võib olla kuulajale petlik, sest tegu on siiski lõpetatud kaheosalise teosega. On arvatud, et pealkirjaga oli heliloojal hoopis filosoofiline seos.

Kirjanduslikud motiivid ja poeemid jõudsid ka sümfoonilisse muusikasse ning kasutusele võeti ka mõiste programmiline sümfoonia, mille keskmes oli romantiline kangelane või kirjanduslik teos. Näiteks on loonud Ferenc Liszt "Faust-sümfoonia", võttes aluseks Johann Wolfgang Goethe samanimelise värssdraama #Kirjandus.

Suure muudatuse sümfooniaorkestritega viis läbi Prantsuse helilooja Hector Berlioz, keda peetakse ka nüüdisaegsete orkestratsioonipõhimõtete alusepanijaks. Ta võttis kasutusele rohkelt löökpille ning pööras suuremat tähelepanu vaskpillidele.

Siiski leidus antud perioodil ka selliseid heliloojaid, kes ei olnud vaimustuses programmilisest muusikast ning jäid kindlaks akadeemilisusele ning klassitsimi perioodil kujunenud sümfooniatele. Selliseks heliloojaks oli näiteks Johannes Brahms, kes oli klassitsismi ajastu reeglitele vastava muusika suur austaja ning lõi ka ise samasuguseid teoseid. Ka oma sõnavõttudes ning ütlemistes oli ta väga konservatiivne ning oli sakkastiline kogu kirjanduse ning programmilisuse suhtes. Tema kõige suurim eeskuju oli Beethoven ning kõik oma neli sümfooniat on ta loonud väiksemale orkestrikoosseisule.

SHOW[muuda]

https://vara.e-koolikott.ee/node/5904

ASK (MUUDAN ISE HILJEM SOBIVAKS! GL)[muuda]

ASK 1[muuda]

https://vara.e-koolikott.ee/node/5814#overlay-context=node/5904

Task description Describe how the user should solve the task. Lohista helilooja õigesse kasti

Tekst Important instructions Droppable words are added with an asterisk (*) in front and behind the correct word/phrase. You may add a textual tip, using a colon (:) in front of the tip. For every empty spot there is only one correct word. You may add feedback to be displayed when a task is completed. Use '\+' for correct and '\-' for incorrect feedback. Example: H5P content may be edited using a *browser:What type of program is Chrome?*. H5P content is *interactive\+Correct! \-Incorrect, try again!*

  • Beethoven* - oli küll klassitsismi ajastu helilooja, kuid jäi pikaks ajaks romantismi ajastu heliloojatele eeskujuks
  • Schubert* - tema teost peetakse esimeseks romantiliseks sümfooniaks
  • Liszt* - esimene Ungari päritoluga helilooja, kes hakkas looma sümfoonilisi poeeme
  • Berlioz* - teda peetakse nüüdisaja orkestratsioonipõhimõtete alusepanijaks
  • Brahms* - romantismi ajastu helilooja, kes lähtus klassitsismi perioodil kujunenud sümfooniatest.


Overall Feedback Define custom feedback for any score range Click the "Add range" button to add as many ranges as you need. Example: 0-20% Bad score, 21-91% Average Score, 91-100% Great Score! Score Range Feedback for defined score range 0 % – 100 %

Fill in the feedback ADD RANGEDistribute Evenly

Behavioural settings. Text overrides and translations


ASK 2[muuda]

https://vara.e-koolikott.ee/node/5816#overlay-context=node/5904

19. sajandil toimusid orkestrimuusikas ja orkestrite koosseisus suured muudatused 19. sajandil toimusid vokaalmuusikas ja vokaal koosseisus suured muudatused

Mitmed orkestripillid omandasid tänapäeva kuju, mis muutis pilli kõla ja mängutehnikat Mitmed orkestripillid omandasid tänapäeva kuju, kuid see ei muutnud pilli kõla ega mängutehnikat

Leidus heliloojaid, kes ei olnud vaimustuses programmilisest muusikast ning jäid kindlaks akadeemilisusele ning klassitsimi perioodil kujunenud sümfooniatele.  Kõik heliloojad olid vaimustuses programmilisest muusikast ning jäid kindlaks akadeemilisusele ning klassitsimi perioodil kujunenud sümfooniatele. 

Kõige enam loodi orkestrile programmilist muusikat ehk teose sisu ning pealkiri on seotud konkreetse teema või sündmusega.  Kõige vähem loodi orkestrile programmilist muusikat ehk teose sisu ning pealkiri on seotud konkreetse teema või sündmusega. 

Romantismi perioodi algul hakkas orkestri koosseis suurenema ning antud perioodi lõpuks oli orkester saavutanud hiiglasliku koosseisu Romantismi perioodi algul hakkas orkestri koosseis vähenema ning antud perioodi lõpuks oli orkester saavutanud minimaalse koosseisu


ASK 3[muuda]

https://vara.e-koolikott.ee/node/5817#overlay-context=node/5904

TutorialExample

Pilt või video Küsimus Millised muudatused toimusid pillidega romantismi perioodil?

Vastusevariandid Vastusevariant: Vaskpillidele lisati ventiilid

Tekst Vaskpillidele lisati ventiilid Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Puupillidele lisati klappsüsteem

Tekst Puupillidele lisati klappsüsteem Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Keelpillidel lühenes sõrmlaud

Tekst Keelpillidel lühenes sõrmlaud Õige

Vihje ja tagasiside Vastusevariant: Keelpillidel pikenes poogen

Tekst Keelpillidel pikenes poogen Õige

Vihje ja tagasiside ADD VASTUSEVARIANT

Overall Feedback Define custom feedback for any score range Example: 0-20% Bad score, 21-91% Average Score, 91-100% Great Score! Score Range Feedback for defined score range 0 % – 100 %

Fill in the feedback ADD RANGEDistribute Evenly

Behavioural settings Text overrides and translations


ASK 4[muuda]

Pealkiri Märkeruudustiku üldine pealkiri.

19. sajandi orkestrižanrid Kirjeldus Märkeruudustiku ülesande kirjeldus. Märkeruudustiku tüüp


Read ja Veerud Read Rida: Teose sisu seotud konkreetse pealkirjaga

Tekst

Teose sisu seotud konkreetse pealkirjaga Rida: Üheosaline

Tekst

Üheosaline Rida: Neljaosaline

Tekst

Neljaosaline Rida: F. Schubert on loonud antud žanris väljapaist...

Tekst

F. Schubert on loonud antud žanris väljapaistva teose Add uus rida Veerud Veerg: Sümfooniline poeem

Tekst

Sümfooniline poeem Veerg: Sümfoonia

Tekst

Sümfoonia Add uus veerg Nõua igas reas vastust Genereeri märkeruudustik ja märgi õiged vastused Sümfooniline poeem Sümfoonia Teose sisu seotud konkreetse pealkirjaga Üheosaline Neljaosaline F. Schubert on loonud antud žanris väljapaistva teose Text overrides and translations


https://vara.e-koolikott.ee/node/5901#overlay-context=node/5901


ASK 5[muuda]

List of Column Content content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus Romantismi perioodi algul hakkas orkestri koosseis suurenema

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus Suure muudatuse sümfooniaorkestritega viis läbi Prantsuse helilooja Franz Schubert

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus Kõige enam loodi orkestrile programmilist muusikat

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

content: True/False Question

Content


Pilt või video Küsimus Kirjanduslikud motiivid ja poeemid jõudsid ka sümfoonilisse muusikasse

Õige vastus TrueFalse

Behavioural settings Separate content with a horizontal ruler

ADD CONTENT Text overrides and translations

https://vara.e-koolikott.ee/node/5903


DO 1-3 OK 26.09 GL[muuda]

1. Tutvumine orkestriga[muuda]

Eesmärk: Õpilane on tutvunud 19. sajandi orkestrimuusikaga ning orkestri koosseisuga (klassikalise sümfooniaorkestri instrumentide paigutuse võimalused siin). Õpilane on teadlik maailma tipptasemel tegutsevatest orkestritest ja Eesti orkestritest.

Kestvus: iseseisev töö (2 tundi) + presentatsioon 5-10 minutit

Töövorm: Individuaalne või paaristöö

1. Õpilane uurib iseseisvalt tänapäeval tegutsevaid sümfooniaorkestreid

1.1 Orkestri ajalugu

1.2 Orkestri dirigent/dirigendid

1.3 Orkestri repertuaar

1.4 Orkestri esinemisgraafik

1.5 Orkestri koosseis

2. Õpilane teeb vabas vormis (suuliselt, kasutades multimeediat vms) ettekande ning jagab oma teadmisi klassikaaslastega.

3. Õpilane analüüsib orkestri repertuaari ja selle seost õpituga.

2. Tutvumine partituuriga[muuda]

Eesmärk: Õpilane on tutvunud 19. sajandi orkestrimuusikaga ja orkestri koosseisuga. Õpilane on teadlik, millised muusikainstrumendid on sümfooniaorkestri koosseisus ning millisesse pillirühma nad kuuluvad. Õpilane omab baasteadmisi partituuri lugemisest. Õpilane teab dirigendi põhitööülesandeid.

Võimalusel kaasata tundi orkestridirigent.

Võimalusel külastada orkestriproovi või kontserti.

Õpetaja: ettevalmistusaeg u 2 tundi.

  • Tutvustab õpilastele orkestrikoosseisu.
  • Valib välja ühe sümfooniaorkestri partituuri.
  • Seletab partituuri struktuuri.

Õpilased:

Töövorm: rühmatöö

Ülesanne:

Vaatavad ja tutvuvad partituuriga (õpetaja kaasabiga). Korda vajadusel üle, millest koosneb partituur (kompositsiooniõpetuse peatükk).

Jälgides partituuri kuulavad klassis koos vastava teose salvestusega.

3. Tutvumine dirigendiga[muuda]

Eesmärk: Õpilane tutvub Eesti dirigendi tegevuse ja õpib tema kogemustest.

Töövorm: Individuaalne või paaristöö, arutelu

2.1 Uurivad iseseisvalt infot Eestis tegutsevate dirigentide kohta.

2.1.1 Õpilane valib välja ühe dirigendi.

2.1.2 Õpilane uurib dirigendi haridusteekonda.

2.1.3 Õpilane uurib dirigendi töökogemust ja erialast praktikat.

Lisahindamisülesanne: Võimalusel konktakteeruda dirigendiga (nt orkestri veebilehe või sotsiaalmeedia kaudu) ning teha lühike intervjuu nt emaili teel.


19. sajandi ooper[muuda]

5) 19. sajandi ooper[muuda]

Itaalia (Rossini, Donizetti, Bellini, Verdi) ja ’verism’ (Mascagni, Leoncavallo, Puccini). Prantsusmaa (Meyerbeer, Gounod, Bizet). Saksamaa (von Weber, Wagner). Venemaa (Glinka, Mussorgski, Tšaikovski)

https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/4262 tell+show1

Ask + Do tegemisel

http://www.oxfordmusiconline.com/grovemusic/view/10.1093/gmo/9781561592630.001.0001/omo-9781561592630-e-0000040726#omo-9781561592630-e-0000040726-div1-0000040726.5

TELL UUS. 1. See jutt on praegu väga naiivne ja siit on keeruline mõistlikku infot kätte saada


TELL UUS. 1 UUS 07.10 GL[muuda]

Sissejuhatus

19. sajandil oli üheks juhtivaimaks muusikažanriks ooper. Suurem osa oopereid, mis on loodud 1780–1920 vahemikus, on ka tänapäeval ooperiteatrites püsirepertuaaris. 1800. a paiku kaotas itaalia ooper oma juhtivat positsiooni, sest saksa (sümfoonilise) instrumentaalmuusika mõju kasvas. Naapoli koolkonnal puudub pärast Domenico Cimarosa (1749–1801) ja Giovanni Paisiello (1740–1816) surma samal tasemel järeltulijad.

Edukad itaalia ooperiheliloojad tegutsesid edaspidi Pariisis: Luigi Cherubini (1760–1842), Ferdinando Paer (1771–1839), Gaspare Spontini (1774–1851).

Simon Mayr (1763–1845): saksa päritolu itaalia ooperihelilooja, kes oli mõjutatud Gluckist ja saksa instrumentaalmuusikast (orkestratsioonis). Mõjutas Berliozi, Meyerbeeri, Spontini ja eriti Rossini.

Olulised mõjutajad:

  • Glucki reformooper
  • prantsuse klassitsism (antiiksed süžeed) (opera seria)

Uued arengud:

  • kaasaegsed (aktuaalsed) süžeed (nn päästeooper) ja kõneldud dialoogid jõuavad koomilisest ooperist (opéra comique) nn segatüüpi ooperisse (opera semiseria) (Naapolis);
  • tõsine (opera seria) ja koomiline (opera buffa) ooper lähenevad teineteisele.

Ooperi sisu ja žanri arengud

Ooperi ainestik on sajanditega olnud erinev, kuid 19. sajandil oli eeskujuks endiselt mütoloogia ja antiikajalugu, siiski hakati aina enam tähelepanu pöörama ajaloosündmustele, samuti tekib rahvuslik ooper.

Sajandi jooksul suhtumine ooperisse muutus. Võrreledes 19. sajandi esimese poolega, kui teater (impressaario) võis ooperit oma nägemuse järgi muuta, arenes sajandi teisel poolel ooper nö valmis teoseks, mida muudeti võimalikult vähe ning üritati säilitada helilooja loodud originaal.

Seoses koomilise ooperi (opera buffa) populaarsuse langusega toimus kaks tähtsat muutust. Esiteks liideti koomilise ooperi stseenid tõsisesse ooperisse. Itaalias oli tuntuim helilooja, kes kasutas seda võtet, Verdi. Hiljem hakkasid sellist võtet kasutama ka paljud tšehhi ja vene heliloojad. Teiseks tekkis uus žanr, mida nüüdseks tuntakse opereti nime all. Saksa päritolu prantsuse helilooja Jaques Offenbachi (1819–1880) 1850. aastate uue stiili lavateoseid nimetati algselt bouffon-ooperiks. Uue stiili populaarsus kasvas kiiresti ka teistes riikides, teostel oli kindel eristuv rahvuslik iseloom ja igale rahvale iseloomulik traditsioon. Näiteks austria helilooja Johann Straussi (poeg, 1825–1899) ja teiste Kesk-Euroopa heliloojate operetid sarnanesid varasemale laulumängule (Singspiel); inglise libretisti William Gilberti (1836–1911) ja helilooja Arthur Sullivani (1842–1900) lavateosed sisaldasid vaudeville'i and ballad opera'le omapärast energiat.

Ooperikeskused, ooperiteatrid, impressaariod ja heliloojad

Milaano, Veneezia, Parma, Rooma, Naapoli, alates 1810. a paiku Pariis

Seoses raudteeühenduste laienemisega tihenes ka ooperpubliku reisiaktiivsus. Tihtipeale tegeles ooperi korraldusega väiksemates või kaugemates kohtades turismiettevõte. Euroopas kasvas aktiivselt ooperimajade osatähtsus ja arv. Pärast 1848. aasta revolutsiooni langes Lääne-Euroopa ooperikeskuste mõju.

Ooperiteatrid oli majanduslikud üksused, kajastava hierarhilist ühiskonda:

  • ooperimajad on eraomandis, renditakse korraldajale e impressaario (impresario) välja, kes sõltub omanikest, toetajatest ja valitsustest;
  • rahastamine otse linnade ja riiklike insitutsioonide käest maksude ja kasiino rahade kaudu.

Kõige suurem roll ooperiteatrite korralduses oli impressaariol, kes pidas läbirääkisimisi heliloojatega, organiseeris lauljaid, muusikuid, lavadekoratsiooni. Ta hoolitses ka lavaproovide ja reklaami eest ning koostas kogu hooaja programmi. Tuntumad impressaariod: Domenico Barbaia (1778–1841), Alessando Lanari (1790–1862), Bartolomeo Merelli (1794–1879).

Oopereid loodi tellimustööna ning heliloojale oli sel ajal eriti tunnustav, kui temalt tellis ooperi Pariisi ooperiteater. Teost luues pidi helilooja alati arvestama ooperiteatri võimalustega, sh lauljaid, orkestri koosseisu.


Itaalia ooper AKORDION

Arengufaasid

1813–1830 restauratsiooniaeg: Gioachino Rossini (1792–1868): nn scena musicale tüüp, kontrastiivsus (tegevustikus, emotsioonides ja muusikas), lõi nn ooperi suurvormi

1830–1850 romantiline bel canto ooper: Vincenzo Bellini (1801–1835), Gaetano Donizetti (1797–1848)

1842–1900 ooper iseseisvub tüüpžanrist individuaaliseeritud teoseks: Guiseppe Verdi (1813–1901) (nn lauludraama tüüp)

1890–1814 Verism (i. k. verismo, tuletatud i. k. vero, e. k. tõeline): jätkab kirjandusliku naturalismi – realistlikud süzeed ja drastilised muusikalised väljenduvahendid

Žanri, hääleliikide ja rollide arengud

19. sajandi algul säilis itaalia tõsise ooperi (opera seria) mõju. Tähtsal kohal oli virtuoosne bel canto (e. k. ilus laul) stiil. Siiski muutus ajaga aina populaarsemaks koomiline ooper (opera buffa), tuntum esindaja Rossini (kuni 1814), mis oli loomulikum, elulähedasem.

Kastraadikultus: kastraati asendati edaspidi metsosoprani/aldi, hiljem tenoriga; tenor iseseisvub rollina Donizetti ooperites.

Bass ja bariton: algul tähtsuselt samad, bariton muutub keskseks rolliks Verdi ooperites.

Sopran: lüüriline sopran oli kõige hinnatum roll, hiljem ka dramaatiline koloratuursopran; kehastas naisideaali: puhas, süütu, naiivne; peategelanna elu oli habras ning sageli lõpes traagiliselt.

Libretto: kirjanduslik väärtus ei olnud vajalik, pidi olema muusika teenistuses; dialoog oli vaid afektide vahend; vähendatid dramaatilisis monolooge (aariaid); kolmik-süžeed poliitilise intriigi taustal; õnnelik lõpp (happy end) kadus opera seria'st.

Retsitatiiv: secco-retsitatiiv kadus u 1820. a paiku ja asendus stseeniga (scena): aaria-taoline meloodika, reljeefne orkestrimotiivika, recitativo accompagnato.

Koorid: tähtsus ja kontrastsus suurtes stseenides ja ansamblites kasvas.

Retsitatiivi, arioso, aaria ja ansambli piirid hägustusid – tulemuseks muusikaline läbikomponeeritus ja uute vormiüksuste teke: muusikalised stseenid (scena musicale).

Verdi uuendas ooperi struktuuri samaaegselt Wagneriga: itaalia bel canto numbriooperist sai uus ja individuaalne lauludraama, millel oli osaliselt juba modernistlikud iseloomujooned.


Prantsuse ooper AKORDION

Arengufaasid

1790–1814 lüüriline tragöödia (tragédie lyrique) Glucki eeskujul; nn revolutsiooni- ja päästeooper (Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade aegu); herooiline (suur) ooper Napoleoni ajal (Spontini)

1814–1850 opéra comique õitseng restauratsiooniajal (Auber, Adam)

1830–1865 grand opéra (suur ooper) valitsusaeg (Meyerbeer)

1850–1885 opéra comique muutub: tekib opéra bouffe (Offenbach); drame lyrique (Gounod, Massenet); grand opéra lõpeb

Žanri arengud

Lüürilise tragöödiaga (tragédie lyrique) jätkub Glucki reform-ooperi traditsioon, tuntumaid esindajaid on itaalia helilooja Antonia Salieri (1750–1825). Napoleoni ajal lõi herooilise (suure) ooperi Gaspare Spontini (1774–1851), kes integreeris prantsuse ooperisse itaalia elemente ja püüdis Glucki klassitsislikku stiili lõimida revolutsiooni-järgse herooilisusega. Spontini soovis tõestada ooperi olulisust sümfoonia kõrval, orkestri roll suureneb, suured stseenid, rohkem ansambleid ning kõrge esteetiline eesmärk on iseloomulikud jooned. Herooiline ooper valmistab ette hilisemat grand opéra.

Nn revolutsiooniooperi eesmärk oli tõsta masside patriootilist enhusiasmi, ülistatid Prantsuse Vabariiki stseenilis-allegooriliste lavateostega, nt Étienne Nicolas Méhul (1763–1817), Luigi Cherubini (1760–1842). Muusikateater muutub atraktiivseks ka publikule, millel seni puudus kokkupuudet kultuuriga. Opéra comique muutus poliitilise ja ühiskondliku elu peegliks. Süžeed on klassitsitlikud, sh propagandistlikus võtmes kaasaaja seoseid esile tõstes: nt rooma vabariigi tagasitulek – antiiksed müüdid asendatid rooma ajaloo süžeedega. Eelistati lavale tuua nö kaasaegsed nö tõesed sündmused, sh revolutsiooniaegsed hirmud või päästelugusid – pääsemine viimasel kõrgeima ohu hetkel, äärmuslikud olukorrad (nt mõrvad, jälitamine jms), kontrastiks kodanlik idüll ja romantilised karaktervastandid (paha tegelane ja auväärne, tubli sangar): pääsemises muutub lihtne humaansus võidukaks inhumaansuse ülimvõimu vastu (selles žanris kirjutasid ka Paer ("Leonore") ja Beethoven ("Fidelio")).

Muusikaline stiil: efektne timpanilöök, herooiline ja tundeline hoiak, edasitungiv intensiivsus, triumpf. Nn rapsoodiline stiil: äärmuslikult paatoslik vokaalmeloodia, kasutati ebaharilikud intervallid, irregulaarne rütm, kiire karakterite vahetus, äärmuslikud sünaamilised ja orkestraalsed, äkkilised duur-moll vahetused ja ebaharilikud modulatsioonid. Orkestris rakendati sümfoonilist motiivilist töötlust ja motiivilisi assotsiatsioone, mis vastandub soolohäälte ekspressiivusele.

Opéra comique muutus alates 1810. a-st populaarseks ka väljaspool Prantsusmaad, see oli uus, kerge ja seikluslik žanr: koomilised, satiirilised, aga ka tõsised ja sentimentaalsed elemendid, situatsioonikoomika. Alates 1850 kondanlik-erakontekstis hüperromantilised süžeed. Traagilised arengud lahenevad õnnelikult (happy end).

Muusikaline stiil: vastandus kõne ja laulmise vahel (samaaegselt kasutatuna melodraama). Muusika "realistlik" (kasutades levinud vorme ja tüüpe, nt ballaad, lokaalkoloriit). Taas numbrivorm. Stiilisegu. Ebapateetiline meloodika, selge rütm, tantsulisus, laulvad näitlejad.


Opéra comique alates 1850: "realism": Georges Bizet (sünninimega Alexandre-César-Léopold Bizet, ristinimega Georges; 1838–1875), tuntuim ooper "Carmen" (1875); muutub drame lyrique'ks: Charles Gounod (1818–1893), Jules Massenet (1842–1912), Camille Saint-Saëns (1835–1921).


Grand opéra (suur ooper, läbikomponeeritud) väljaarendaja on saksa-prantsuse heliloojat Giacomo Meyerbeer (1791–1864), olulised heliloojad oli ka Daniel-François-Esprit Auber (1782–1871), Jacques-Fromental Halévy (sünnijärgselt Elias Lévy, 1799–1862) ja Hector Berlioz (1803–1869). Grand opéra arenes välja koomilisest ja tõsisest ooperist. Domineerisid massisteenid (nt kiriku-, pühitsemis-, marsi-, lahingu- või looduskatastroofistseeni). Ooperi keskel oli balletinumbreid, mis kestsid kuni 20 minutit. Samuti võis laval kohata ka elusloomi. Grand opéra on loonud ka Itaalia heliloojad (nt Donizetti).

Libretto: ajaloolised (keskaegsed ja varajased uusaegsed) süžeed (ka poliitilise sisuga), alates 1850 legendid ja muinasjutud; dramaturgia (4–5 vaatust) sümmeetriline: ajaloolised konfliktid mõjutavad peategelaste elu, kuid mõlemad jäävad seletamatuks, oluline on tegevus ja eesmärk on arusaadavus keelest hoolimata (pantomiimiline), rakendati elementaarseid teatrivõtteid nagu tableau (pilt, dramaatiline hetk): äkkiline stseenivahetus (nt massistseeni ja monoloogia vahel) koori taustal – sisuline ja muusikaline kulminatsioon; seejärel järgneb üllatus ettenägemata sündmuse näol, mis loob uut olukorda.

Muusikaline stiil: pigem tagasivaatev: stiilisegu sarnaselt 18. sajandi kosmopolitismile – vastandus 19. sajandil välja kujunevale rahvuslikule stiilile. Oluline oli mõju, nt kasutati nö autentset lokaalkoloriiti (nt protestantliku koraali kasutamine, Meyerbeeri Hugenottides), marsse, ballade, joogilaule, romantse, palvuseid.

Kriitikud, sh saksa kirjanik Heinrich Heine ja saksa helilooja Robert Schumann heitsid grand opéra'le ette puuduvat stiili, eklektitsismi, efektide püüdmise ja nö vale rahvusvahelisuse loomise.


Saksa ooper AKORDION

Arengufaasid

1804–06 (III versioon 1814) Ludwig van Beethoveni (1770–1827) "Fidelio" (algselt "Leonore") einuke ooper, päästeooper (opéra comique, laulumängu ja herooilise ooperi segu).

1811–1822 Schuberti laulumängud ja herooilis-romantilised ooperid, jäänud ilma mõjuta žanriajaloos

1816–1850 saksa romantiline ooper

1830ndad saksa koomiline mänguooper: Albert Lorzing (1801–1851), kajab vastu Peter Corneliuse (1824–1874), Hermann Goetzi (1840–1876) ooperites 1860/70ndatel

1840ndad saksa ja itaalia ooperi lõimimine: Otto Nicolai (1810–1849), Friedrich von Flotow (1812–1883)

1850–1882 Wagneri muusikadraama

1850– 20. saj. alguseni: 1) monumentaalne ooper, 2) muinasjutuooper, 3) nn kerge ooper, 4) veristlik ooper (itaalia eeskujul), 5) nn rahvusooper (Volksoper)

Ooperikeskused, ooperiteatrid

Õukonnateatrid: Viin, Berliin, Dresden, München

Linnateatrid: Praha, Leipzig, Hamburg, Frankfurt

Rändtruppid

Teatrite repertuaar: sõnateater, itaalia, prantsuse ja saksa ooper, balletid

Žanri arengud ja Wagneri muusikadraama

Esimene saksa romantiline ooper: Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni (1776–1822) "Undine" (1816). C. M. v. Weber nimetas seda ooperit oluliseks ettevalmistuseks saksa rahvusliku ooperi loomise teekonnal.

Esimene saksa rahvuslik ooper: Carl Maria von Weberi (1786–1826) ooperit "Nõidkütt" (Der Freischütz, 1821). Weberi sümfoonilised avamängud (overtüürid) on jäänud kontsertrepertuaari iseseisvate sümfooniliste teostena.

Weberi kaasaegsed: Peter Lindpaintner (1791–1856) ja Franz Lachner (1803–1890), viimane kirjutab ajaloolise süžeega ooperit („Catarina Cornaro, Küprose kuninganna“, 1841); Robert Schumann (1810–1856) ooper „Genoveva“ (1850) sarnaneb Weberi ooperile „Euryante“.

Romantilised ooperid: Louis Spohr (1784–1859), Heinrich Marschner (1795–1861)

Saksa koomiline mänguooper kuulub stiililt biidermeieri juurde, tegemist on kvaliteetse meelelahutusega. Peaesindaja on Albert Lorzing.

Engelbert Humperdinck (1854–1921) esindab tänasegi eduka ooperiga „Hänsel und Gretel“ (Weimar 1893) saksa muinasjutuooperi.

Richard Wagner (1813–1883) asutab saksa oopertraditsiooni, mis sai alguse ooperiga „Nürnbergi meisterlauljad“ (Meistersinger von Nürnberg) (1868). Nagu samal ajal ka Verdi, tõstab Wagner ooperit esteetiliselt kõige kõrgemale tasandile. Wagner on mõjutana ooperimaailma ja kaasaegseid heliloojana ja teoreetikuna ning poliitiliselt kompositsiooniliselt ja esteetiliselt. Tema ooperireformi tulemuseks on muusikadraama, tervikkunstiteos (sks. k. Gesamtkunstwerk).

Wagneri loomefaasid:

1832–1840: varane traditsiooniline faas

1837 sai Wagner muusikajuhiks Königsbergis, kuid teatri pankroti tõttu jäi Wagner võlgadesse

Wagner elas ja töötas 1837–1839 Riias (loe edasi ingl. k.). 1839. aastal kaotas ta kapellmeistri ametikoha ning tal oli kogunenud ka suur võlakoorem. Wagner põgenes Riiast laevaga Londonisse. Teekond oli väga tormine ning hiljem ütles Wagner, et sai sellest reisist inspiratsiooni ooperiks „Lendav hollandlane“).

1841–1848: romantilised ooperid (nt „Lendav hollandlane“ (Der fliegende Holländer), 1843; „Tannhäuser“, 1845, „Lohengrin“, 1848, esiettekanne 1850)

Libretto: romantilise kunstniku probleem keskaegse saaga (lunastajamüüt)

Suure ooperi mõju: Monumentaalsed koori tableau'd/finaaled ja ballett

Muusikaline stiil: üksikud juhtmotiivid, dramaatiline orkestrimuusika

1850–1854: teoreetiline publikatsioon „Über Oper und Drama“ (1850/51, Zürich) (tervikkunstiteos) ja järgmised ooperid selle teooria võtmes. Siegfried saaga. Ooper „Jumalate hukk“ (Götterdämmerung) (1874) lõpetab tsüklit „Nibelungide sõrmus“ (Der Ring des Nibelungen).

Ehitab Bayreuthis Saksamaal tänaseni rahvusliku tähtsusega ooperimaja. Nurgakivi panek 1872. a., avamine 1876. a. tsükliga „Nibelungide sõrmus“.

Edaspidised ja ka viimane ooper „Parsifal“ (1882) olid Wagneri teooriate individuaalseteks realisatsioonideks.


Kasutatud kirjandus

Brown, H., Rosand, E., Strohm, R., Noiray, M., Parker, R., Whittall, A., Savage, R., & Millington, B. (2001). Opera (i). Grove Music Online [25.08.2018].

Wörner, K. H. (1993). Geschichte der Musik. Ein Studien- und Nachschlagebuch [Muusikaajalugu. Õpik ja leksikon]. Göttingen: Vandenhoek & Ruprecht.


Ooperilauljad läbi aegade

Enrico Caruso (1873–1921) - esimene ooperilaulja, kes müüs üle miljoni plaadi

Luciano Pavarotti (1935–2007)

Jose Carreras (1946)

Ooperilauljate nimekirjad: Ranker (ingl. k.), Vikipeedia (ingl. k.), New Yorki Metropolitan Opera nimekiri (2016) (ingl. k.)


Ooperifestivalid

Verona Ooperifestival (Itaalia), Riia Ooperifestival (Läti), Salzburgi Ooperifestival (Austria), Rossini Ooperifestival (Itaalia), Puccini Ooperifestival (Itaalia), Sigulda Ooperifestival(Läti), Savonlinna Ooperifestival (Soome), Utah Ooperiestival (USA), Saaremaa Ooperipävad (Eesti)


TELL VANA VANA VANA![muuda]

Ooperi žanr tekkis 16. sajandil Itaalias, sellest ajast peale oli ooper olnud juhtival kohal. Ooperis on tähtsal kohal virtuoosne bel canto (it. k. ilus laul), mis küll aja jooksul muutub, aga püsima jääb kaunistuste rohke meloodia.

19. sajandil oli üheks juhtivaimaks muusikažanriks ooper. Väga suur huvi ja nõudlus ooperi vastu oli rahval. Suurem osa 19. sajandi oopereid on ka tänapäeval ooperiteatrites püsirepertuaaris. Ooperi sünnimaaks peetakse Itaaliat, kuid siiski 19. sajandil oli ooperipealinn Pariis, põhjuseks eelkõige head tingimused ning fintantsivõimalused.

Ooperi ainestik on sajanditega olnud erinev, kuid 19. sajandil oli eeskujuks endiselt mütoloogia ja antiikajalugu, siiski hakati aina enam tähelepanu pöörama ajaloosündmustele, samuti tekib rahvuslik ooper (nt. Smetana - "Müüdud mõrsja", Dvorak - "Näkineid", Glinka - "Ivan Sussanin", Borodin - "Vürst Igor", Tšaikovski - "Jevgeni Onegin", Gounot - "Faust"). Ühe sajandi jooksul suhtumine ooperisse muutus. Võrreledes 19. sajandi esimese poolega, kui teater võis ooperit oma nägemuse järgi muuta, sajandi teisel poolel oli ooper valmis teos, mida muudeti võimalikult vähe ning üritati säilitada helilooja loodud originaal.

opereid loodi tellimustööna ning heliloojale oli sel ajal eriti tunnustav, kui temalt tellis ooperi Pariisi ooperiteater. Teost luues pidi helilooja alati arvestama ooperiteatri võimalustega sh lauljad, orkester.

Itaalia

(bel canto, koloratuur, numbriooper) tõsine ja koomiline ooper, kastraadikultus asendus tenoritega, peaosa tegelanna elu oli habras ning lõpper traagiliselt

Prantsusmaa

Lüüriline ooper ja grand ooper (suur, massistseenidega). Kõige populaarsem helilooja Bizet - "Carmen"

Ooperilauljad

Enrico Caruso (1873-1921) - esimene ooperilaulja, kes müüs üle miljoni plaadi

Luciano Pavarotti (1935-2007)

Jose Carreras (1946)

Ooperifestival

Verona Ooperifestival (Itaalia) Riia Ooperifestival (Läti) Salburgi Ooperifestival (Austria) Rossini Ooperifestival (Itaalia) Puccini Ooperifestival (Itaalia) Sigulda Ooperifestival(Läti) Savonlinna Ooperifestival (Soome) Utah Ooperiestival (USA) Saaremaa Ooperipävad (Eesti)

SHOW[muuda]

Kuulsamad ooperiheliloojad ja valik tuntumaid teoseid.

Itaalia

Gioacchino Rossini - "Abieluveksel", "Sevilla habemeajaja"

Giuseppe Verdi - "Kuningas üheks tunniks", "Nabucco", "Ernani", "Rigoletto", "Traviata", "Othello"

Gaetano Donietti - "Anna Bolena", "Armujook", "Don Pasquale"

Vinceno Bellini - "Norma", "Puritaanid", "Uneskõndija"

Prantsusmaa

Georges Bizet- "Carmen"

Saksamaa

Carl Maria von Weber - "Nõidkütt"

Giacomo Meyerbeer - "Prohvet"

Richard Wagner - "Nibelungi sõrmus", "Lendav hollandlane", "Tristan ja Isolde", "Tannhäuser", "Lohengrin"

Venemaa

Modest Mussorgski - "Boriss Godunov"

Nikolai Rimski-Korsakov - "Lumineid"

Pjotr Tšaikovski - "Padaemand", "Jevgeni Onegin"

Mihhail Glinka - "Ruslan ja Ludmilla"

Kuulsad ooperimajad

FOTO

ASK[muuda]

Ask1[muuda]

Itaalia Prantsusmaa
Lüüriline ooper
Koomiline ooper
Massistseenid
Peategelanna elu lõppes traagiliselt

Ask2[muuda]

Prantsusmaa Saksamaa Itaalia Venemaa
Mihhail Glinka
Richard Wagner
Pjotr Tšaikovski
Georges Bizet
Gioacchino Rossini
Giuseppe Verdi

Ask3[muuda]

16. sajandil tekkis ooperi žanr *Itaalias* ning 19. sajandil oli see juhtival kohal, kuid ooperipealinnaks sel kehtkel peetakse *Pariisi*. Tähtsal kohal oli nö "ilus laul" ehk bel *canto*. *Meloodia* oli väga ilus ja kaunistuste rohke. 19. sajandil oli ooperi ainestik võetud põhiliselt antiikajaloost ja *mütoloogiast*. Oopereid loodi tellimustööna ning heliloojale oli sel ajal eriti tunnustav, kui temalt tellis ooperi *Pariisi* ooperiteater.

Ask4[muuda]

Enrico Caruso oli esimene ooperilaulja, kes müüs üle miljardi plaadi

True

False

Ooper tekkis 16. sajandil Pariisis

True

False

19.sajandil oli Pariis ooperipealinn

True

False

Helilooja pidi ooperit luues arvestama ainult lauljatega

True

False

Ask5[muuda]

Vali õige väide

Kuulsaim Prantsuse ooperihelilooja oli Georges Bizet

Kuulsaim Prantsuse ooperihelilooja oli Giuseppe Verdi

Kuulsaim Prantsuse ooperihelilooja oli Giacomo Meyerbeer

19. sajandil oli ooperipealinnaks Pariis

19. sajandil oli ooperipealinnaks Milano

19. sajandil oli ooperipealinnaks Verona

19. sajandil oli ooperi ainestik seotud mütoloogia ja antiikajalooga

19. sajandil oli ooperi ainestik seotud filosoofia ja kirjandusega

19. sajandi esimesel poolel võis teater viia sisse omapoolsed muudatused

19. sajandi teisel poolel võis teater viia sisse omapoolsed muudatused

Itaalia ooperis lõppes peategelanna elu traagiliselt

Prantsuse ooperis lõppes peategelanna elu traagiliselt


DO TOIM 07.10 GL[muuda]

Praktilised ülesanded 1 ja 2

1. praktiline ülesanne. 19. sajandi ooperi tutvustus

Arvustus-tutvustus (essee/esitlus)

Eesmärk: õpilane uurib lähemalt 19. sajandi itaalia, prantsuse või saksa ooperi žanrit ja heliloojat.

Töövorm: individuaalne; õpetaja valib, kas töö on kirjalik (essee) ja/või suuline (esitlus) - soovituslik kasutada essee vormi

A Õpilane on varasemalt külastanud 19. sajandi ooperit.

Töö materjal: Kontserdiarvustuse juhendmaterjal (autor Hanna Rentner)

Kontserdiarvustuse kirjutamisel sisulisi köidikuid pole. On vaid üldised nõuded. Töö peaks andma enam-vähem adekvaatset teavet neile, kes pole saanud kontserdist osa võtta, kuid pakkuma ka näiteks saalis istunuile tuge oma tähelepanekute võrdlemiseks. Huvitavalt ja ka oskuslikult kirjutatud retsensiooni oleks kindlasti kasulik lugeda ka esinejatel endil.

Valitud kontserdi retsenseerimisel peaks silmas pidama järgmisi punkte:

Järgnev peaks moodustama retsensioonist mahuliselt 1/3.

1. Kontserdi toimumise aeg ja koht;

2. Esineja(te) nimi(ed);

3. Mõnda esinejate tutvustamiseks - väga lühidalt, iga punkti kohta kõige rohkem 2-3 lauset! a) näiteks kui on soolokontsert, siis solisti lühike elulugu, varasem tegevus jne; b) kui esineb grupp, siis selle varasem ajalugu ja tegevus jne;

4. Kontserdi kava – nii paberiruumi kokku hoidvalt kui võimalik! NB! Kontserdil esitatud heliloojate elulugusid pole vaja kirjutada! Järgnev peaks moodustama retsensioonist mahuliselt 2/3. KÕIK ARVAMUSED PEAVAD OLEMA PÕHJENDATUD!

5. Kava ehk esitatud teoste sisuline iseloomustus – a) näiteks millises žanris teoseid esitati, millisest ajastust; b) kas kava oli oma üleehituselt huvitav, juhul kui oli ühes ajastus, kas siis vastas sellele jne;

6. Kontserdi ettekande analüüs – a) esineja(te) tase, esitatu korrektsus-puhtus; b) lauljate puhul hääle ilu, kõlavus, teksti selgus, üldine kontserdi meeleolu jne;

7. Eelmainitut arvestades paremini-halvemini õnnestunud teosed - näiteks instrumentaalpalad, laulud jne;

8. Kontserdi üldine õnnestumine;

9. Publiku suhtumine ja Sinu isiklik suhtumine;

10. Omapoolsed soovid, soovitused, ettepanekud tulevikuks; Retsensiooni tuleks püüda kirjutada nii, et retsensioon kutsuks lugema, oleks esseistlikult huvitav ja põnev. Vältida tuleks ankeetlikust ehk nn „telegrammistiili”, kuid samas ei tohiks kaotada akadeemilisust.

B Õpilane ei ole varasemalt külastanud ooperit.

Vali välja üks ooper (võib valida õpitud materjali hulgast) ja otsi interneti teel lähemalt infot ja videonäiteid.

Analüüsi:

1. Ooperit kui tervikut

2. Koreograafiat

3. Orkestri esituse kvaliteeti

4. Soololauljate esituse kvaliteeti

5. Koorilaulu esituse kvaliteeti


2. praktiline ülesanne. Ooperilaulja/festivali tutvustus

Arvustus-tutvustus (essee/esitlus)

Eesmärk: õpilane uurib lähemalt 19. ja/või 20. sajandi ooperilaulja/festivali tegevust

Töövorm: individuaalne; õpetaja valib, kas töö on kirjalik (essee) ja/või suuline (esitlus) - soovituslik kasutada essee vormi

Vali allpoolsetest linkidest konkreetne ooperilaulja või uuri internetist lähemalt mõne ooperifestivali kohta.

Ooperilauljad läbi aegade

Enrico Caruso (1873–1921) - esimene ooperilaulja, kes müüs üle miljoni plaadi

Luciano Pavarotti (1935–2007)

Jose Carreras (1946)

Ooperilauljate nimekirjad: Ranker (ingl. k.), Vikipeedia (ingl. k.), New Yorki Metropolitan Opera nimekiri (2016) (ingl. k.)

Ooperifestivalid

Verona Ooperifestival (Itaalia), Riia Ooperifestival (Läti), Salzburgi Ooperifestival (Austria), Rossini Ooperifestival (Itaalia), Puccini Ooperifestival (Itaalia), Sigulda Ooperifestival(Läti), Savonlinna Ooperifestival (Soome), Utah Ooperiestival (USA), Saaremaa Ooperipävad (Eesti)

19. sajandi ballett[muuda]

6) 19. sajandi ballett[muuda]

Itaalia, prantsuse ja vene koolkonnad (Pugni, Adam, Tšaikovski, Glazunov)

See jutt on ühtäkki otsekui põhikoolile, st allapoole gümnaasiumi taset:

... mis tähendas tantsulise iseloomuga vokaalmuusika vormi: sellist uduetümoloogiat ei tohi viljelda, tüvi ballo tähendab juba alates kreeka keelest tantsimist.


TELL UUS 08.10 GL[muuda]

Ballett – mõiste ja žanri päritolu

Prantsuse termin ballet on tuletatud itaalia sõnast balletto, mis on omakorda sõna ballo (e. k. tants) diminutsioon, mille päritolu ladina keelest ballo, ballare (e. k. tantsida).

Itaalia 14. sajandi ilmalikus muusikas (Trecento) oli levinud mitmehäälne tantsulaul ballata (tuletatud it. k. ballare, e. k. tantsida).

15. ja 16. sajandil Renessansis viljelesid õukondade juures aadlikud tantsimist ehk balleti. 17. sajandil ilmus Prantsusmaal teatraalne õukonna tants, mis oli teatraalne spektaakel ja võis algul sisaldada ka laulmist.

Pierre Rameau (Le maître à danser, 1725) arvates leiutas Pierre Beauchamp (tolleaegne õukonna ja ooperi peakoreograaf) balleti viit jalapositsiooni

1661. a. asutas Louis XIV kuningliku tantsuakademia Académie Royale de Danse.

1672. a. asutas prantsuse helilooja Jean-Baptiste Lully (1632–1687) Pariisis esimese professionaalse tantsutruppi kuningliku muusikaakadeemia (eelnevalt ooper) Académie Royale de Musique (Opéra) raames. Ballett oli ja on praegugi seotud ooperiga. Ballett oli osa itaalia ooperist, sageli intermeediumid (vahemängud) vaatuste vahel.

18. sajandil ilmus uus žanr opéra-ballet (e. k. ooperiballett, nimetatud ka lihtsalt ballett): André Campra (1660–1744) ballett-ooper "L'Europe galante" (1697) muutus ühtlasi uue, galantse, stiili nimetuseks – kuula, vaata partituuri tiitellehte, noodikatkendeid ja kostüüme. Teised žanrid oli ballet-héroïque (e. k. herooiline ballett), ballet comique (koomiline ballett) ja acte de ballet (teatraalne ballett).

1720. aastail ilmusid Pariisis ka pantomime ballets (e. k. pantomiimiballetid).

1730. a. asutatid balletikool Pariisi ooperi juurde eesmärgiga välja õpetada lauljad ja tantsijad; lastekool avati 1779.

Jean Georges Noverre (1727–1810) ja Gasparo Angiolini (1731–1803) lõid 18. sajandi teisel poolel nn tegevustiku-põhise balleti, mis leidis jätku ka 19. sajandi romantilises muinasjutuballetis.

19. sajandil esines ballett kahes funktsioonis:

  • tantsustseen ooperis või lavamuusikas
  • iseseisev tantsužanr tegevustikuga (i. k. szenario)


Ballett ooperis ja lavamuusikas 19. sajandil AKORDION

19. sajandil oli balleti endiselt osa ooperist:

Ballett prantsuse suures ooperis (grand opéra)

  • balletistseen oli keskne ja kohustuslik spektaakel
  • ka välismaised heliloojad (Rossini, Verdi, Wagner) peavad järgima seda konventsiooni
  • suurte balletistseenide integratsioon tegevustikku muutub isegi problemaatiliseks

Meyerbeer: "Robert le diable" (1831), "Les huguenots" (1836), "Le Prophète" (1848), "L'Africaine" (1860)

Donizetti: "La Favorita" (1840)

Verdi: "Les Vêpres siciliennes" (1855), "Don Carlos" (1867)

Wagner: "Tannhäuser" (1861, Pariis)

Saint-Saëns: "Samson et Dalila" (1877/1892)

Ballett koomilises ooperis (opéra comique) ning rahvuslikus ja romantilises ooperis

  • näidati tollal moodsaid rahvustantse tugevdades sellega folkloristliku ja eksootilist koloriiti (värvingut)

Weber "Silvana" (1810), pantomiimiliste stseenidega

Weber: "Euryanthe" (1825)

Auber: Fra Diavolo (1830)

Glinka: "Ruslan ja Ludmilla" (1842)


Klassikaline ja romantiline ballett 19. sajandil AKORDION

19. sajandil ilmus klassikaline ja alaliigina romantiline ballett. Ballett oli lavateos, mille aluseks oli kirjanduslik süžee. Selles oli ühendatud tants, muusika, kirjandus ja kujutatav kunst. Balleti süžeed olid pärit erinevatest allikatest: müüdid, legendid, muinasjutud, piiblilood jne. Balleti loomisel toimus tihe koostöö koreograafi ja helilooja vahel.

Seni valitsenud praktika:

  • muusika oli kokku pandud erinevatest muusikalistest allikatest: tuntud ooperimeloodiad, lavategevust illustreerivad laulud ja originaalmuusika, mis sobisid tantsudele ja pidid alluma koreograafia eesmärkidele.

1801. a. kirjutas Ludwig van Beethoven (1770–1827) nö tervikliku originaalteose "Aheldatud Prometheus" (Die Geschöpfe des Prometheus), mis erines tolleaegsest balletimuusika praktikast:

  • avamäng ja 16 numbrit

19. sajandil täpsustusid lõplikult klassikalise balleti reeglid. Itaalia koreograaf ja tantsija Carlo Blasis (u 1795–1878) pani oma publikatsioonidega (Traité élémentaire, 1820; Code of Terpsichore, 1828) aluse klassikalise balleti tehnikale, mida õpetatakse ka tänapäeval. Loe edasi balleti terminite kohta Vikipeedias (ingl. k.).

Naistantsijaid nimetatakse baleriinideks ja naissolisti priimabaleriiniks. Kasutusele võeti naiste balletiking, tüllseelik tutu ja varvatants. Sel ajal kujunes välja ka kolm peamist klassikalist balletikoolkonda Venemaal, Prantsusmaa ja itaalias

Romantilises balletis arenes muusika, lavalise tegevuse ja koreograafia ühtseks. Baleriin Marie Taglioni (1804–1884) peegeldas oma esitustes sellist ideaalset ühtsust (romantiline muinasjutuballett), mis inspireeris kirjanikke Sir Walter Scotti (1771–1832 ) ja Victor Hugo (1802–1885) ning heliloojate Berliozi ja Chopini muusikat. Tema õpetaja oli tema isa Filippo Taglioni (1777–1871), kes õpetas teda väljendama oma tantsus tagasihoidlikust, poeesiat ja kergus, kasutades tantsimisel balletikingi, et muuta erinevad hüpped veelgi efektsemaks.

Jean Schneitzhoeffer (1785–1852, helilooja): "La sylphide" (1832, Pariis), Filippo Taglioni (koreograaf), Marie Taglioni (baleriin) 

  • romantiline haldjalik balleriini domineeriva rollina balletis

Adolphe Adam (1803–1856, helilooja): "Giselle" (1841, Pariis), Jules Perrot (1810–1892, koreograaf), Théophile Gauthier (1811–1872, stsenaarist), Carlotta (Caronna Adela Giuseppina Maria) Grisi (1819–1899, baleriin, pilt)

Balleti struktuuri areng 19. sajandil

  • 4–5 vaatust
  • enam kui 20 muusikanumbrit
  • traditsioonilise tantsud (valss, mazurka, polka)
  • kindlad liikumistrajektorid ("pas de deux", e. k. mitte kaks)


Ballett väljaspool Prantsusmaad ja Itaaliat:

London (romantiline "ballet d'action")

  • Cesare Pugni (1802–1870, helilooja) ja Perrot (koreograaf): "Ondine" (1843), "la Esmaralda" (1844)

Kopenhagen

  • Gade ja Hartmann (heliloojad), Bournonville (koreograaf): "Rahvasaaga" (1854)

Peterburi

  • Esitati Schneitzhoeffer ja Taglioni "La sylphide" (1837), mis mõjutas vene balleti kujunemist.
  • Koreograafid Perrot ja Arthur Saint-Léon (1821–1870) töötasid Peterburis, esimesed vene balletid vene teemadega, muusika heliloojalt Pugni).
  • Alates 1855: prantsuse koreograaf ja tantsija Maris Petipa (1822–1910) loob "klassikalist" vene balletikooli rõhutades muinasjutulisust ja poetiseerib tantsutehnikat.
  • Petipa koolitab hilisema "Ballet russe" tantsijaid: M. Fokin, T, Karsavina, A. Pavlova)
  • Petipa lavastab kokku 46 õhtut täivat balleti Peterburis, sh ka Pjotr Tšaikovski (1840–1893) "Uinuv kaunitar"(1890) ja "Pähklipureja" (1892), koos oma õpilase Lev Ivanoviga (1834–1901) "Luikede järve" teist versiooni(1895)


Ballett areneb 20. sajandil edasi neoklassikaliseks, modernseks (kaasaegseks) balletiks.

Tänapäeval leidub kõigis suuremates Euroopa linnades ooperi- ja balletiteatreid.


Kasutatud kirjandus

Harris-Warrick, R.; Goodwin, N.; & Percival, J.  (2001). Ballet. Grove Music Online [25.08.2018].

Wörner, K. H. (1993). Geschichte der Musik. Ein Studien- und Nachschlagebuch [Muusikaajalugu. Õpik ja leksikon]. Göttingen: Vandenhoek & Ruprecht.


Balleti koolkondade näited

19. sajandil oli kujunenud põhiliselt kolm balletikoolkonda, nende tähtsamateks esindajateks olid:

Venemaa:

Pjotor Tšaikovski - "Pähklipureja"; "Uinuv Kaunitar"; "Luikede järv"

Igor Stravinski - "Tulilind"; "Kevadpühitsus"; Petruška"

Sergei Prokofjev - "Tuhkatriinu"; "Romeo ja Julia"

Andrei Glazunov - "Raimonda"

Prantsusmaa

Camille Saint-Saëns - "Loomade karneval"

Jean Madeleine Schneitzhoeffer - "Sülfiid"

Adolphe Adam - "Giselle"

Leo Delibes - "Coppelia"

Itaalia

Cesare Pugni - "Faroni tütar"

Riccardo Drigo - "Flora nägemus"; "Võluflööt"

Ottorino Respighi - "La boutique fantasque"


Tuntumad balletitantsijad alates 19. sajandist

Maria Taglioni, Anna Pavlova, Rudolf Nurejef, Maia Plissetskaja, Isadora Duncan, Galina Ulanova

Loe edasi Vikipeedias (ingl. k.), nimekiri balletitantsijatest (Vikipeedia, ingl. k.)


Ballett Eestis AKKORDION

Eesti helilooja Eduard Tubin (1905–1982) on loonud esimese eesti balleti, see oli tema esimese tellimustöö muusikateatrile. Balleti "Kratt" esietendus toimus 1943. aastal "Vanemuise" teatris.

Tuntumad balletitantsijad Eestis

Kaie Kõrb, Age Oks, Toomas Edur, Marina Tširkova, Olga Rjabikova, Luana Georg, Vladimir Arhangelski

Balletikool Eestis

Ka tänapäeval on ballett endiselt populaarne. Toimuvad regulaarsed etendused rahvusooper Estonia majas millega saab tutvuda siin. Tallinna Balletikoolis on võimalik aastast 1946 tantsijaks õppida ning omandada lisaks erialasele õppele ka põhi- ja keskharidus.


TELL VANA VANA VANA!!!![muuda]

Tänapäeval leidub kõigis suurtemates Euroopa linnades ooperi- ja balletiteatreid.

Termin balletto võeti kasutusele juba 16. sajandil Itaalias, mis tähendas tantsulise iseloomuga vokaalmuusika vormi.  Siiski pärinevad esimesed teadmised balletist juba 15. sajandil Itaaliast, kus sama nime kandsid dramaatilised tantsunumbrid. Klassikalise balleti kujunemisel oli tähtis osa Prantsuse õukonna tantsukultuuril.

Tänapäeval ballett on muusikaline lavateos, mille aluseks on kirjanduslik süžee. Selles on ühendatud tants, muusika, kirjandus ja kujutatav kunst. Balleti süžeed on pärit erinevatest paikadest: müüdid, legendid, muinasjutud, piiblilood jne. Balleti loomisel on tihe koostöö koreograafi ja helilooja vahel. Naistantsijaid nimetatakse baleriinideks ja naissolisti priimabaleriiniks.

19. sajand oli balletti kujunemisel väga tähtis, antud sajandi alguseks täpsustusid lõplikult klassikalise balleti reeglid. Kasutusele võeti naiste balletiking, tüllseelik tutu ja varvatants. Sellel perioodil kujunes välja ka kolm peamist balletikoolkonda: venemaa, prantsusmaa ja itaalia.  Romantilises balletis arenes muusika, lavalise tegevuse ja koreograafia üksus.

(Enamik balletisamme algab ja lõppeb ühes viiest jalgade positsioonist - näide 9. kl õpik lk 103, A. Skuin ja K. Sepp)

Tänapäeval leidub kõigis suurtemates Euroopa linnades ooperi- ja balletiteatreid.

19. sajandil oli kujunenud põhiliselt kolm balletikoolkonda, nende tähtsamateks esindajateks olid:

Venemaa:

Pjotor Tšaikovski - "Pähklipureja"; "Uinuv Kaunitar"; "Luikede järv"

Igor Stravinski - "Tulilind"; "Kevadpühitsus"; Petruška"

Sergei Prokofjev - "Tuhkatriinu"; "Romeo ja Julia"

Andrei Glazunov - "Raimonda"

Prantsusmaa

Camille Saint-Saëns - "Loomade karneval"

Jean Madeleine Schneitzhoeffer - "Sülfiid"

Adolphe Adam - "Giselle"

Leo Delibes - "Coppelia"

Itaalia

Cesare Pugni - "Faroni tütar"

Riccardo Drigo - "Flora nägemus"; "Võluflööt"

Ottorino Respighi - "La boutique fantasque"

Kuulsamad balletitantsijad Eestis

Kaie Kõrb, Age Oks, Toomas Edur, Marina Tširkova, Olga Rjabikova, Luana Georg, Vladimir Arhangelski

Kuulsamad baleriinid läbi aegade

Maria Taglioni, Anna Pavlova, Rudolf Nurejef, Maia Plissetskaja, Isadora Duncan, Galina Ulanova

Tänapäev - Balletikool

Ka tänapäeval on ballett endiselt populaarne. Toimuvad regulaarsed etendused rahvusooper Estonia majas millega saab tutvuda siin. Tallinna Balletikoolis on võimalik aastast 1946 ka balletti õppida ning omandada lisaks erialasele õppele ka põhi- ja keskharidus.

Pilt rahvusooper Estonia majast

Pilt Tallinna Balletikoolist

Ballett Eestis (Tubin)

Eduard Tubin (1905-1982) on loonud esimese eesti balleti, tegu oli tema esimese tellimustööga muusikateatrile. Balleti "Kratt"esietendus toimus 1943. aastal "Vanemuise" teatris.

SHOW[muuda]

Pilt + Video

ASK[muuda]

Ask1[muuda]

Termin balletto võeti kasutusel 16. sajandil (kus)

Itaalias

Mis on balleti aluseks?

Kirjanduslik süžee

Mis kuulub balletitantsija põhiriietuse alla?

balletiking ja tüllseelik tutu

Mis asutuses etendatakse ballette?

Balletiteatris

Kes oli kuulus Venemaa helilooja, kelle käe all on valminud balletid nagu "Luikede järv" "Pähklipureja"

Pjotr Tšaikovski

ASK2[muuda]

Lohista sõna õigesse kasti

P. Tšikovski - "*Pähklipureja*"

I. Stravinski - "*Tulilind*"

S. Prokofjev - "*Tuhkatriinu*"

Riccardo Drigo - "*Võluflööt*"

ASK3[muuda]

Klassikalise balleti kujunemisel oli tähtis osa Itaalia õukonna tantsukultuuril

True

False

Balletis on ühendatud tants, muusika, kirjandus ja kujutatav kunst.

True

False

Balleti loomisel on tihe koostöö koreograafi ja helilooja vahel

True

False

Naistantsijaid nimetatakse priimabaleriinideks ja naissolisti baleriiniks

True

False

19. sajandil eksisteeris ballett ainult Itaalias

True

ASK4[muuda]

Vali õige väide

Termin balletto võeti kasutusele juba 16. sajandil Itaalias

Termin balletto võeti kasutusele juba 16. sajandil Prantsusmaal

Termin balletto võeti kasutusele juba 16. sajandil Venemaal

Klassikalise balleti kujunemisel oli tähtis osa Prantsuse õukonna tantsukultuuril

Klassikalise balleti kujunemisel oli tähtis osa Venmaa õukonna tantsukultuuril

Klassikalise balleti kujunemisel oli tähtis osa Itaalia õukonna tantsukultuuril

Tänapäeval ballett on muusikaline lavateos, mille aluseks on kirjanduslik süžee.

Tänapäeval ballett on kirjanduslik lavateos, mille aluseks on muusikaline süžee.

Tänapäeval ballett on muusikaline lavateos, mille aluseks on muusikaline süžee.

Balletis on ühendatud tants, muusika, kirjandus ja kujutatav kunst

Balletis on ühendatud tants, kirjandus ja kujutatav kunst

Balletis on ühendatud tants, muusika ja kujutatav kunst

Balleti loomisel on tihe koostöö koreograafi ja helilooja vahel

Balleti loomisel on tähtsus ainult heliloojal

Balleti loomisel on tähtsus ainult koreograafil

19. sajandil kujunes välja 3 peamist balletikoolkonda: Itaalia, Venemaa, Prantsusmaa

19. sajandil kujunes välja 3 peamist balletikoolkonda: Venemaa, Eesti, Saksamaa

19. sajandil kujunes välja 3 peamist balletikoolkonda: Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa

Venemaa kuulsaimaks balletikoolkonna esindajaks peetakse P. Tšaikovskit

Venemaa kuulsaimaks balletikoolkonna esindajaks peetakse Leo Delibesi

Venemaa kuulsaimaks balletikoolkonna esindajaks peetakse Andrei Glazunovi

P. Tšaikovski kuulsaimaks balletiks peetakse "Luikede järv"

P. Tšaikovski kuulsaimaks balletiks peetakse "Padaemand"

P. Tšaikovski kuulsaimaks balletiks peetakse "Tuhkatriinu"

Eestis on võimalik balletti õppida balletikoolis

Eestis puudub hetkel riiklik balletikool

Eestis on olemas rahvuslik balletiteater

Eestis puudub rahvuslik balletiteater

ASK5[muuda]

Täida lüngad

Eesti esimese balleti on loonud Eduard *Tubin* pealkirjaga "*Kratt*". Kuulsaim eesti baleriin läbi aegade on olnud Age *Oks* ning kuulsaimad välismaa baleriinid Anna *Pavlova* ja Maia *Plissetskaja*. 19. sajandil kujunes välja 3 põhilist balletikoolko​​​​​​nda: *Venemaa/Itaalia/Prantsusmaa/*, *​​​​​​​​​​​​​​Venemaa/Itaalia/Prantsusmaa/*​​​​​​​, *​​​​​​​​​​​​​​Venemaa/Itaalia/Prantsusmaa/


DO TOIM GL 08.10[muuda]

Praktiline ülesanded 1 ja 2

1. praktiline ülesanne. Balleti ajaloo uurimine

Eesmärk: Õpilased tutvuvad interneti vahendusel balleti žanriga ning omandavad baasteadmisi ka balletitantsijate ja Eesti balleti kohta.

Töövorm: individuaalne, kahekesi; esse ja/võ esitlus

1. Õpilased valivad balleti žanri ja uurivad iseseisvalt heliloojate, koreograafide ja tantsijate tegemisi:

1.1 17. sajand: Pierre Beauchamp, Jean-Baptiste Lully ja Académie Royale de Musique

1.2 18. sajand: André Campra, ooperiballett, Pariisi balletikool, muinasjutuballett

1.3 19. sajand: Ballett prantsuse suures ooperis või Ballett koomilises ooperis (opéra comique) ning rahvuslikus ja romantilises ooperis

1.4 20. sajand: Eesti ballett ja tantsijad

2. Õpilased kirjutavad esseed (1–2 lk A4) ja/või valmistavad esitlust (kuvastikku) tutvustades valitud teemat.

2.1 Esitluse puhul ka aruetlu klassis.


DO2

2. praktiline ülesanne. 19. sajandi balleti visualiseerimine

Eesmärk: Õpilased tutvuvad interneti vahendusel 19. sajandi balletiga ning oma baasteadmisi balleti muusika kohta.

Töövorm: rühmaülesanne (suuremates rühmades või terve klassiga koos)

Õpilased

1. valivad välja üks 19. sajandi ballett ning tutvuvad sellega interneti vahendusel.

2. valivad välja balletist üks muusikaline number.

3. joonistavad käsitsi, pildistavad või kasutavad multimeediumi vahendeid (nutitelefoni abil pilt või video) selleks, et illustreerida vastavat muusikat pildiliselt.

4. monteerivad video, mis sisaldab kõiki jooniseid ning taustaks vastav muusikanumber, mis inspireeris antud ülesannet sooritama.

5. arutlevad klassis tulemuse üle:

5.1 muusika ja visuaalide seos ja tabavus;

5.1.1 kuivõrd peegeldavad tulemused balleti žanrilist iseloomu: klassikaline ballett, romantiline või muinasjutuballett.

19. sajandi operett[muuda]

7) 19. sajandi operett[muuda]

Prantsuse ja viini dünastiad (Offenbach, J. Strauss jun, Kalman, Lehar)

TELL UUS[muuda]

Operetti žanr[muuda]

Operett on muusikateatrižanr, millesse kuuluvad muusikateatriteosed on ooperi lihtsustatud ja vähemambitsioonikad tuletised. Operetis vaheldub laulmine, kõne ja tants.

18. sajandil oli operett "väike ooper", kuna ta oli ooperist lühem, enamasti koomilise sisuga, ainult mõne tegelasega ja ilma koorita.

Opereti õitseajaks oli 19. sajandi teine – 20. sajandi esimene pool, kui operett põhines 19. sajandi ooperi rikkalikul meloodikal.

20. sajandil sulandus operett muusikalise komöödiaga.

19. sajandil muutus operett iseseisvaks žanriks, mis koosnes üldjuhul 1–5 vaatusest. Operett tähendab itaalia keeles "väikest ooperit". See oli lõbusa sisuga lavateos, milles vahelduvad tants, laul ja kõne. Antud žanr oli kõige populaarsem Euroopa publiku seas. See on kõige sarnasem koomilise ooperiga, siiski esineb operetis rohkem kõnedialooge. Opereti esitati klassikalise orkestrikoosseisuga ja see koosnes järgmistest komponentidest: aaria, ansambel, koor. Olles vormiliselt sarnane ooperile on opereti esitlusnumbrid üldjuhul lühemad ja sisuliselt lihtsamad.

Pariisi operetikoolkond[muuda]

19. sajandi operett tekkis Prantsuse koomilisest ooperist: opéra bouffe.

Pariisi operetikoolkonna silmapaistvaim esinedaja oli Florimond Hervé (1825–1892), kes avas Pariisis väiketeatri Théâtre des Folies-Concértantes. Hervé oli kirikuorganist ja komponist, kelle heliloomingu hulka kuulusid teosed nagu pastoraalid, fantaasiad, kupleed, mida ta oli loonud aktuaalsete sündmuste jaoks. Hiljem vastukaaluks koomilisele ooperile valmis tal u 30 teost, mida ta hakkas hiljem operettideks kutsuma.

Lisaks Hervéle viljeles ja tegi seda žanrit tuntuks helilooja Jacques Offenbach' (1819–1880). 1855. aastal esitati tema lavateoseid teater Théâtre des Bouffes Parisiens i avanäitusel.

Viini operetikoolkond[muuda]

Viini operetikoolkonna rajajaks peetakse Johann Straussi (1825–1899). Helilooja alustas operettide loomisega alles 46-aastaselt kuuldavasti helilooja J. Offenbachi soovitusel.

Inglise operetikoolkond[muuda]

Inglismaal sai operett hoogu tänulibretisti William Gilberti (1836–1911) ja helilooja Arthur Sullivani (1842–1900) koostööle. Nende teosed erinesid klassikalisest Euroopa operettist. Gilberti loodud tegelased tihtipeale kordusid, ent olid siiski alati väga koomilised ja erksad. Sullivani loodud muusika teosele olid väga kireva orkestratsiooniga, emotsionaalselt rikastatud, huvitava rütmiga.

Loe edasi Vikipeedia, Vikipeedia (ingl. k.)

Kasutatud kirjandus

Lamb, A.  (2001). Operetta. Grove Music Online [25.08.2018].Wörner, K. H. (1993). Geschichte der Musik. Ein Studien- und Nachschlagebuch [Muusikaajalugu. Õpik ja leksikon]. Göttingen: Vandenhoek & Ruprecht.


Operetiteatrid MILLEST SIIN ON TAHETUD RÄÄKIDA? JÄÄB ÄRA[muuda]

Opereti teater meentudab oma ülesehituselt tüüpilist ooperiteatrit - lava, orkestriauk. Opereti koosseis hõlmab enda alla orkestri, dirigendi, lauljad, koori, tantsijad.

Kuulsamad operetiteatrid on:

Budapesti operetiteater

Varssavi operetiteater

Kiievi rahvuslik akadeemiline operetiteater

Riia riiklik operetiteater

TELL[muuda]

Termin "operett" leidis esimest korda kasutust juba 17.sajandil ning ajaga on antud žanri mõiste muutunud. Algselt, 17. sajandil kasutati mõistet operett näiteks ooperi avateosena, kus oli naljanumbreid, tantsunumbreid, dialoogid, koomilised tegelased ja lustakad olukorrad. 19. sajandil muutus operett iseseisvaks teoseks, mis koosneb üldjuhul 1-5st aktist, erinevatest vokaalesitustest - aaria, ansambel, koorilaul. Operett tähendab it. keeles väikest ooperit, mis on lõbusa sisu lavateos, milles vahelduvad tants, laul ja kõne. Operett on kõige sarnasem koomilise ooperiga, siiski esineb operetis rohkem kõnedialooge.

Muusika

Operetis kasutatakse akadeemilist klassikalist muusikat orkestri koosseisu esitluses - aaria, ansambel, koor - teos on sarnane ooperile, kuid üldjuhul on opereti esitlusnumbrid lühemad ja vormiliselt, faktuuriliselt kergemad.

Pariisi operetikoolkond

Pariisi operetikoolkonna silmapaistvaim esinedaja oli Florimond Hervé( 1825-1892), kes avas Pariisis väiketeatri Théâtre des Folies-Concértantes. Tegu oli kirikuorganisti ja komponistiga, kelle heliloomingu hulka kuulusid teosed nagu pastoraalid, fantaasiad, kupleed, mida Hervés oli loonud aktuaalsete sündmuste raames. Hiljem vastukaaluks koomilisele ooperile valmis tal ca 30 lugu, mida ta hakkas hiljem operettideks kutsuma.

Viini operetikoolkond

Inglise operetikoolkond

Opereti teatrid

SHOW[muuda]

Youtube lingid

ASK[muuda]

Ask1[muuda]

Lohista helilooja nimi õige koolkonna alla.

Operett on muusikaline lavateos, kus vahelduvad kõne, laul ja tants.

True

False

Operett tähendab itaalia keeles suurt ooperit.

True

False

Operett on kõige sarnasem tõsise ooperiga.

True

False

Opereti esitusnumbrid on lühemad võrreldes ooperiga.

True

False

Operett oli 19. sajandil kõige populaarsem Euroopa rahva seas.

True

False

Ask2[muuda]

Lohista helilooja nimi õige koolkonna alla.

Pariisi operetikoolkond: Florimond *Hervé*, Jacques *Offenbach*

Inglise operetikoolkond: Johann *Strauss*

Viini operetikoolkond: William S. *Gilbert*, Arhur *Sullivan*

Ask3[muuda]

Lohista sõna õigesse lünka

Esimest korda kasutati opereti terminit juba *17*. sajandil. *19*. sajandil muutus operett iseseisvaks teoseks mis koosneb 1-5st aktist. Operetis on ühendatud erinevad *vokaalesitlused* nagu aaria, ansambel või *koorilaul*. 19. sajandi operetis esineb palju *kõnedialooge*, kuid 17. sajndi operett oli kasutusel kui ooperi avateos, kus oli palju *tantsunumbreid*. Operetti esitab *akadeemiline* orkestri koosseis. Opereti esitlusnumbrid on *lühemad* ning faktuur ja ülesehitus on *kergemad*.

Ask4[muuda]

Vali õige väide

Esimest korda kasutati opereti terminit juba 17. sajandil ning selle ajaga on žanr oma olemust muutnud

Esimest korda kasutati opereti terminit juba 17. sajandil ning selle ajaga ei ole žanr oma olemust muutnud

17. sajandil kasutati operetti kui ooperi avateost.

17. sajandil kasutati operetti ooperi lõputeosena

Operetis on lustakad tegelased ja koomilised olukorrad

Operetis on tõsised tegelased ja olukorrad

Operett koosneb üldjuhul 1-5st aktist

Operett koosneb üldjuhul 10-20st aktist

Operett tähendab it. keeles väikest ooperit

Operett tähendab it. keeles suurt ooperit

Operett on kõige sarnasem koomilise ooperiga

Operett on kõige sarnasem tõsise ooperiga

Operett oli 19. sajandil väga populaarne Euroopa rahva seas

Operett oli 19. sajandil väga ebapopulaarne rahva seas

Ask5 Täida lüngad[muuda]

Juba 17. sajandil oli kasutusel termin *operett*. Alguses kasutati seda ooperi *avateosena*, kuid alates *19*. sajandist muutus operett iseseisvaks teoseks. Operetis on erinevad vokaalesitused näiteks: *aaria/ansambel/koorilaul*. Kõige enam sarnaneb operett *koomilise* ooperiga.

DO[muuda]

Võrdlus

1. praktiline ülesanne

Võrdlus

1. Võta aluseks koomiline ooper ning võrdle omavahel ooperi ja opereti.

1.1 Süžeed

1.2 Muusika

1.3 Lavategevus

2. Arutle sarnasuste ja erinevuste üle. Põhjenda!


2. praktiline ülesanne

Mõtle välja süžee, millest võiks luua operett.

Rahvusromantism[muuda]

8) Rahvusromantism[muuda]

’Võimas rühm’ ehk ’Viisik’. Tšehhi (Smetana, Dvořak) ja skandinaavia (Grieg, Nielsen, Sibelius)

[Igas teemas võib tulla lõiming IV kursusega]


TELL UUS 30.09 (GL)[muuda]

Rahvusromantism: stiil, ajalugu, žanrid[muuda]

Rahvusromantism on muusikastiil, millel on lisaks romantismi üldistele tunnustele ka konkreetsele rahvusele omased tunnused. Sellisteks tunnusteks võivad olla näiteks rahvamuusikast pärineva meloodia või konkreetse rahvusega seotud mütoloogia kasutamine.

18. sajandi muusikas olid rahvuslikud elemendid veel universaalse barokk- või klassitsistliku muusikastiili osad.

19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse tõusuga muutus rahvuslike elementide kasutamine eraldi eesmärgiks. Leiti, et rahvuslikud elemendid tagavad muusika autentsuse ja individuaalsuse ning aitavad tuua muusikas esile konkreetse rahvuse karakteri.

Teatud muusikateoseid hakati pidama rahvuslikeks, kuna neis oli kasutatud rahvuslikku süžeed, rahvamuusikat või muid rahvuslikke elemente.

Mõnel maal sündis rahvusromantism osana rahvuslikust vabadusvõitlusest või kultuurilisest ärkamisest. Tihti oli tegu rahvustega, kes olid olnud mõne teise rahvuse poliitilise, majandusliku või kultuurilise ülemvõimu all.

Mõnel maal tekkis rahvusromantism koos romantismiga juba 1800ndatel aastatel (Kesk-Euroopas pärast Prantsuse revolutsiooni ja järgneva saksa maade ühinemisprotsessi käigus) ning mõnel maal alles sada aastat hiljem, 1900ndate algul (nt Eestis, Lätis, Leedus).

Rahvusromantismi teeneks võib pidada rahvamuusika kogumist ja teaduslikku uurimist (Rahvusliku helikeele kujunemine).

Rahvusromantism esineb eelkõige järgmistes žanrites: rahvalaul ja koorimuusika, ooper, klaverimuusika, hiljem sümfooniline ja vokaalsümfooniline muusika


Rahvusromantism, rahvuslikkus ja kosmopoliitsus AKORDION[muuda]

Rahvuslik eneseteadvuse tõus toimus 19. sajandil paljudes piirkondades, mitte ainult Ida-Euroopas, vaid ka nt Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. On keeruline tõmmata piir helilooja universaalsete ehk kosmopoliitsete, rahvusromantiliste ja rahvuslike taotluste ja loominguliste tulemuste vahel, need võisid tema loomingus ja tegevuses seguneda, sulanduda, toimuda poliitilise ideoloogia foonil jms. Samuti tuleks eristada rahvusromantismi nähtust rahvuslikkuse nähtusest, sest esimene tekkis sageli ajal, mil rahvad alles võitlesid oma vabaduse eest, teisest rahvusest muusikud omandasid hariduse mõne juhtiva muusikamaa linnas või kosmopoliitses keskkonnas ning romantilised ettekujutused ja eesmärgid (igatsused) olid osa vabaduse eest võitlemisest. Kui vabadus oli juba võidetud, võisid heliloojad luua rahvuslikku muusikat, mis nt vaatas tagasi vabadusvõitlusele või mis kasutas rahvuslikke motiive juba modernistlikus vaimus muusikalise materjalina.

Muusikaelu juhtivate maade heliloomingut – pms Itaalia, Prantsusmaa, osaliselt ka Saksamaa ja Austria – ei käsitletud ka 19. sajandil esmajoones rahvuslikkuse prisma läbi, ehkki heliloojad kasutasid samuti oma maa muusika elemente, kuid need olid kas selgelt sulandunud kunstmuusikasse või kujutasid ennesest konkreetsest traditsioonist välja kasvanud žanri võ stiili, nt barokktantsud või Itaalia ooper. Prantsuse ja hiljem ka saksa ooper pidid ennast kehtestama rahvuslikena just itaalia ooperiga vastandudes. Ja juba 18. sajandil mängisid böömi muusikud olulist rolli Euroopa kosmopoliitses muusikaelus, nt Berliinis, Mannheimis (Mannheimi koolkond), Pariisis, Viinis. Joseph Haydn (1732–1809) kasutas oma viimastes sümfooniates (sh12 Londoni sümfooniat), aga ka oratooriumis "Loomine" (1798) rahvaviise või rahvalike stilisatsioone.

Austria helilooja Franz Schubert (1797–1828) kirjutas u 450 tantsu, sh ka saksa tantse, mida saab käsitleda pigem karakterteostena, vähem tarbemuusikana. Saksa tantsud pärinesid varasemast tantsust nimega Allemande, pr. k. saksa, mida 18. sajandil asendas ballides edaspidi menuett. 1770. aastatel olid sellised tantsud Baieris ja Salzburgis lausa keelatud (ebamoraalse kehade ühenduse tõttu), kuid saksa tants elas edasi rahvamuusikas ning alates Prantsuse revolutsioonist 1790 lubati taas saksa tantse kasutada. Alates Viini kongressist (1815) nimetati seda isegi saksa rahvustantsuks ja muutus juhtivaks ühiskonnatantsuks. Saksa tants arenes ländleriks ja valsiks.

Kui ungari päritolu helilooja Ferenc Liszti (1811–1886) ümber kogunes Saksamaal (Weimaris) nn "Uussaksa koolkond", siis loeti selle hulka ka prantsuse helilooja Hector Berliozi (!) (1803–1869), kuid heliloojate eesmärk ei olnud seotud rahvusliku muusika loomisega. Samas on Liszt kirjutanud ungari rahvuslike elementidega muusikat, seega peetakse teda Ungari rahvuslikuks heliloojaks. Ka poola päritolu helilooja Frédéric Chopini (1810–1849) on peetud Poola rahvuslikuks heliloojaks, sest ta on kasutanud rahvamuusika elemente oma muusikas.

Soome rahvushelilooja Jean Sibeliuse (1865–1957) sümfooniline poeem "Finlandia", mis käsitleb soome ajaloo episoode, on tema tuntumaid ja rahvuslikumaid teoseid, kuid ei kasuta konkreetset soome rahvaviise (ka mitte Finlandia hümn, mis on Sibeliuse enda loodud). Selle esimene versioon a. 1899 oli loodud samal aastal toimunud Ajakirjanduspidustuste programmi, mille eesmärk oli protestida tugevnenud vene tsensuuri vastu, esiettekanne toimus aastal 1900 ja teosel oli mitmed erinevad nimed selleks, et varjata selle tegeliku eesmärki. Erijuhtum on prantsuse helilooja Maurice Ravel (1875–1937), kelle ema oli baski, isa šveitsi päritolu ja kes kirjutas muusikat hispaania motiividele.

Paljud Ida-Euroopa ja Venemaa, aga ka Hispaania, Põhjamaade ja Soome ning loomulikult ka Eesti, Läti, Leedu heliloojad on ennast ise selgelt määratlenud rahvuslikuks heliloojaks. Mõni helilooja on loonud omal maal tegutsedes oma rahvusest esimesena kunstmuusikat läänelikus stiilis ilma konkreetselt rahvuslikke elemente kasutamata. Mõni helilooja on tuntud pigem kosmopoliidina, kuid kasutab ka oma päritolumaa rahvuslikke muusikaelemente. Mõned heliloojad ja muusikategelased lõid oma maa rahvuslikke institutsioone ja olid seega oma maa muusikahariduse eestvedajad.

Kasutatud kirjandus

Kull, I.; Tuisk, O. (1973). Muusikaajalugu keskkoolile. Tallinn: Valgus.

Wörner, K. H. (1993). Geschichte der Musik. Ein Studien- und Nachschlagebuch [Muusikaajalugu. Õpik ja leksikon]. Göttingen: Vandenhoek & Ruprecht.


SHOW UUS 01.10 (GL)[muuda]

Kuvastik

Mõned YT näited


Rahvusromantism ja rahvuslikud koolkonnad žanride kaupa

Rahvalaul ja koorimuusika

Rahvalaul

Saksa kirjanik ja filosoof Johann Gottfried Herder (1744–1803) kogus esimesena Euroopa rahvalaule (tekstidena): "Stimmen der Völker in Liedern" (Rahvaste hääled lauludes, 1778/79). Alates vararomantismi ajast peeti rahvalaul rahva vaimseks väljendusvormiks.

19. sajandil jätkus ja tihenes Saksamaal ja Austrias kogumistegevus.

Tekstid:

Achim von Arnim ja Clemens Brentano "Des Knaben Wunderhorn" (Poisi võlusarv, 1806/1808) – Gustav Mahler kasutab neid hiljem oma vokaalsümfoonilises loomingus

Rahvaviisidega kogumikud:

Ludwig Erk (1838–1845, 1856), A. W. Florentin v. Zuccalmaglio (1838), Fr. Magnus Böhme (1877)

Eesmärk oli rahva õpetamine, eetilised sobiliku laulurepertuaar pidi toetama kombekat haridust.

Rahvaviise sageli matkitakse ja seatakse autentsusest mitte hoolides erinevatele koosseisudele (soolo, koor), rahvalaulu ja kunstlaulu piirid hägustuvad.

Kunstlaul (soololaul)

1) rahvalaul eeskuju

2) tekst peab valitsema

Sotsiaalne funktsioon, erakontekst (kodune musitseerimine, poolavalik), tarbemuusika.

Saateinstrument sageli klaver, ka kitarr, harmoonium.

Laulumängud: improviseeritud või tsükliliselt koostatud narratiivsed laulude kimbud, mida esitati ka stseeniliselt.

Rahvuslikud koolkonnad:

Prantsusmaa

Klaverisaatega Romance kui moenähtus (alates 1830), Melodie kui kunstliliselt väljapeetum žanr, Schuberti mõjutustega

  • Hector Berlioz, Giacomo Meyerbeer, Félicien David, Victor Massé, Charles Gounod, George Bizet, Jules Massenet, Léo Delibes

Eeskujuks prantsuse ooper.

19. sajandi teine pool:

  • César Franck, Camille Saint-Saëns, Édouard Lalo, Henri Duparc, Gabriel Fauré

Venemaa

Mihhail Glinka ja Aleksandr Dargomõžski, Pjotr Tšaikovski, Modest Mussorgski, Alexandr Borodin,

Tšehhi (Böömimaa) ja Poola

  • Antonín Dvořák, Karol Kurpiński, Stanisław Moniuszko, Władysław Żeleński

Skandinaavia

  • Taani: C. E. F. Weyse, J. P. E. Hartmann, N. W. Gade, P. Heise, P. E. Lange-Müller
  • Rootsi: Uppsala-kool – A. F. Lindblad, J. A, Josephson, L. Norman, A. Södermann, E. Sjörgren)
  • Norra: H. Kierulf, R. Nordraak, E. Grieg, Ch. Sinding jt


Koorilaul

Koorilaul ja arvukad lauluseltsid olid 19. sajandil populaarsed pms Saksamaal. See oli seotud vabadussõdadega Sakamaal, rahvalaulu "avastamise" ja kogumisega (Herder) ja vajadusega luua muusikat kodanliku ühiskonna ühistegevuse jaoks. Muusikalised rahvakasvatajad (nt šveitsi Hans Georg Nägli) nägid koorilaulu harrastamises võimaluse harida laiasid ühiskonnakihte.

Lauluseltsid olid jaotatud kihtide alusel:

  • "Haritud seltskond" (madalam aadel, akadeemikud, kunstnikud, haritlased, ametnikud): Singakademie (lauluakadeemia, nt Berliini Singakademie), segakoorid
  • Keskklassi kodanlased (kaupmehed, käsitöölised, õpetajad): meeskoorid ja lauluseltsid
    • Lauluseltside nimetused: Liederkränze (Kranz e. k. pärg, nimetus kasutusel Lõuna-Saksamaal) / Liedertafeln (Tafel e. k. pidulik laud, nimetus kasutusel Põhja-Saksamaal)
    • sellest repertuaarist ja stiilist võtis eeskuju eesti helilooja Karl August Hermann (1851–1909) luues nn liedertafellikku muusikat, mille maine ei olnud väga kõrge kunstmuusika ringkondades.

Sajandi teisel poolel tekkisid elukutsespetsiifilised kooriühendused: õpetajate lauluseltsid, tööliste ja vabrikute koorid.

Repertuaar

Sajandi esimesel poolel: tuntud heliloojate koorimuusika (Schubert, Weber, Mendelssohn, Schumann) on kõrgel tasemel tarbemuusika.

Sajandi teisel poolel: jaotus "tõsine" (kunstmuusika) ja "meelelahutuslik" muusika tingis järgmise lahknevuse:

  • poolprofessionaalsed lauluühingud piirdusid "klassikalise" repertuaari ja rahvalaulutöötlustega;
  • populaarsed lauluseltsid eelistasid kodumaa, looduse- , ränd- , isamaalist ning joogi- ja armastusteemalisi laule, samuti ooperiaariate ja -kooride töötlusi

Erinevate rahvuslike lauluseltside (Liedertafel) lauluraamatud näitavad, et "klassikaline" ja "populaarne" repertuaar eksisteeris kõrvuti.

Meeskoorirepertuaar:

Esimese neljahäälse a cappella teose meeshäältele (Männerquartette) kirjutab 1788. a Michael Haydn (1737–1806), Joseph Haydni noorem vend.

Saksamaal

  • Karl Friedrich Zelter, Ludwig Berger, Friedrich Silcher, Carl Maria v. Weber, Carl Loewe, Heinrich Marschner, Felix Mendelssohn-Bartholdy, Franz Schubert, Conradin Kreutzer, Wenzeslaus Kalliwoda

Šveitsis

  • Hans Georg Nägeli

Segakoorirepertuaar:

Felix Mendelssohn-Bartholdy (alates 1839), Robert Schumann, Robert Franz, Moritz Hauptmann, Niels W. Gade, Johannes Brahms, Max Bruch, Peter Cornelius, Hugo Wolf, Anton Bruckner

Naiskoorirepertuaar:

Tekkis 19. sajandi teisel poolel, piirdus algul koduse musitseerimisega dueti, terzeti koosseisus, mis säilis ka koorivormis, lüüriline stiil.

  • Robert Schumann, Ferdinand Hiller, Franz Lachner, Max Bruch, Johannes Brahms jt


Rahvuslik ooper

Saksamaa

Esimeseks saksa romantiliseks ooperiks peetakse Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni (1776–1822) ooperit "Undine" (1816). C. M. v. Weber nimetas seda ooperit oluliseks ettevalmistuseks saksa rahvusliku ooperi loomise teekonnal. Esimeseks saksa rahvuslikuks ooperiks peetaksegi Carl Maria von Weberi (1786–1826) ooperit "Nõidkütt" (Der Freischütz, 1821).

Richard Wagner (1813–1883) kasutas oma muusikadraamas saksa mütoloogiat, Nibelungide saaga ja ehitab Bayreuthis Saksamaal tänaseni rahvusliku tähtsusega ooperimaja. Nurgakivi panek 1872. a., avamine 1876. a. tsükliga „Nibelungide sõrmus“ (Der Ring des Nibelungen).

  • veel olulised romantilise ja rahvusliku sisuga ooperite loojad (biidermeier stiilis, saksa mänguooper): Louis Spohr, Heinrich Marschner, Franz Lachner, Albert Lorzing, Otto Nicolai

Suurbritannia (Iirimaa, Inglismaa)

19. sajandi algul valitses itaalia ooper. Iiri helilooja, viiuldaja ja laulja Michael Balfe (1808–1870), püüdis asutada oma ooperi ettevõte (1841), kirjutas ka grand opéra stiilis, alates 1852 dirigent teatris "Her Majesty' s Theatre". Edukas oli ooper "The Bohemian Girl" (1843). Oli lauluõpetraja (Method of Singing, 1855). Samuti töötas Londonis saksa päritolu opperihelilooja, dirigent ja korraldaja Julius Benedict (1804–1885)

Alles 19. sajandi viimasel aastakümnel tekib oma traditsioon: Iiri helilooja Charles Villiers Stanford (1852–1924) loob esimese rahvusliku ooperi (1896).

  • teised heliloojad on: Hubert Parry, Alexander Campbell Mackenzie

Savoy-Opera esindajad: inglise libretisti William Gilberti (1836–1911) ja helilooja Arthur Sullivan (1842–1900, iiri isa, itaalia ema) (loob Offenbachi stiilis inglise operetti), mängitakse alates 1875. a. "Opera comique theatre", alates 1881. a. "Savoy-Theatres" majades, viimane annab žanrile oma nime.

Hispaania

Hispaania muusika oli pikalt Itaalia mõjusfääris. Siiski tekkis 18. sajandil uus žanr nimega tonadilla – koomilised lühiteosed (miniooperid), mida saatis orkester, sisaldas rahvuslikku temaatikat. See žanr oli edaspidi populaarne hispaania-keelses Kuubas (1790–1814).

Isaac Albéniz (1860–1909) liitis hispaania rahvamuusika kaasaja tantsudega ja kirjutas ka oopereid, "Maagiline opaal" (1893).

  • teised heliloojad: Enrique Granados, Manuel de Falla, Joaquin Turina.

Venemaa

Sajandi esimesel poolel olid Mihhail Glinka (1804–1857) ja Aleksandr Dargomõžski (1813–1869) juhtivad heliloojad, teisel poolel tegutsesid erinevad rühmitused:

1) nn kosmopoliitsed esindajad:

  • soovisid saavutada läänelikku taset muusikahariduses
  • asutati Vene muusikaühingu (1859), Peterburi konservatooriumi (1862) ja Moskva konservatooriumi (1866)
  • rahvamuusika kasutamine üks paljudest eesmärkidest
  • Anton ja Nikolai Rubinstein, hiljem Pjotr Tšaikovski

2) nn võimsa rühma esindajad:

  • nägid ennast kõigepealt asjaarmastajatena (olid elukutselt peamiselt ametnikud, arstid, insenerid jms), olid siiski õppinud muusikat, kuid komponeerimine oli kõrvaltegevus
  • soovisid kunstmuusikat uuendada ja luua rahvusooperit kasutades rikkumata vene rahvalaulu kui keskset rahvuslikku elementi
  • Balakirev asutas Peterburi "Vaba muusikakooli" (1862) Peterburi konservatooriumi vastandiks
  • Mili Balakirev, Modest Mussorgski, Aleksandr Borodin, Nikolai Rimski-Korsakov, César Cui

Mõlema rühma vastuolud hajusid 1870. aastail.

Poola

Alates 18. sajandist ooperitraditsioon Warssavis. Alates 1800 kasutavad heliloojad Poola ajaloo süžeesid oma ooperites (laulumängud, opera comique).

  • Józef Elsner, Karol Kurpiński, Stanisław Moniuszko

Tšehhi

Ooper Prahas oli algul saksa ja itaalia mõjusfääris. Skroup kirjutas esimesena folkloorist inspireeritud laulumängu. Rahvusooperi traditsiooni looja oli Smetana.

  • František Škroup, Bedřich Smetana, Antonín Dvořák, Zdeněk Fibich, Josef Bohuslav Foerster

Ungari

Alates 1820. aastatest rahvusteatri asutamine Koloszvaris (Klausenburgis) 1822, rahvusteatri asutamine Pestis 1837 (Erkel)

  • Ferenc Erkel, Mihály Mosonyi (Michael Brand)


Rahvuslik klaverimuusika heliloojad

19. sajandi teisel poolel arenab klaverimuusika ka väljaspool Saksamaad iseseisvaks ja rahvuslikuks žanriks.

Ungari

  • Ferenc Liszt

Poola

  • Frédéric Chopin, Stanisław Moniuszko, Henryk Wieniawski

Skandinaavia

  • Johann Peter Emilius Hartmann, Nils W. Gade, Edvard Grieg, Emil Sjörgren, Wilhelm Stenhammar, Christian Sinding,

Böömimaa

  • Bedrich Smetana, Zdenek Fibich

Venemaa

  • Mihhail Glinka, Anton Rubinstein, Pjotr Tšaikovski, Mili Balakirev, Modest Mussorgski

Prantsusmaa

  • César Franck (sündinud Liége'is, mis kuulus kuni 1830 veel Hollandi Kuningriigi koosseisus, hiljem Belgia Valloonia koosseis, ema oli saksa päritolu), Camille Saint-Saëns, Vincent d'Indy, Georges Bizet


Sümfoonilise ja vokaalsümfoonilise muusika heliloojad

Austria

  • Gustav Mahler (1860–1911), kasutab Posi võlusarve tekste oma vokaalsümfoonilises muusikas

Tšehhi

  • Bedřich Smetana (1824–1884), Antonín Dvořák (1841–1904), Leoš Janáček (1854–1928), Bohuslav Martinů (1890–1959)

Norra

  • Edvard Grieg (1843–1907)

Rootsi

  • Hugo Alfvén (1872–1960)

Taani

  • Carl August Nielsen (1865–1931)

Soome

  • Jean Sibelius (1865–1957)

Venemaa

  • Mihhail Glinka, Võimas rühm

Rumeenia

  • George Enescu (1881–1955)

Ungari

  • Ferenc Liszt, hiljem Béla Bartók (1881–1945), Zoltán Kodály (1882–1967)

Hispaania

  • Isaac Albéniz (1860–1909), Manuel de Falla (1876–1946)

Suurbritannia

  • Joseph Parry (1841–1903), Edward Elgar (1857–1934), Charles Villiers Stanford (1852–1924), Alexander Mackenzie (1847–1935), Ralph Vaughan Williams (1872–1958)

Ameerika Ühendriigid

  • Edward MacDowell (1860–1908), Charles Ives (1874–1954), hiljem Aaron Copland (1900–1990)

Brasiilia

  • Heitor Villa-Lobos (1887–1959)


DO UUS 01.10 (GL)[muuda]

Praktilised ülesanded 1 ja 2

1. praktiline ülesanne. A Essee, B esitlus kuvastikuga klassis, C dramaatiline lugemine klassi ees, D aruta essee sisu ja oma lahendus klassiga

Eesmärk: õpilane tutvub süvitsi 19. sajandi rahvuslikke žanrite, heliloojate ja koolkondadega ja võrdleb nende tegevus ja looming omavahel.

Töövorm: individuaalne, esitlus klassis, lugemine klassi ees

A

1. Vali välja

1.1 žanr: rahvalaul ja koorimuusika, ooper, klaverimuusika või sümfooniline ja vokaalsümfooniline muusika

1.1.1 kuni kolme helilooja,

1.1.1.1 ühe või mitme maa esindajad.

2. Tutvu helilooja(te):

2.2 elukäiguga otsides informatsiooni internetist,

2.3 loominguga (vaata üle, millistes žanrites ta kirjutas) kuulates Youtubes või Spotifys vähemalt 5–10 heliteost.

3. Saades inspiratsiooni loetud biograafilistest infost ja kuulatud teostest kirjuta essee pikkusega 1–2 lk A4.

Essee kirjutamisel lähtu:

3.1 konkreetsest heliloojast ja tema kontekstist (ajastust, riigist jne),

3.2 helilooja mõttemaailmast läbi tema loomingu,

3.3 enda arvamusest tema loomingu kohta.

4. Loo esseele pealkiri.

5. Märgi lõppu, millised interneti allikad kasutasid ning heliteosed inspireerisid sind kirjutama just sellist esseed.

B

6. Essee esitlusel tutvusta klassis kõige olulisemad mõtted ja paari teose katkendit.

C

7. Lugemisel loe oma essee kujundlikult ja kaasahaaravalt, kasuta ka muusikat taustaks.

D

8. Aruta klassis essee sisu, küsi tagasiside klassikaaslastelt.


2. praktiline ülesanne. Väitlus (rollimänguga)

Rahvalike/rahvuslike elementide kasutamine muusikas: poolt või vastu

Eesmärk: õpilased võtavad seisukohta rahvaelementide/rahvuslike elementide/rahvusliku konteksti kasutamise osas muusikas.

Töövorm: väikerühmad, arutelu, klassis

Töömaht: 1 tund

1. Vali positsioon: rahvaelementide/rahvuslike elementide/rahvusliku konteksti kasutamise poolt või vastu.

1.1 Vali roll: helilooja (muusik), kriitik, kuulaja: akadeemik, madalam aadel, kaupmees, tööline jne

2. Otsi Youtube'ist või Spotify'st 19. sajandi muusikat, mis

2.1 ei sisalda rahvatekste ega rahvaviise,

2.2 sisaldab rahvatekste ja/või rahvaviise.

3. Kuula mõlemad näited:

3.1 kujundage poolt ja vastuargumente sobiliku põhjendusega (3–5).

4. Vii läbi arutelu/väitlus rollimänguga

4.1 rühmakaaslaste või

4.2 teiste rühmadega.

5. Aruta, kuidas arutelu kujunes ja millised positsioonid jäid peale.


VANA VANA VANA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

  • Venemaal: Mihhail Glinka, Modest Mussorgski, Nikolai Rimski-Korsakov, Pjotr Tšaikovski, Sergei Rahmaninov
  • Tšehhis Bedřich Smetana ja Antonín Dvořák
  • Hispaanias Isaac Albéniz, Enrique Granados, Manuel de Falla
  • Pranatusmaal César Franck
  • Inglismaal Edward Elgar
  • Norras Edvard Grieg
  • Soomes Jean Sibelius
Itaalia[muuda]

Giuseppe Verdi


Hispaania[muuda]

HISPAANIA RAHVUSKOOLKOND

Hispaania muusika oli pikalt Itaalia meistrite mõju all ning igasugune katsetus tuua esile rahvuslikku muusikat mõisteti hukka. Vaatama sellele, et Hispaanias polnud võimalik ooperiga läbi lüüa, tõusis seal esile uus žanr tonadilla. Tegu oli koomilise lühiteosega, mida saatis orkester, samuti sisaldas see rahvuslikku temaatikat.

Isaac Albéniz (1860-1909) - esimese suure tunnustuse sai Hispaania rahvusmuusika täna antud heliloojale. Tegu oli virtuoosliku pianist ja andeka heliloojaga, kes liitis hispaania rahvamuusika kaasaja tantsudega.  Tema teostes on tihti kuulda polürütmikat ning puhkpillide ja löökpillide imiteerimist.

Kuulsamad teosed: ooper "Maagiline opaal", "Kataloonia rapsoodia", Hispaania süit op.47, "Vanad süidid", laulukogu "Album de "Basquer".

Samuti on suurt panust andnud hispaania muusikale heliloojad Enrique Granados, Manuel de Falla, Joaquin Turina.

Austria ja Saksamaa[muuda]

Franz Schubert

Robert Schumann

Richard Wagner

Johannes Brahms


Prantsusmaa[muuda]

Hector Berlioz

Georges Bizet


Norra[muuda]

PÕHJAMAADE RAHVUSKOOLKOND

NORRA:

Edvard Grieg (1843-1907) - helilooja ja pianist, keda peetakse norra muusika ja romantismiajastu juhtfiguuriks. Oma teostes on ta kasutanud väga palju rahvamuusika elemente, millega edendas rahvuslikku identiteeti. Tema loomingus võib leida palju muinasjutulist ning viikingite ning trollide temaatikat. Ta on suutnud läbi muusika helikeele kirjeldada ilusat Norra loodust.

Tuntud teosed:  "Peer Gynt", klaverikontsert a-moll, klaveritsükkel "Humoreskid", "Norra tantsud".


Soome[muuda]

SOOME:

Jean Sibelius (1865-1957) - Soome kuulsaim helilooja, kes andis suure panuse soome klassikalise muusika arengul. Oma teostega on ta väga edukalt edendanud Soome rahvuslikku identiteeti. Tema teostes võib leida palju muusikat, mis on inspiratsiooni saanud loodusest, mistõttu on teosed on põhjamaiselt karge kõlaga.

Tuntumad teosed: 7 sümfooniat, sümfooniline poeem "Finlandia", orkestripala "Kurb valss", viiulikontsert.


Rootsi[muuda]

August Söderman

Franz Berwald

Poola[muuda]

POOLA RAHVUSKOOLKOND

Frédéric Chopin (1810-1849) - poola helilooja ja pianist, kes pani aluse poola rahvuskoolkonnale. Ta on andnud suure panuse klaverimuusikale, mistõttu on teda nimetatud isegi "klaveripoeediks". Loomingus kajastub kiindumus kodumaa looduse, ajaloo ja rahvaloomingu vastu. Tundis hästi rahvamuusikat, sulandas seda oma loomingusse. Ta uuendas mitmeid žanre (nokturn, polonees, prelüüd) ning samuti on tema loodud etüüdid mitte tehniliste võtete harjutamiseks loodud teos, vaid emotsionaalne kontsertpala.

Tuntumad teosed: "Suur Briljant valss" Es-duur, nokturn-öömuusika nr.2 Es-duur, prelüüd nr 15 Des-duur "Vihmapiiskade prelüüd", valss op 64 nr 1 Des-duur "Minutivalss", fantaasia f-moll.

Tšehhi[muuda]

TŠEHHI RAHVUSKOOLKOND

Suurt mõju Tšehhi rahvuskoolkonna arengule andis geopoliitiline olukord, mis tekkis 19. sajandil. Kuna Tšehhit mõjutas suuresti Austria-Ungari, siis hakkas aina enam tõusma esile patriootilisus enda riigi suhtes, seoses sellega tõusidki esile kaks suurt heliloojat Antonin Dvořák(1841-1904) ja Bedřich Smetana (1824-1884).

Bedřich Smetana (1824-1884) - Tšehhi rahvuskoolkonna isaks peetakse dirigenti ja heliloojat B. Smetanat, kes juba väikse poisina oli tuntud kui andekas pianist ja viiuldaja. Kuna heliloojale oli vastumeelt Austria-Ungari režiim, siis veetis ta mitmed aastad Rootsis. Põhimaterjalid, millele tuginedes Smetana oma kunsti kujundas, olid natsinalism, realism ja romantism.

Tuntud teosed:

"Müüdud mõrsja", sümfooniline poeem "Vltava", keelpillikvartett nr. 1 "Minu elust"

Antonin Dvořák (1841-1904) - Tšehhi helilooja, kes lisaks muusika loomisele oli ka õppejõud Praha Konservatooriumis ning New Yorgi Riikliku Konservatooriumi juhataja ja õppejõud. Tema loomingus on märgata tšehhi ja teiste slaavi rahvaste rahvamuusika mõjutusi. Samuti võib märgata ka teiste romantismi ajastu heliloojate nagu L. van Beethoveni, F. Schuberti, J. Brahmsi mõjutusi.

Tuntud teosed:

ooper "Näkineid", 9. sümfoonia "Uuest maailmast", tšellokontsert, "Slaavi tantsud".


Venemaa[muuda]

Mihhail Glinka

Aleksandr Dargomõžski

Anton Rubinstein

Pjotr Tšaikovski

Sergei Rahmaninov

Aleksandr Skrjabin

VÕIMAS RÜHM:

Modest Mussorgski

Aleksandr Borodin

Nikolai Rimski-Korsakov


Ungari[muuda]

Ferenc Liszt

Bela Bartok

TELL[muuda]

Pärast Prantsuse revulotsiooni tekkis romantilises muusikas uus vool.  19. sajandil kasvas huvi enda kodumaa ajaloo ja kultuuri vastu. Suurenes huvi folkloori, legendide vastu ning muusikas loodi ajaloolise süžeega draamasid. Hakati tundma enam huvi nii oma rahvamuusika kui ka võõraste rahvaste muusikatraditsioonide vastu.

Luues rahvuslikku muusikat võtsid heliloojad arvesse mitmeid faktoreid näiteks: rahvuskeel, loodus - ilmastik, rahvuse käitumismuster, rahvuslikud muusikalised elemendid (tantsud, rütmid, laulud), traditsioonid.

Rahvusromantilise koolkonna esindajate hulgas olid mitmed väljapaistvad heliloojad.

Näited: Sibelius - "Kuusk" (loodus), Chopin - "Masurka", "Polonees" (tantsud)

SHOW. SHOW JAOKS LIIGA PALJU TEKSTI, TULEKS VIIA TELL-i[muuda]

Itaalia

Giuseppe Verdi

HISPAANIA RAHVUSKOOLKOND

Hispaania muusika oli pikalt Itaalia meistrite mõju all ning igasugune katsetus tuua esile rahvuslikku muusikat mõisteti hukka. Vaatama sellele, et Hispaanias polnud võimalik ooperiga läbi lüüa, tõusis seal esile uus žanr tonadilla. Tegu oli koomilise lühiteosega, mida saatis orkester, samuti sisaldas see rahvuslikku temaatikat.

Isaac Albéniz (1860-1909) - esimese suure tunnustuse sai Hispaania rahvusmuusika täna antud heliloojale. Tegu oli virtuoosliku pianist ja andeka heliloojaga, kes liitis hispaania rahvamuusika kaasaja tantsudega.  Tema teostes on tihti kuulda polürütmikat ning puhkpillide ja löökpillide imiteerimist.

Kuulsamad teosed: ooper "Maagiline opaal", "Kataloonia rapsoodia", Hispaania süit op.47, "Vanad süidid", laulukogu "Album de "Basquer".

Samuti on suurt panust andnud hispaania muusikale heliloojad Enrique Granados, Manuel de Falla, Joaquin Turina.

Saksamaa, Austria,

SAKSAMAA:

Franz Schubert

Robert Schumann

Richard Wagner

Johannes Brahms

Prantsusmaa

Hector Berlioz

Georges Bizet

PÕHJAMAADE RAHVUSKOOLKOND

NORRA:

Edvard Grieg (1843-1907) - helilooja ja pianist, keda peetakse norra muusika ja romantismiajastu juhtfiguuriks. Oma teostes on ta kasutanud väga palju rahvamuusika elemente, millega edendas rahvuslikku identiteeti. Tema loomingus võib leida palju muinasjutulist ning viikingite ning trollide temaatikat. Ta on suutnud läbi muusika helikeele kirjeldada ilusat Norra loodust.

Tuntud teosed:  "Peer Gynt", klaverikontsert a-moll, klaveritsükkel "Humoreskid", "Norra tantsud".

SOOME:

Jean Sibelius (1865-1957) - Soome kuulsaim helilooja, kes andis suure panuse soome klassikalise muusika arengul. Oma teostega on ta väga edukalt edendanud Soome rahvuslikku identiteeti. Tema teostes võib leida palju muusikat, mis on inspiratsiooni saanud loodusest, mistõttu on teosed on põhjamaiselt karge kõlaga.

Tuntumad teosed: 7 sümfooniat, sümfooniline poeem "Finlandia", orkestripala "Kurb valss", viiulikontsert.

ROOTSI:

August Söderman

Franz Berwald

POOLA RAHVUSKOOLKOND

Frédéric Chopin (1810-1849) - poola helilooja ja pianist, kes pani aluse poola rahvuskoolkonnale. Ta on andnud suure panuse klaverimuusikale, mistõttu on teda nimetatud isegi "klaveripoeediks". Loomingus kajastub kiindumus kodumaa looduse, ajaloo ja rahvaloomingu vastu. Tundis hästi rahvamuusikat, sulandas seda oma loomingusse. Ta uuendas mitmeid žanre (nokturn, polonees, prelüüd) ning samuti on tema loodud etüüdid mitte tehniliste võtete harjutamiseks loodud teos, vaid emotsionaalne kontsertpala.

Tuntumad teosed: "Suur Briljant valss" Es-duur, nokturn-öömuusika nr.2 Es-duur, prelüüd nr 15 Des-duur "Vihmapiiskade prelüüd", valss op 64 nr 1 Des-duur "Minutivalss", fantaasia f-moll.

TŠEHHI RAHVUSKOOLKOND

Suurt mõju Tšehhi rahvuskoolkonna arengule andis geopoliitiline olukord, mis tekkis 19. sajandil. Kuna Tšehhit mõjutas suuresti Austria-Ungari, siis hakkas aina enam tõusma esile patriootilisus enda riigi suhtes, seoses sellega tõusidki esile kaks suurt heliloojat Antonin Dvořák(1841-1904) ja Bedřich Smetana (1824-1884).

Bedřich Smetana (1824-1884) - Tšehhi rahvuskoolkonna isaks peetakse dirigenti ja heliloojat B. Smetanat, kes juba väikse poisina oli tuntud kui andekas pianist ja viiuldaja. Kuna heliloojale oli vastumeelt Austria-Ungari režiim, siis veetis ta mitmed aastad Rootsis. Põhimaterjalid, millele tuginedes Smetana oma kunsti kujundas, olid natsinalism, realism ja romantism.

Tuntud teosed:

"Müüdud mõrsja", sümfooniline poeem "Vltava", keelpillikvartett nr. 1 "Minu elust"

Antonin Dvořák (1841-1904) - Tšehhi helilooja, kes lisaks muusika loomisele oli ka õppejõud Praha Konservatooriumis ning New Yorgi Riikliku Konservatooriumi juhataja ja õppejõud. Tema loomingus on märgata tšehhi ja teiste slaavi rahvaste rahvamuusika mõjutusi. Samuti võib märgata ka teiste romantismi ajastu heliloojate nagu L. van Beethoveni, F. Schuberti, J. Brahmsi mõjutusi.

Tuntud teosed:

ooper "Näkineid", 9. sümfoonia "Uuest maailmast", tšellokontsert, "Slaavi tantsud".



ASK[muuda]

DO VANA[muuda]

Essee

Eesmärk: õpilane on tutvunud 19. sajandi rahvuslikke koolkondadega ning vastavate heliteostega. 

Õpilane:

1. Vali välja üks õpitutest heliloojatest

2. Tutvu antud helilooja loominguga kuulates Youtubes või Spotifys vähemalt 5-10 heliteost. 

3. Saades inspiratsiooni kuuldud teostest kirjuta essee (1 A4)

Essee kirjutamisel lähtu

3.1 Konkreetsest riigist ja heliloojast

3.2 Helilooja mõttemaailmast läbi tema loomingu

3.3 Esseele loo ise pealkiri

3.4 Märgi lõppu, millised heliteosed inspireerisid sind kirjutama just sellise pealkirjaga esseed

Pärimusmuusika[muuda]

9) Eesti rahvamuusika. Vanem ja uuem rahvalaul. Rahvapillid ja pillimäng; rahvatants[muuda]

https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/4267 tell show+ask+do tegemisel

TELL UUS. See tekst on kohati väga ebaühtlane, sisaldades ilmseid triviaalsusi. Millel peaks selles peatükis olema fookus? Mitmeid pealkirjas lubatud asju ei ole käsitletud.

TELL UUS TOIM GL 09.10[muuda]

Eesti rahvalaul[muuda]

Eestlaste esivanemad elasid enne 19. sajandit üsna omaette, naabruses elavatest rahvastest ja linnakultuurist suhteliselt mõjutamata, seetõttu neil kujunes välja omapärane, kohaliku eluviisi ja keelega tihedalt seotud talupoeglik pärimuskultuur.

Eesti rahvalaul ongi seotud pärimuse kandjate eluviisiga: talupoegliku elu tavade, mõtteviisi ja uskumustega.

Nimetus "rahvalaul" (sks. k. Volkslied) pärineb Friedrich Reinhold Kreutzwaldilt (1803–1882).

Rahvalaulu liigid:

1) vanem ehk regivärsiline rahvalaul: kujunes välja ürgühiskondliku korra ajal, traditsioon säilis 20. sajandi alguseni, samal ajal algas ka rahvalaulu kogumistegevus, tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus.

2) uuem rahvalaul: tekis 18. sajandi lõpul suuresti saksa laulutraditsiooni baasil, levis pigem linnakultuuri kontekstis, kõrgaeg oli 19. sajand lõpus.

19. sajandil ja 20. sajandi algul olid mõlemad kihistused kõrvuti käibel.

Loe edasi: Eesti rahvalaul (Vikipeedia) ja Regilaul (Vikipeedia)


Olulised mõisted [sisestan Drupalisse eraldi objektina, mida saab lisada nii 9. kui k 10. peatükile]

Rahvalaul

a) vanem rahvalaul e regilaul – u 19. sajandini läänemeresoome aladel levinud regivärsiline rahvalaul, mille peamisteks tunnusteks on teksti algriimilisus ja parallellism, neljajalaline kvantiteeriv trohheiline värss, väikese ulatusega ja väheliikuva meloodiaga.

b) uuem rahvalaul – lõppriimiline salmilaul, mis hakkas Eestis levima 18. sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate lõppriimiliste laulude kihistusse.

Rahvalik laul – mõiste võeti käibele vanemate rahvalaulude eristamiseks moodsamatest, sageli heliloojate loodud rahva seas populaarseks osutunud lauludest; mõiste rahvalik hakkas seostuma ka teatud muusikastiiliga, tähistades kergesti meeldejäävaid, enamasti rõõmsaid tantsurütmis n-ö kolme duuri lugusid, mida arvati lihtrahvale meeldivat.

Rahvamuusika

a) tuli Euroopas käibele 19. sajandi lõpul katusterminina muusikalise folkloori kohta, ühendades varem eraldi seisnud mõisted rahvalaul ja rahvapillimuusika (viimase kohta öeldi mõnikord ka rahvamuusika, eesti keeles mängutükid);

b) 1960ndatel tähistas mõiste tollase inimese silmis talupoegliku tantsumuusika seadet rõõmsameelselt taidluskollektiivilt.

c) 20. sajandi rahvaluuleteaduses – erinevate inimrühmade muusika, mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuliselt, kirjalikult, meedium, ja arvuti- ja internetipõhiselt).

Pärimusmuusika – suulises-kuuldelises traditsioonis kujunenud etniliste tunnustega muusika, samuti selle edasiarendused ning pärimuslikke stiile kasutav autorilooming, mis võib funktsioneerida 1) nii seda esitava grupi liikmete seas nende endi tarbeks; s.t oma loomulikus keskkonnas, kui ka 2) kellegi teise jaoks; s.t rahvalaulu kasutamine kontsertolukorras; pärimusmuusika hõlmab praegu enam-vähem selle valdkonna, mida inglise keeles tähistavad mõisted folk music, traditional music, world music, seega eri rahvaste suulises pärimuses välja kujunenud muusika ning selle seaded, töötlused ja edasiarendused eelkõige segatuna omavahel ja/või populaarmuusikaga.

Kunstmuusika – Lääne-Euroopa rahvamuusika ja kirikumuusika põhjal kirjalikus professionaalses traditsioonis kujunenud, kõrgeid kunstilisi eesmärke taotlev muusika.

Populaarmuusika – mõistega tähistatakse eelkõige mitmete Ameerika, aga ka Lääne-Euroopa rahvarühmade muusikastiilide segunemise põhjal kujunenud, üldise leviku ja müügieduga arvestavat, tänapäeva tehnoloogiliste võimaluste (helisalvestus, võimendus, internetilevik) arengust mõjutatud muusikat.

Folkmuusika – rahvamuusikalähedane tänapäevane laul rahvalike pillide saatel (ÕS).

Folk

a) muusikastiil (kasutusel pärimusmuusika ühe võimaliku sünonüümina);

b) pärimusmuusika festival; selles viimases tähenduses sisaldub see mitmete pärimusmuusika ürituste (Viru folk, Jööri folk, Hiiu folk jm) ametlikus nimetuses ja Viljandi pärimusmuusika festivali kõnekeelses nimetuses.


Vanem rahvalaul ehk regilaul AKORDION[muuda]

Hinnanguliselt arvatakse, et regilaulu vorm ulatub vanuselt tuhande kuni kahe tuhande aastani. Vanemat rahvalaulu lauldi suuremate muudatusteta umbes 19. sajandi keskpaigani. Rahvalaul levis suuliselt ning selle autoriks oli nö rahvas ise. Vanemat rahvalaulu laulsid põhiliselt naised ning esitajaid kutsuti kaasitajateks ja laulikuks ehk leelotajaks. Laulu esitati tavaliselt eeslaulja ja koori vaheldumise põhimõttel. Vanemas rahvalaulus olid esikohal sõnad, mitte meloodia. Muusika ainult ilmestas teksti ning üldiselt oli meloodia väikese ulatusega 3–4 heli, laulu aluseks oli 8-silbiline värss. Samuti oli rütm vähe vahelduv, kasutati põhiliselt kaheksandik- või veerandnoodi vältusi. Põhiliselt on eesti rahvalaulud ühehäälsed, ainult setudel võib leida ka mitmehäälseid laule, kuna antud piirkonnas on olnud vene rahvalaulude mõju all. 

Riimiskeem

Regilaulu aluseks on värss, mille põhivõrm on 8-silbiline ning igale silbile vastab üks noot.

Näiteks:

Õ-e-ke-sed, hel-la-ke-sed; ku-hu mei-e tu-le tie-me.

Traditsioonilised regilaulu esitajad olid eeslaulja ja koor. Sealjuures võtab koor üle eeslaulja lauldud värsi ning alustab selle laulmist juba eeslaulja viimase silbi ajal. Samamoodi käitub ka laulja, kes jätkab uue värsi laulmist koori viimase silbiga samaaegselt.

Näiteks:

Eeslalaulja: Õ-e-ke-sed, hel-la-ke-sed;

Koor:                                          -sed Õ-e-ke-sed, hel-la-ke-sed;

Eeslaulja: -sed, ku-hu mei-e tu-le tie-me

Koor:                                          -me, ku-hu mei-e tu-le tie-me.


Regilaulu žanrid

Herbert Tampere "Eesti rahvalaule viisidega": I (1956), II (1960), III (1958), IV (1964), V (1965) – sisaldab noodinäiteid!

1. Töölaulud: karjuselaulud, lõikuslaulud ja koduste tööde laulud.

2. Kalendri tähtpäevade laulud: Mardilaulud, Kardrilaulud, Vastlalaulud, Jaanilaulud. 

3. Perekondlike tähtpäevade laulud, pulmalaulud. 

4. Hällilaulud, mängulaulud, lastelaulud.

5. Kiigelaulud

jms

Loe edasi:

Eesti regilaulude andmebaas

Eesti rahvalaulude antoloogia


Uuem rahvalaul AKORDION[muuda]

Uuem rahvalaul tekkis 18.–19. sajandi vahetusel.

Eeldused: pärisorjuse kaotamine ja külaelu muutumine, hariduse levik ja kultuuri areng, rahvuslik ärkamine, talurahva siirdumine linnadesse, maa eri piirkondade tihedam suhtlus  ning elavnenud kontaktid naabermaadega.

Uuemates lauludes on kesksel kohal tegevuse kujutamine. Laule tekkis (tõlgiti, mõeldi välja) ohtrasti juurde, kuid vähenes teksti improviseerimine vahetult esituse ajal. Teksti vormi (nt riimi puhtust) ei peetud eriti oluliseks. Keerukamaks muutusid viisid. Uuema rahvalaulu teksti põhitunnused on lõppriim, salmid ja silbilis-rõhuline värsisüsteem.

Vanemate rahvalaulude sisu peegeldas aastasadade jooksul väljakujunenud traditsioonilist maailmataju, kus sarnased sündmused kordusid ajast aega. Uuemate laulude sisu on kaasaegsem, mõjutatud uusaegsest maailmapildist, vahelduvatest eluseikadest, kirjandusest ja naaberrahvaste kultuurist. Inimeste eluviis oli liikuvam ning kõnepruuk mõjutatud rohkem kirjakeelest, seetõttu on uuemates lauludes vähem kohalikke erijooni.

Uuemaid laule lauldi erinevates olukordades, sagedamini muidugi peol. Valiti teema poolest sobivad laululiigid: usulisel koosolekul vaimulikud rahvalaulud, sõjaväes või kõrtsis meeste nekrutilaulud ja külalaulud, kiige juures tantsu- ja ringmängulaulud jms. Uuemat laulu hakkasid rohkem laulma mehed. Laulu meloodia ulatus muutus suuremaks ja rütm aktiivemaks. Lauldi palju sõdalastest, poliitikast, mõisnike vastu võitlemisest, kõrtsilaule. Naised laulsid põhiliselt roosiaedadest, kuningatest, rüütitest ja röövlitest. 

Uuemad mängulaulud on kuulunud vastavate ringmängude juurde ning mõningad neist on tuttavad ka tänapäeva koolilastele.

Riimiskeem

Näiteks:

Elu, elu, miks mind vaevad,                           

miks sa tood mul kurvastust,

miks sa mulle hauda kaevad,

kinni katad armastust!

Mets mühiseb

ja kägu kukub raal,

aas haljendab

ja lilled õitsvad sääl.


Meloodia

Meloodia osa lauludes muutus varasemast tähtsamaks ning käibele tuli saksa keelest laenatud mõiste viis  – selle all mõeldaksegi tavaliselt uuemate riimiliste laulu viise.

  • Suur heliulatus (sekst või deetsim ja üle selle) võimaldab ka suuremaid hüppeid viisiliikumises.
  • Pikem kindlama kujuga vorm: väga tavaline on neljavärsilise salmi pikkune neljarealine viis, millele võib mõnikord liituda eraldi refrään.
  • Valitseb funktsionaal-harmooniline mõtlemine (“kolme-duuri lood”).
  • Helikõrgused intoneeritakse üsna täpselt.
  • 20. sajandil levis uuemates rahvalauludes mitmehäälsus, arvatavasti seltsides harrastatud koorilaulude eeskujul.


Eesti rahvapillid AKORDION[muuda]

Rahvapille valmistati kodus looduslikest materjalidest. Näiteks pilliroost, puust, puukoorest, loomade sarvedest, nahast, linnuluudest jne. Rahvapille valmistati muusikainstrumentideks, mänguasjadeks ja tarbematerjalideks. 

Eesti rahvapillid jagatakse neljaks rühmaks:

1. Puhkpillid – sakusarv, torupill, karjapasun, vilepill, sarvpill, roopill.

2. Keelpillid – kannel, hiiukannel, viiul, moldpill. 

3. Lõõtspillid – akordion, bajaan

4. Löökpillid – jauram, pingipill, kuljused, karjakellad, kõristid.


Loe edasi, vaata pilte ja kuula näiteid:

Eesti kultuurist (Tartu Ülikool)

Krista ja Raivo Sildoja (2004)

Särg, T.; Ilmjärv, K. (2009). Eesti rahvamuusika, folklore.ee [10.06.1018].

Külasta Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi rahvapillide kogu.



Eesti rahvatantsud AKORDION

Tantsus on seotud omavahel mitu erinevat tegevust: liikumine, pillimäng, ka laul. Tants on ürgne nähtus, selle juured ulatuvad aega, mil inimlikud käitumisviisid polnud veel õieti välja kujunenud. Tantsuks võib nimetada inimese vaimselt mõtestatud kehaliigutusi ja liikumisi muusika saatel.

Muistsed tantsud võisid olla tagasihoidlikud – rütmiline tammumine, keha õõtsutamine või käte liigutamine. Tantsulisi elemente kasutatakse ka laulumängudes ja rahvalaule esitades.

Rahvatantsu kujundite aluseks on inimese emotsionaalsed ja rütmilised liigutused, ning mitmesuguste tegevuste ja nähtuste jäljendamine (töö, inimeste suhtlemine, tähelepanekud loodusest).

Kõneldes rahvatantsust, mõeldakse sageli ainult vanemaid tantse ja nende uusesitusi. Tegelikult kuulub rahvatantsude hulka kõik see, mida inimesed tantsivad loomuliku seltskonna- ja peokäitumise osana, sõltumata tantsu vanusest ja tüübist.

Eesti rahvatantsude puhul võib eristada vanemat ja uuemat kihistust.

Loe edasi:

Särg, T.; Ilmjärv, K. (2009). Eesti rahvamuusika, folklore.ee [10.06.1018].


Kasutatud kirjandus[muuda]

Honko, L. (1998). Folklooriprotsess. – Mäetagused, nr 6 (tõlkinud Vaike Sarv) [10.06.1018].

Kull, I.; Tuisk, O. (1982). Muusikaajalugu keskkoolile. Tallinn: Valgus.

Särg, T.; Ilmjärv, K. (2009). Eesti rahvamuusika, folklore.ee [10.06.1018].

Särg, T., Johanson, A. (2011). Pärimusmuusika mõiste ja kontseptsiooni kujunemine Eestis. Mäetagused nr 49 [10.06.1018].


DO TOIM GL 09.10[muuda]

Praktilised ülesanded 1 ja 2

1. praktiline ülesanne. Kodukoha pärimuse uurimine (lisahindeline)

Eesmärk: Õpilased tutvuvad eesti regilaulu, rahvapillide või rahvatantsude pärimusega kodukohas.

Töövorm: individuaalne, väikerühmas; esitlus, arutelu.

1. Õpilased valivad välja uurimisobjektiks: eesti regilaulud, rahvapillid või rahvatantsud

1.1 enda kodukoha,

1.2 esivanemate kodukoha,

1.3 muu asukoht (põhjendusega, mis valis just selle).

2. Kasutades kirjanduslikke allikaid ja internetiallikaid uurib, milliseid traditsioonilisi regilaule lauldi antud piirkonnas ja miks.

3. Õpilased uurivad, kui aktuaalne on tänapäeval antud asukohas regilaulude laulmine.

3.1 Suhtlevad vanema põlvkonnaga, kellel võis olla suurem kokkupuude regilauludega.

3.2 Võimalusel teeb intervjuu ja salvestab seda telefoniga.

4. Tutvustavad oma uurimuse tulemust klassikaaslastele.

Allikad:

Eesti regilaulude andmebaas

Eesti rahvalaulude antoloogia

Särg, T.; Ilmjärv, K. (2009). Eesti rahvamuusika, folklore.ee [10.06.1018].

Külasta Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi rahvapillide kogu.



2. praktiline ülesanne. Arhiivikülastus. Sissepõige kodukandi rahvalaulu pärimusse (lisahindeline) [on pärit 10st peatükist]

Eesmärk: Õpilased tutvuvad eesti regilaulu olemusega arhiivikülastuse teel.

Töövorm: individuaalne, väikerühmas; esitlus, arutelu.

1. Külasta Eesti Rahvaluule Arhiivi (infot arhiivi kogude kasutamise korra kohta leiad siit). Palu tutvumiseks vähemalt ühte regilaulu kajastavat helisalvestist, eelistatult sinu kodukandist (nimestiku koostamise lihtsustatud juhendi leiad siit).

*Kui Eesti Kirjandusmuuseumi füüsiline külastamine ei ole võimalik, on teatud materjalid kättesaadavad ka digiarhiivis (kirjandusmuuseumi virtuaalses keldris) ning Eesti regilaulude andmebaasis.

2. Kirjuta kuulmise järgi üles rahvalaulu tekst! (Kui oskad, võiksid üles kirjutada ka viisi!) Märgi juurde ka salvestise andmed (millal salvestatud, kus salvestatud, kes esitab).

3. Vasta oma valitud laulu põhjal kirjalikult järgmistele küsimustele:

  • Millist rahvalaulu tüüpi antud laul esindab?
  • Milline on teksti ja muusika struktuur?
  • Millest lugu räägib?
  • Kas sellel on mingi eritunnus? Mingi piirkondlik omapära?
  • Milline võis olla laulu esitaja kultuurikeskkond?

4. Tutvustab oma uurimuse tulemust klassikaaslastele.


TELL VANA VANA VANA[muuda]

Laulmine on eestlasi saatnud juba mitmeid sajandeid pea igas valdkonnas - tööl, peol, kodus, külas jne. Neid laule, mida eestlased on juba sajandeid laulnud, nimetatakse rahvalauludeks.

1) vanem ehk regivärsiline rahvalaul (kujunes välja ürgühiskondliku korra ajal ja kestis 18. sajandi lõpuni).

2) uuem rahvalaul (hakkas tekkima 18. sajandi lõpul ja domineeris 20. sajandi alguseni).

Regilaul -on regivärsiline rahvalaul ehk vanem rahvalaul. Hinnanguliselt arvatakse, et regilaulu vorm ulatub vanuselt tuhande kuni kahe tuhande aastani. Vanemat laulu lauldi suuremate muudatusteta umbes 19. sajandil. Rahvalaul levis suulisel teel ning selle autoriks oli rahvas ise. Vanemat rahvalaulu laulsid põhiliselt naised ning esitajaid kutsuti kaasitajateks ja laulikuks ehk leelotajaks. Laulu esitati tavaliselt eeslaulja ja koori vaheldumise põhimõttel. Vanemas rahvalaulus olid esikohal sõnad mitte meloodia. Muusika ainult ilmestas teksti ning üldiselt oli meloodia väikese ulatusega 3-4 heli, laulu aluseks oli 8 silbiline värss. Samuti oli rütm vähe vahelduv, kasutati põhiliselt kaheksandik või veerandnoote =IV. Põhiliselt on eesti rahvalaulud ühehäälsed, ainult setudel võib leida ka mitmehäälseid laule, kuna antud piirkonnas on olnud vene rahvalaulude mõju. 

Antud laulu puhul oli põhirõhk laulusõnadel, vähem tähelepanu pöörati meloodiale. Regilaulu aluseks on värss, mille põhivõrm on 8-silbiline ning igale silbile vastab üks noot. Näiteks: Õ-e-ke-sed, hel-la-ke-sed; ku-hu mei-e tu-le tie-me.

Traditsioonilised regilaulu esitajad on eeslaulja + koor. Sealjuures haarab koor üle eeslaulja lauldud värsi ning alustab selle laulmist juba eeslaulja viimase silbi ajal. Samamoodi käitub ka laulja, kes alustab laulmist koori viimase silbiga.

Näiteks:

Eeslalaulja: Õ-e-ke-sed, hel-la-ke-sed;

Koor:                                          -sed Õ-e-ke-sed, hel-la-ke-sed;

Eeslaulja: -sed, ku-hu mei-e tu-le tie-me

Koor:                                          -me,ku-hu mei-e tu-le tie-me.

Laulude liigid: 

1. Töölaulud: karjuselaulud, lõikuslaulud ja koduste tööde laulud.

2. Kalendri tähtpäevade laulud: Mardilaulud, Kardrilaulud, Vastlalaulud, Jaanilaulud. 

3. Perekondlike tähtpäevade laulud, pulmalaulud. 

4. Hällilaulud, mängulaulud, lastelaulud.

5. Kiigelaulud

Uuem rahvalaul tekkis 18.-19. sajandi vahetusel. Uuemat laulu hakkasid rohkem laulma mehed. Laulu meloodia ulatus muutus suuremaks ja rütm aktiivemaks. Lauldi palju sõdalastest, poliitikast, mõisnike vastu võitlemisest, kõrtsilaule. Naised laulsid põhiliselt roosiaedadest, kuningatest, rüütitest ja röövlitest. 

Rahvapillid

Rahvapille valmistati kodusel teel looduslikest materjalidest. Näiteks pilliroost, puust, puukoorest, loomade sarvedest, nahast, linnuluudest jne. Rahvapille valmistati muusikainstrumentideks, mänguasjadeks ja tarbematerjalideks. 

Eesti rahvapillid jagatakse neljaks rühmaks:

1. Puhkpillid - sakusarv, torupill, karjapasun, vilepill, sarvpill, roopill.

2. Keelpillid - kannel, hiiukannel, viiul, moldpill. 

3. Lõõtspillid - akordion, bajaan

4. Löökpillid - jauram, pingipill, kuljused, karjakellad, kõristid.


Kirjandus:

I. Kull, O Tuisk - "Muusikaajalugu"

https://et.wikipedia.org/wiki/Regilaul

http://www.folklore.ee/muusika/eesti_rahvamuusika.htm


https://vara.e-koolikott.ee/node/2752

SHOW PUUDU[muuda]

Videod PUUDU[muuda]

ASK[muuda]

ASK1[muuda]

Eesti rahvapillid jagatakse neljaks rühmaks:

1. *Puhkpillid* - sakusarv, torupill, karjapasun, *vilepill*, sarvpill, roopill.

2. *Keelpillid* - kannel, hiiukannel, viiul, *moldpill*.

3. *Lõõtspillid* - akordion, *bajaan*

4. *Löökpillid* - jauram, *pingipill*, kuljused, karjakellad, kõristid.

ASK2[muuda]

Märgi ära millised laulud on sattunud valesse kohta

1. Töölaulud: karjuselaulud, *pulmalaulud*, lõikuslaulud ja koduste tööde laulud.

2. Kalendri tähtpäevade laulud: Mardilaulud, Kardrilaulud, *lõikuslaulud*, Jaanilaulud.

3. Perekondlike tähtpäevade laulud, *Vastlalaulud*, pulmalaulud.

4. Hällilaulud, mängulaulud, lastelaulud, *karjuselaulud*.

5. Kiigelaulud

ASK3[muuda]

Laule, mida eestlased on juba sajandeid laulnud nimetatakse rahvalauludeks

True

False

Uuem rahvalaul tekkis 18. sajandi lõpupoole

True

False

Regilaul on regivärsiline rahvalaul ehk uuem rahvalaul

True

False

Rahvalaul levis põhilisel suulisel teel

True

False

Vanemas rahvalaulus oli esikohal meloodia

True

False

ASK4[muuda]

Vali õige väide

Vanem rahvalaul kestis kuni 18. sajandi lõpuni

Vanem rahvalaul kestis kuni 19. sajandi lõpuni

Uuem rahvalaul kestis 20 sajandi alguseni

Uuem rahvalaul kestis 19 sajandi alguseni

Regilaul on regivärsiline rahvalaul ehk vanem rahvalaul

Regilaul on regivärsiline rahvalaul ehk uuem rahvalaul

Rahvalaulu autor oli rahvas ise

Rahvalaulu autoriks on sellele spetsialiseerunud inimesed

Vanemat rahvalaulu esitasid põhiliselt naised

Vanemat rahvalaulu esitasid põhiliselt mehed

Rahvalaulu esitatakse tavaliselt eeslaulja ja koori vaheldumise põhimõttel.

Rahvalaulu esitatakse tavaliselt koor ja orkester vaheldumise põhimõttel.

Vanemas rahvalaulus olid esikohal sõnad

Vanemas rahvalaulus olid esikohal meloodia

Suure enamus eesti rahvalaule on ühehäälsed

Suure enamus eesti rahvalaule on mitmehäälsed

ASK5[muuda]

Täida lüngad

Regilaul on regivärsiline *rahvalaul* ehk vanem rahvalaul. Rahvalaul levis *suulisel* teel ning selle autoriks oli rahvas ise. Vanemat rahvalaulu laulsid põhiliselt *naised* ning esitajaid kutsuti kaasitajateks ja *laulikuks* ehk leelotajaks. Laulu esitati tavaliselt *eeslaulja* ja *koori* vaheldumise põhimõttel. Vanemas rahvalaulus olid esikohal *sõnad* mitte *meloodia*. Põhiliselt on eesti rahvalaulud *ühehäälsed*, ainult setudel võib leida ka *mitmehäälseid* laule, kuna antud piirkonnas on olnud vene rahvalaulude mõju.

DO[muuda]

Uurimus - panus kodukoha kultuuri (lisahindeline)

Eesmärk: Õpilane on tutvunud eesti regilauluga ning teab selle esitamise põhimõtteid

1. Õpilane valib välja uurimisobjektiks:

1.1 Enda kodukoha

1.2 Esivanemate kodukoha

1.3 Muu asukoht (põhjendusega, mis valis just selle)

2. Kasutades kirjanduslikke allikaid ja internetiallikaid uurib milliseid traditsioonilisi regilaule lauldi antud piirkonnas ja miks

3. Uurib kui aktuaalne on tänapäeval antud asukohas regilaulude laulmine

3.1 Suhtleb vanema generatsiooniga, kellel võis olla suurem kokkupuude regilauludega

4. Tutvustab oma uurimuse tulemust klassikaaslastele

Abiks otsingul: Eesti regilaulude andmebaas

Eesti rahvamuusika seos tänapäevaga[muuda]

10) Eesti rahvamuusika seos tänapäevaga. Rahvamuusika ja pärimusmuusika[muuda]

TELL UUS 09.10 TOIM GL[muuda]

Eesti rahvamuusika seos tänapäevaga[muuda]

Eesti rahvamuusikal eristatakse tänapäeval tavaliselt kahte funktsiooni:

1) elav pärimus ehk olemine loomulikus keskkonnas esitajate seas ja nende enese tarbeks;
2) kontsertmuusika ehk esitamine publikule.

Tänapäeval on eesti rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid Setumaal ja Kihnus. Samas rahvalaulude sajanditetagused tekstid ja viisid leiavad rakendust kontsertmuusikas.


Olulised mõisted [identne eelmise peatüki infoga, sisestan Drupalisse eraldi objektina, mida saab lisada nii 9. kui k 10. peatükile][muuda]

Rahvalaul

a) vanem rahvalaul e regilaul – u 19. sajandini läänemeresoome aladel levinud regivärsiline rahvalaul, mille peamisteks tunnusteks on teksti algriimilisus ja parallellism, neljajalaline kvantiteeriv trohheiline värss, väikese ulatusega ja väheliikuva meloodiaga.

b) uuem rahvalaul – lõppriimiline salmilaul, mis hakkas Eestis levima 18. sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate lõppriimiliste laulude kihistusse.

Rahvalik laul – mõiste võeti käibele vanemate rahvalaulude eristamiseks moodsamatest, sageli heliloojate loodud rahva seas populaarseks osutunud lauludest; mõiste rahvalik hakkas seostuma ka teatud muusikastiiliga, tähistades kergesti meeldejäävaid, enamasti rõõmsaid tantsurütmis n-ö kolme duuri lugusid, mida arvati lihtrahvale meeldivat.

Rahvamuusika

a) tuli Euroopas käibele 19. sajandi lõpul katusterminina muusikalise folkloori kohta, ühendades varem eraldi seisnud mõisted rahvalaul ja rahvapillimuusika (viimase kohta öeldi mõnikord ka rahvamuusika, eesti keeles mängutükid);

b) 1960ndatel tähistas mõiste tollase inimese silmis talupoegliku tantsumuusika seadet rõõmsameelselt taidluskollektiivilt.

c) 20. sajandi rahvaluuleteaduses – erinevate inimrühmade muusika, mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuliselt, kirjalikult, meedium, ja arvuti- ja internetipõhiselt).

Pärimusmuusika – suulises-kuuldelises traditsioonis kujunenud etniliste tunnustega muusika, samuti selle edasiarendused ning pärimuslikke stiile kasutav autorilooming, mis võib funktsioneerida 1) nii seda esitava grupi liikmete seas nende endi tarbeks; s.t oma loomulikus keskkonnas, kui ka 2) kellegi teise jaoks; s.t rahvalaulu kasutamine kontsertolukorras; pärimusmuusika hõlmab praegu enam-vähem selle valdkonna, mida inglise keeles tähistavad mõisted folk music, traditional music, world music, seega eri rahvaste suulises pärimuses välja kujunenud muusika ning selle seaded, töötlused ja edasiarendused eelkõige segatuna omavahel ja/või populaarmuusikaga.

Kunstmuusika – Lääne-Euroopa rahvamuusika ja kirikumuusika põhjal kirjalikus professionaalses traditsioonis kujunenud, kõrgeid kunstilisi eesmärke taotlev muusika.

Populaarmuusika – mõistega tähistatakse eelkõige mitmete Ameerika, aga ka Lääne-Euroopa rahvarühmade muusikastiilide segunemise põhjal kujunenud, üldise leviku ja müügieduga arvestavat, tänapäeva tehnoloogiliste võimaluste (helisalvestus, võimendus, internetilevik) arengust mõjutatud muusikat.

Folkmuusika – rahvamuusikalähedane tänapäevane laul rahvalike pillide saatel (ÕS).

Folk

a) muusikastiil (kasutusel pärimusmuusika ühe võimaliku sünonüümina);

b) pärimusmuusika festival; selles viimases tähenduses sisaldub see mitmete pärimusmuusika ürituste (Viru folk, Jööri folk, Hiiu folk jm) ametlikus nimetuses ja Viljandi pärimusmuusika festivali kõnekeelses nimetuses.

Eesti rahvamuusika esitamine 20. sajandil[muuda]

Juba 19. sajandi lõpus hakati rääkima rahvamuusika seadmisest ja töötlemisest uue kunstmuusika loomiseks (loe edasi peatüki Rahvusliku helikeele kujunemisest). Veel kuni 1970. aastateni mõisteti rahvamuusikat kunstmuusika eelastmena. Eesti talupojaühiskonna muistset kunsti peeti küll väärtuslikuks, kuid aegunuks. Rahvamuusika jäädvustusi koguti ja salvestati alates 20. sajandi esimesest poolest. Selle tegevuse eesmärgiks oli siiski eelkõige soov anda eesti heliloojatele inspiratsiooni rahvusliku kunstmuusika loomiseks. Seetõttu ka näiteks 1950.–1970. aastatel tegutsenud rahvamuusikaansamblid esitasid enamasti vaid kellegi poolt kirja pandud rahvamuusika seadeid.

1960.–1970. aastatel toimus maailmas suur rahvamuusika esitamise tõusulaine, mille ajendiks oli angloameerika rahvamuusika taasavastamine ja vastava levimuusika stiili folk music kujunemine. Selle laine järellainetuses tõusis esile ka muude rahvaste rahvamuusika. Eestis ilmnes uus huvi rahvamuusika vastu kahes põhisuunanas:

1) angloameerika rahvamuusika esitamine ja selle eeskujusid järgiva eesti folkmuusika tekkimine;
2) eesti oma rahvamuusika taasavastamine, mille eesmärgiks oli muuta eesti rahvamuusika esitamine taas loominguliseks tegevuseks ning luua selge erinevus kunstmuusikat paremini või halvemini jäljendava taidluse ja rahvamuusika kui omaette muusikaliigi vahel.

1970. aastatel algaski Eestis uue suunana nö folkliikumine. Selle liikumisega taotleti vanemasse rahvamuusikasse kuuluvate regilaulude, pillilugude, laulumängude ja rahvatantsude loomulikku, võimalikult originaalilähedast esitust. Rõhutati esinemise paine puudumist ja ülistati rõõmu vabast musitseerimisest. Folkliikumise tuntumaks esindajaks on näiteks ansambel Leigarid. Eesti folkliikumise teise haruna algas ka eesti muistse muusika sidumine levimuusikaga. Selle suuna tuntumaks esindajaks kujunes ansambel Kukerpillid. Kuna eesti regilaulu polnud levimuusikas üldiselt varem kasutatud, muutus see stiil üsna populaarseks ning hakkas pakkuma uusi ja huvitavaid võimalusi.

1970.–1980. aastatel kinnitas järjest enam kanda idee rahvamuusika esituse autentsusest. See suunas muusikute tähelepanu rahvamuusika arhiividele ja veel elus olevale suulisele pärimusele. Täielikult muutmata rahvamuusika kõlas ootamatult värskelt ja andis uusi ideid selle töötlemiseks tolleaegse süvamuusika või levimuusika esteetika võtmes.

Pärimusmuusika kui tänapäevane suhe rahvamuusikasse[muuda]

Vahe tegemiseks senise rahvamuusika esituspraktikaga võeti 1990. aastate alguses kasutusele uus sõna pärimusmuusika. Pärimusmuusikat mõisteti sarnaselt rahvamuusikale kui suulises traditsioonis kujunenud rahvuslike tunnustega muusikat ja selle edasiarendusi, aga ka kui rahvamuusika elemente kasutavat autoriloomingut. Pärimusmuusika võib sarnaselt rahvamuusikale olla:

  • loomulikus keskkonnas seda esitava rühma liikmete seas nende endi tarbeks;
  • kontserdiolukorras publiku jaoks.

Sõna pärimusmuusika kasutuselevõtu sõna rahvamuusika asemel tingis vajadus rõhutada uue sõna kaudu värsket suhtumist rahvamuusikasse. 1990. aastate alguseks oli tekkinud uus arusaam rahvamuusika ehedusest ja väärtusest. Muutumatu originaaliläheduse ehk autentsuse kõrval hinnati ka improvisatsiooni, loomingulisust ja õppimist vahetust kogemusest, ajastu muusikamaitse arvestamist ning kunstilist taset. Rahvamuusika varasemas esituspraktikas oluliseks peetud nö “välimise autentsuse” nõue asendus “sisemise autentsuse” nõudega.

Kahe sisuliselt sama tähendusega mõiste – rahvamuusika ja pärimusmuusika – esteetilise ja ideoloogilise konflikti tingis asjaolu, et 1980.–1990. aastatel oli rahvamuusika elav esitamine jäänud muusika üldisest arengust kõrvale:

  • rahvamuusika seadete stiil ei käinud ajastu vaimu ja maitsega kaasas;
  • autentne rahvamuusikaga tegelemine oli moodustanud omaette professionaalse suuna, kus ülemäärane originaaliläheduse taotlemine välistas loomingulisuse.

Viljandi pärimusmuusika festivali peakorraldaja Ando Kiviberg on öelnud: "No miks me ei tahtnud tarvitada mõistet rahvamuusika? Sellepärast, et rahvamuusika tänapäeva mõistes ei ole enam rahva muusika. See ei kuulu rahvaga kokku. Ta on mingisugune muuseumieksponaat. [...] Rahvamuusika oli tolleks ajaks sellise veidra ja ebatäpse tähenduse omandanud mõiste. Tänu sellele kapellindusele. Sest et need olid autorite seatud lood rahvaviisidele, kus esitatava stiililisele eripärale, rahvaviisile nüansside mõttes, tunnuste mõttes ei pööratud praktiliselt üldse tähelepanu. Oluline oli ainult, et asi harmooniliselt kokku kõlaks, partituurid klapiksid ja nii edasi. [...] Me tahtsime sellest väga selgelt eristuda. [...] Pärimusmuusika on elav rahvamuusika, mis elab oma loomulikku elu, mida antakse edasi inimeselt inimesele. [...] Pärimusmuusika essents on pärimusmuusika propageerimine" (Intervjuu Helen Kõmmusele, 6.11.2004, Kõmmus 2005: 106).

Tänapäeva eesti pärimusmuusikas on tugevalt segunenud eesti rahvaluule, levimuusika ja erinevate rahvaste etnilised muusikastiilid. Näiteks mahub sellesse rohkete leelokooridega setu pärimus, pärimusmuusika “klassikalist” ehk originaalilähedast suunda esindav Gjangsta, uuemas, folk metali stiilis Nikns Suns, aga ka ukraina rahvamuusika pinnal kasvanud temperamentne Svjata Vatra.

1991. aastast on õpetatud rahvamuusika (praegu pärimusmuusika) eriala Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Noored viljandi muusikud loobusid kohusetundlikult nooti järgiva süvamuusikainterpreedi või vähenõudlikku meelelahutust pakkuva levimuusiku rollist. Nende eesmärk oli muutuda rahvamuusikaga vahetus suhtes olevaks taasloojaks. See on suurel määral mõjutanud nii Eesti kultuurielu kui ka arusaamist rahvamuusikast.


Kasutatud kirjandus[muuda]

Särg, T., Johanson, A. (2011). Pärimusmuusika mõiste ja kontseptsiooni kujunemine Eestis. Mäetagused nr 49 [10.06.1018].

Honko, L. (1998). Folklooriprotsess. – Mäetagused, nr 6 (tõlkinud Vaike Sarv) [10.06.1018].

TELL VANA VANA[muuda]

Pärimusmuusika seos nüüdisaegse populaar-muusikaga(?)[muuda]

Rahvamuusikast rääkides eristatakse enamasti selle kahte erinevat funktsiooni: 1) see eksisteerib oma loomulikus keskkonnas esitajate seas nende enese tarbeks; 2) see eksisteerib kellegi teise jaoks. Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses (s.t esimeses funktsioonis) säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus. Ometi leiavad sajanditetagused viisid ja tekstid ka praegusel ajal rakendust, s.t, et need esinevad lavamuusikana.

Suhtumine rahvamuusikasse ning selle kasutamine 20. sajandil[muuda]
  • 20. sajandi jooksul hakati kõnelema rahvamuusika seadetest ja töötlustest, tähistamaks selles kunstikavatsuslikult tehtud muutmisi. Alates eesti rahvusliku kõrgkultuuri kujunemise algusest 19. sajandi lõpupoolel kuni 1960.– 70. aastateni püsis ettekujutus rahvamuusikast kui kõrgkultuuri madalamast eelastmest. Pidades talupojaühiskonna muistset kunsti küll väärtuslikuks, kuid veidi aegunuks, koguti selle jäädvustusi, et anda eesti heliloojatele inspiratsiooni kultuuri uuendamiseks, s.t rahvuslike kunstmuusikateoste loomiseks.
  • 1950.–70. aastatel tegutsesid rahvatantsurühmad, rahvamuusikakapellid, -ansamblid ja -orkestrid, kes enamasti esitasid (tihti ka võrdlemisi diletantlikult) kirjapandud seadeid ja töötlusi.
  • 1960.–70. aastatel toimus mitmel pool maailmas rahvamuusika tõusulaine, mida ajendas angloameerika folkmuusika taastulemine ja vastava populaarmuusika haru kujunemine, aga ka erinevate rahvaste etnilise muusika esiletõus. Eestis ilmnes uus rahvamuusikahuvi kahe põhisuunana: 1) inglise-ameerika muusika levimine ja mõnevõrra selle eeskuju järgiva eesti folkmuusika tekkimine 2) eesti etniliste muusikastiilide taasavastamine, mille eesmärgiks oli muuta rahvamuusika esitamine taas loominguliseks tegevuseks ja teha selge vahe professionaalset kunsti (haledalt või paremini) jäljendava taidluse ja folkloori kui omaette väljendusviisi vahele.
  • 1970. aastail algas uue suunana folklooriliikumine – vanema talupojamuusika (regilaulude, pillilugude, laulumängude, rahvatantsude jm) loomulikkust taotlev, originaalilähedane esitus, kus rõhutati esinemismomendi puudumist ja vaba musitseerimise rõõmu (nt Leigarid).
  • Teisalt algas muistse muusika sidumine populaarmuusika – ehk nagu tollal sageli öeldi, levimuusika – stiilidega (nt Kukerpillid). Eesti regilaule polnud varem levimuusikas oluliselt kasutatud ning seetõttu tundus see suund huvitav ja pakkus uudseid võimalusi.
  • 1970.-80. aastail levisid ka ideed ehtsast või autentsest rahvamuusikast. Ehtsuse taotlemine rahvamuusikas suunas tähelepanu arhiiviallikatele ja veel elavale suulisele pärimusele. Muutmata rahvamuusika kõlas värskelt ja samas andis uusi ideid, kuidas seda töödelda kaasaegse esteetika, eriti muidugi populaarmuusika võtmes.
Pärimusmuusika - ehk tänane suhtumine muusikafolkloori[muuda]
  • 1991. aastast on õpetatud rahvamuusika (praegu pärimusmuusika) eriala Viljandis, praeguses Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. See on suurel määral mõjutanud Eesti kultuurielu ning arusaamist muusikafolkloorist.
  • Noored Viljandi muusikud püüdsid välja astuda kohusetundlikult nooti järgiva esinejainterpreedi või vähenõudliku meelelahutaja rollist, mis iseloomustas sekundaarset folkloori, ja sisse elada muusikaga vahetus suhtes oleva (taas)looja rolli. (Nimelt oli 1980.-90. aastail sekundaarne rahvamuusika kaasaegse muusika arengust üsna kõrvale jäänud, sest seadete stiil ei käinud aja maitsega kaasas; ehe rahvamuusika aga moodustas omaette pooleldi professionaalse suuna, kust originaaliläheduse taotlemise tõttu oli loomingulisus enam-vähem välistatud.)
  • umbes sel ajal võeti kasutusele ka termin pärimusmuusika – suulises-kuuldelises traditsioonis kujunenud etniliste tunnustega muusika, samuti selle edasiarendused ning pärimuslikke stiile kasutav autorilooming, mis võib funktsioneerida 1) nii seda esitava grupi liikmete seas nende endi tarbeks; s.t oma loomulikus keskkonnas, kui ka 2) kellegi teise jaoks; s.t rahvalaulu kasutamine kontsertolukorras. Termini pärimusmuusika kasutusele võtmise põhjustas vajadus rõhutada uue sõna kaudu värsket suhtumist etnilisse muusikasse. Olid tekkinud uued arusaamad vanema külamuusika ehedusest ja väärtusest: muutumatu originaaliläheduse ehk autentsuse kõrval hinnati improvisatsiooni, loomingulisust ja õppimist vahetust kogemusest, ajastu muusikamaitse arvestamist ning kunstilist taset. Folklorismi varasemas esitustraditsioonis oluliseks peetud n-ö “välimise autentsuse” nõue asendati “sisemise autentsuse” taotlusega.
  • Tänapäeva eesti pärimusmuusikas on tugevalt segunenud eesti folkloor, populaarmuusika ja eri rahvaste etnilised stiilid, näiteks mahub siia rohkete leelokooridega esindatud järjepidev setu pärimus, pärimusmuusika “klassikalist” ehk originaalilähedast suunda esindav Gjangsta, uuemas, folk metali stiilis Nikns Suns, aga ka ukraina rahvamuusika pinnal kasvanud temperamentne Svjata Vatra.

Mõisteid[muuda]

rahvalaul – a) vanem rahvalaul e regilaul – u 19. sajandini läänemeresoome aladel levinud regivärsiline rahvalaul, mille peamisteks tunnusteks on tektsti algriimilisus ja parallellism, neljajalaline kvantiteeriv trohheiline värss, väikese ulatusega ja väheliikuv meloodia

                    b) uuem rahvalaul – lõppriimiline salmilaul, mis hakkas Eestis levima 18. sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude kihistusse.

rahvalik laul – mõiste võeti käibele vanemate rahvalaulude eristamiseks moodsamatest, sageli heliloojate loodud rahva seas populaarseks osutunud lauludest; mõiste rahvalik hakkas seostuma ka teatud muusikastiiliga, tähistades kergesti meeldejäävaid, enamasti rõõmsaid tantsurütmis n-ö kolme duuri lugusid, mida arvati lihtrahvale meeldivat

rahvamuusika – a) tuli Euroopas käibele 19. sajandi lõpul katusterminina muusikalise folkloori kohta, ühendades varem eraldi seisnud mõisted rahvalaul ja rahvapillimuusika (viimase kohta öeldi mõnikord ka rahvamuusika, eesti keeles mängutükid)

                             b) 1960ndatel tähistas mõiste tollase inimese silmis talupoegliku tantsumuusika seadet rõõmsameelselt taidluskollektiivilt

                            c) 20. sajandi rahvaluuleteaduses – erinevate inimrühmade muusika, mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuline, kirjalik, meedia, arvutivõrk)

pärimusmuusika – suulises-kuuldelises traditsioonis kujunenud etniliste tunnustega muusika, samuti selle edasiarendused ning pärimuslikke stiile kasutav autorilooming, mis võib funktsioneerida 1) nii seda esitava grupi liikmete seas nende endi tarbeks; s.t oma loomulikus keskkonnas, kui ka 2) kellegi teise jaoks; s.t rahvalaulu kasutamine kontsertolukorras; pärimusmuusika hõlmab praegu enam-vähem selle valdkonna, mida inglise keeles tähistavad mõisted folk music, traditional music, world music, seega eri rahvaste suulises pärimuses välja kujunenud muusika ning selle seaded, töötlused ja edasiarendused eelkõige segatuna omavahel ja/ või populaarmuusikaga

kunstmuusika – Lääne-Euroopa rahvamuusika ja kirikumuusika põhjal kirjalikus professionaalses traditsioonis kujunenud, kõrgeid kunstilisi eesmärke taotlevat muusikat

populaarmuusika – mõistega tähistatakse eelkõige mitmete Ameerika, aga ka Lääne-Euroopa rahvarühmade muusikastiilide segunemise põhjal kujunenud, üldise leviku ja müügieduga arvestavat, tänapäeva tehnoloogiliste võimaluste (helisalvestus, võimendus) arengust mõjutatud muusikat

folkmuusika – rahvamuusikalähedane tänapäevane laul rahvalike pillide saatel (ÕS)

folk – a) muusikastiil (kasutusel pärimusmuusika ühe võimaliku sünonüümina)

          b) pärimusmuusika festival; selles viimases tähenduses sisaldub see mitmete pärimusmuusika ürituste (Viru folk, Jööri folk, Hiiu folk jm) ametlikus nimetuses ja Viljandi pärimusmuusika festivali kõnekeelses nimetuses

Kasutatud kirjandus[muuda]

Särg, T., Johanson, A. (2011). Pärimusmuusika mõiste ja kontseptsiooni kujunemine Eestis. Mäetagused nr 49. https://www.folklore.ee/tagused/nr49/parimusmuusika.pdf (seisuga 10.06.1018)

Honko, L. (1998). Folklooriprotsess. – Mäetagused, nr 6. http://www.folklore.ee/tagused/ (seisuga 10.06.2018). Tõlkinud Vaike Sarv


SHOW 09.10 TOIM GL, las jääb nii nagu on Show+Ask koos! Need ei ole kindlasti Do staatuses[muuda]

Näiteid pärimusmuusika-kollektiividelt (1)  [muuda]

– näiteid loomingust, mille aluseks on muutmata (või võrdlemisi vähe muudetud) rahvaviisid/-tekstid

Kuula:    "Siro, siro, sitakõnõ"         , laulusõnad leiad siit                

Zetod[muuda]
  • Setomaa folkrokk-punt, mis sündis 2003. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika eriala vilistlase Kristjan Priksi juhendamisel. Ideeks oli panna noored seto poisid nende omakultuuri võtmes pop-rocki tegema. See tähendab, et nende loomingu aluseks on seto viisid ja tekstid.

"Valgõ jänese jala' "          , laulusõnad leiab siit

Analüüsi Zetode laulu "Siro, siro, sitakõnõ", selle aluseks oleva teksti leiab siit ning vasta järgnevatele küsimustele!

1. Millist tüüpi rahvalauluga on tegemist? Põhjenda vastust, tuues välja konkreetseid tunnuseid!

2. Proovi antud teksti tõlkida, abiks on setu-eesti sõnastik!

3. Mitut erinevat mõtet tekst edastab?

Trad.Attack![muuda]
  • 2013. aastal tegvust alustanud kolmeliikmeline ansambel. Loomingu aluseks on tihti (enamasti 20. sajandi keskpaigast pärit) arhiivisalvestised, s.t, et muusikas kõlab originaalsalvestis.

Tekst:

Jaan ́kõnõ, saan ́kõnõ,

tii’ till ́o riikene,

üle mere minnä’-tulla’,

takast Narva naista võtta’.

Mul om naane noorõkõnõ,

rõõsa piimä koorõkõnõ.

Täämbä omma’ iks suurõ’ saaja’,

ülehummõn väiko’ saaja’.

Ülesanne![muuda]

Kuula ansambli Trad.Attack! lugu "Jaan'kõnõ" ning vasta küsimustele!

1. Mis on sinu meelest antud loos keskne, kas tekst või muusika? Põhjenda.

2. Millest lugu räägib?

Johanson&Vennad[muuda]
  • õdede-vendade ansambel, kelle loomingut on mõjutanud vanem eesti rahvamuusika, vanemate ja endi koorilaulmine, aga väga oluliselt ka folkmuusika taassünd USAs ja selle peegeldused siinmail, jazz ja barbershop-laul, vene romansid, nõukogudeaegsed multifilmid ja kohtumised rahvamuusikutega erinevatest kultuuridest
  • Samale rahvaviisile on seadeid kirjutanud ka mitmed eesti kunstmuusika loojad. True False Vaimuliku rahvaviisi "Mu süda, ärka üles" näol on tegemist regilauluga. True False

Kuula: "Urjoh, Hunti!"

Nikn Suns[muuda]
  • (eesti keeles "Kuri hunt") on ansambel, kes tõlgendab rahvaviise rokkmuusika võtmes.
Ülesanne![muuda]

Kuula ansambli Nikns suns lugu "Urjoh hunti" ning pane märksõnadega kirja, milliseid stiilielemente antud lugu sisaldab. Märksõnaks sobib ka mõni teine artist, kelle muusikale see lugu sarnaneb.  


SHOW2 09.10 TOIM GL, las jääb nii nagu on Show+Ask koos! Need ei ole kindlasti Do staatuses[muuda]

Näiteid pärimusmuusika-kollektiividelt (2)[muuda]

– näiteid teatavate etniliste tunnustega originaalloomingust

Mari Kalkun[muuda]
  • Võru juurtega muusik, kes kirjutab pärimusmuusika mõjutustega omaloomingut; lisaks eesti keelele, on tema lugude tekstid tihti võru- või setukeelsed.

Kuula Mari Kalkuni lugu "Üü tulõk'"                    (sõnad: Enn Tuuling) ning märgi järgnevas loetelus ära selles loos kõlavad muusikainstrumendid.

kitarr, akordion, klarnet, parmupill, kannel, klaver, viiul, harf, flööt, karjakell, torupill, jauram

Curly Strings[muuda]

Neljaliikmeline ansambel, mis ammutab inspiratsiooni muuhulgas ameerika bluegrass' ist ning osalejate isiklikust pärimusest praeguses Eesti kultuuriruumis.

Mis iseloomustab ansambli "Curly Strings" loo "Maailm heliseb"           (sõnad: Aapo Ilves) teksti?

Puuluup[muuda]

Täida video põhjal lüngad!

Puuluup on kahemehebänd. Meeste põhiinstrumendiks on


ASK 09.10 TOIM GL[muuda]

ASK1[muuda]

Vali õige väide

Eesti vanem rahvalaul on tänapäeval elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel aladel: Setus ja Kihnus.

Eesti vanem rahvalaul on tänapäeval elavas pärimuses täielikult välja surnud.

Eesti vanem rahvalaul on tänapäeval elava pärimusena säilinud vaid üksikutel aladel: Põlvamaal ja Murastes.

N-ö taaselustatuna leiab rahvaviise või neile omaseid intonatsioone lavamuusikast, neid on kasutatud nii kunst-, kui populaar-muusikas.

N-ö taaselustatuna leiab rahvaviise lavamuusikast, seda siiski vaid populaarmuusikast, kunstmuusikas pole rahvaviise kunagi kasutatud.

N-ö taaselustatuna leiab rahvaviise lavamuusikast, seda siiski peamiselt tänu riiklikule tellimusele rahvusliku omapära säilitamise programmi raames. Muusikute enese huvi rahvamuusika vastu on pea olematu.

Kunstmuusika kontekstis suhtuti 20. sajandi esimesel poolel rahvamuusikasse kui kõrgkultuuri madalamasse eelastmesse. Rahvamuusikat hinnati siiski rahvuslikkuse kajastamise vahendina.

Kunstmuusika kontekstis suhtuti 20. sajandi esimesel poolel rahvamuusikasse kui ühte kõrgkultuuri vormi.

Kunstmuusika kontekstis suhtuti 20. sajandi esimesel poolel rahvamuusikasse kui millessegi põlastusväärsesse. Vastse kõrgkultuuri tärkamise tingimustes üritati vältida igasuguseid viiteid rahvamuusikale.

1970. aastail võib rahvamuusika esituse/kasutuse puhul rääkida kahest tendentsist:  1) rahvamuusika sidumine populaarmuusikaga, 2) pöördumine "autentse" rahvamuusika poole.

1970. aastail võib rahvamuusika esituse/kasutuse puhul rääkida kahest tendentsist:  1) rahvamuusika sidumine kunstmuusikaga, 2) 60ndatel loodud rahvamuusikaseadete kasutamine allikmaterjalina.

1970. aastail üldine huvi rahvamuusika vastu langes.

1990. aastail hakati rahvamuusikas muutumatu originaaliläheduse kõrval hindama improvisatsiooni, loomingulisust ja õppimist vahetust kogemusest, ajastu muusikamaitse arvestamist ning kunstilist taset. Varasem n-ö “välimise autentsuse” nõue asendati “sisemise autentsuse” taotlusega.

1990. aastail hakati rahvamuusikas endisest enam hindama autentsust, püüeldi arhiivisalvestiste täpse imiteerimise poole.

1990ndatel aastatel hakati peaasjalikult huvi tundma kaugete rahvaste muusika vastu, eesti rahvamuusikat kasutati peamiselt rahvatantsu saatmiseks.

Tänapäeva eesti pärimusmuusikas on tugevalt segunenud eesti folkloor, populaarmuusika ja eri rahvaste etnilised stiilid.

Tänapäeva eesti pärimusmuusika on eesti muusikafolkloori keskne, erinevate rahvaste etnilisi stiile küll tuntakse, kuid muusika loomisel ei kasutata.

Tänapäeva eesti pärimusmuusikakollektiivide ühiseks tunnuseks on keskendumine Mongoolia kõrilaulu-tehnika omandamisele.

ASK2[muuda]

Märgi toodud loetelus ära inimesed või kollektiivid, kes on seotud pärimusmuusikaga.

Terminaator, Svjata Vatra, Jaan Tätte, Veljo Tormis, Taavi Petarson, Mari Kalkun, Vennaskond, Ott Lepland, Ansambel U:, Rüüt, Trad.Attack!, Karl-Erik Taukar, Metsatöll, Rasmus Rändvee, Zetod, Mihkel Poll, Erkki-Sven Tüür, Curly Strings, Katariin Raska, Tanel Padar, Koit Toome, NOËP, Jüri Homenja, Herbert Tampere, Keit Pentus-Rosimannus, Lõõtsavägilased, Anne Vabarna.

!!! Miks on erimärgid sees? Selleks, et valida saaks nimed ühe klikiga? See näeb keeleliselt siiski tobe välja ja tekitab küsimusi... eelistaks keelelist korrektsust ja olgugi mitu klikki!!! GL

Terminaator, Svjata_vatra, Jaan_Tätte, Veljo_Tormis, Taavi_Petarson, Mari_Kalkun, Vennaskond, Ott_Lepland, Ansambel_U:, Rüüt, Trad.Attack!, Karl-Erik_Taukar, Metsatöll, Rasmus_Rändvee, Zetod, Mihkel_Poll, Erkki-Sven_Tüür, Curly_Strings, Katariin_Raska, Tanel_Padar, Koit_Toome, NOËP, Jüri_Homenja, Herbert_Tampere, Keit_Pentus-Rosimannus, Lõõtsavägilased, Anne_Vabarna.

ASK3[muuda]

Vasta küsimustele!

Kirjelda oma muusika kuulamisega seotud harjumusi! (Millist muusikat kuulad? Millises olukorras? Millisest kanalist? Jne..)

Kas eelpool kirjeldatud harjumused sarnanevad sinu sõprade omadele? Kas sarnaseid harjumusi võiks täheldada kõigi sinu eakaaslaste juures? On need kuidagi eesti-spetsiifilised või on tegemist üle-euroopalise/üle-maailmse nähtusega?

Kirjelda n-ö elavat muusikat oma igapäevaelus! (Kas sinu peres ja/või sõpruskonnas leidub laule, mida järjepidevalt lauldakse mingitel kindlatel tähtpäevadel? Lõkkeõhtul? Mõnel muul üritusel? Kas sellistel üritustel mängitakse ka mingit pilli? Milline see muusika on? Jne...)

Kas kitarri võiks pidada rahvapilliks? Põhjenda!

Küsitle oma vanemaid ja vanavanemaid: kas perekondlikus muusikatraditsioonis on generatsioonide vahetumistega midagi muutunud? Kas leidub mingi osa, mis on jäänud püsima?

Kas sinu meelest noored hindavad traditsioone? Muusikaga seotud tavasid, aga ka muid kombeid? Põhjenda!


DO 09.10 TOIM GL[muuda]

Praktilised ülesanded 1 ja 2

1. praktiline ülesanne. Regilaulu taaselustuse katse! (lisahindeline)

Eesmärk: Õpilased tutvuvad eesti regilaulu struktuuri ja esitamistraditsioonidega nii ajakohases kui ka meie kaasaja võtmes.

Töövorm: rühmatöö.

1. Moodustage klassis kolme-, neljaliikmelised rühmad!

2. Valige rühmaga meelepärane regiviis! Viisi valimisel on abiks Ülo Tedre ja Veljo Tormise koostatud "Uus regilaulik" (vt viidet raamatukogude e-kataloogile siit). Kui endal ühtegi mõtet ei tekkinud, võib valida rahvaviisi "Veere, päike" (kuula viisi Pärt Uusbergi segakooriseades siit).

3. Looge valitud viisile tänapäevane tekst!

  • värsimõõduks peaks olema neljajalgne trohheus
  • eelistada tuleks algriimi
  • sisuks võiks olla tänane igapäevaelu; sellised teemad, mis on hetkel aktuaalsed

4. Esitage klassis nn ajakohast regilaulu nii, et teksti loonud rühm on eeslaulja ning ülejäänud klass koori rollis.

*Hiljem võib regilaulu proovida esitada ka nii, et eeslauljaks on üks õpilane, kes genereerib teksti kohapeal, improvisatsiooni korras.

5. Looge sellest regiviisist ka meie kaasaja versioon:

5.1 muutke viisi (meloodiat) (katsetage erinevaid variante),

5.2 looge viisile saade mistahes instrumentidega (kasutades endale meeldivat harmooniat) ja/või kehapilliga,

5.3 möelge juurde liikumine.

6. Esitage klassis muudetud versioon.


2. praktiline ülesanne. Koosta lemmiklugudest CD/YouTube/SoundCloud/Spotify playlist

Eesmärk: Õpilased koguvad kimpu endale meeldivaid kaasaegseid pärimusmuusika lugusid internetist.

Töövorm: individuaalne, väikerühmatöö.

1. Kogu endale meeldivaid kaasaegseid pärimusmuusika lugusid:

1.1 fiktiivsele CD'le: lood võivad ka asuda internetis, kuid luua tuleb traditsiooniline CD buklet;

1.2 YouTube/SoundCloud/Spotify playlisti (reaalselt enda hallatavasse kontosse).

2. Leia juurde sobivaid visuaale: internetist Avaliku omandi või Autorile viitamise litsentsiga pilte või joonista ise

2.1 fiktiivsele CD kaanele/bukletile;

2.2 reaalsete YouTube/SoundCloud/Spotify playlisti kaane ja lugude piltideks;

3. Lisa juurde sissejuhatav tekst (mida on valitud ja miks?);

4. Iseloomusta igat valitud lugu oma sõnadega:

4.1 analüüsi (iseloomusta) lood tehniliselt;

4.2 mõtle välja lugu või loo luuletus juurde;

4.3 leia internetist Avaliku omandi staatuses lugusid.

5. Tutvusta oma tulemus klassis kaasõpilastele,

6. Korraldage võistlus, kelle playlist on kõige

6.1 huvitavam, loovam, terviklikum, ilusam, poeetilisem, informatiivsem, avastuslikum jne

Visuaalide ja tekstide leidmise allikad:

Public Domain Review (juhend, ingl. k.)

Wikimedia CommonsVikipeedia (erinevates keeltes, iga pildi litsens tuleb konkreetselt üle vaadata)


Do1 Seda tõstsin peatükki 9 teiseks DOks !!![muuda]

Arhiivikülastus. Sissepõige kodukandi pärimusse.[muuda]

1. Külasta Eesti Rahvaluule Arhiivi (infot arhiivi kogude kasutamise korra kohta leiad siit). Palu tutvumiseks vähemalt ühte regilaulu kajastavat helisalvestist, eelistatult sinu kodukandist (nimestiku koostamise lihtsustatud juhendi leiad siit).

*Kui Eesti Kirjandusmuuseumi füüsiline külastamine ei ole võimalik, on teatud materjalid kättesaadavad ka digiarhiivis (kirjandusmuuseumi virtuaalses keldris) ning Eesti Regilaulude Andmebaasis.

2. Kirjuta kuulmise järgi üles rahvalaulu tekst! (Kui oskad, võiksid üles kirjutada ka viisi!) Märgi juurde ka salvestise andmed (millal salvestatud, kus salvestatud, kes esitab).

3. Vasta oma valitud laulu põhjal kirjalikult järgmistele küsimustele:

  • Millist rahvalaulu tüüpi antud laul esindab?
  • Millest lugu räägib?
  • Kas sellel on mingi eritunnus? Mingi piirkondlik omapära?
  • Milline võis olla laulu esitaja kultuurikeskkond?

Eesti professionaalse muusikakultuuri kujunemine[muuda]

See kava erineb HRi omast

11) Sissejuhatus. Muusikaelu Eestis 17.–18. sajandil[muuda]

TELL+SHOW[muuda]

UUS UUS GL[muuda]

Muusikaelu Eestis 16.–17. sajandil[muuda]

Tallinnas ja Tartus tegutsesid juba 16. sajandil võimekad kirikukoorid, kes esitasid Euroopa juhtivate muusikamaade kaasaegsete väljapaistvate heliloojate kirikumuusika sealt tellitud trükitud nootidelt. Tallinnas toimus kõige enam muusikaarengut kirikutes või hariduse kontekstis – 1631. a. avatud Tallinna gümnaasiumis (tänapäeval Gustav Adolfi Gümnaasium, GAG).

Linnakoolides oli muusikaõpetus olulisel kohal ja linna tähtsaima kooli muusikaõpetaja, kantor, oli sageli ka kogu linna muusikajuht. Õpilased pidid osalema kõigil jumalateenistustel ja nende järgi laulis koraale terve kogudus.

Samuti oli Tallinnal ka linnamuusikud, kes tegid koostööd gümnaasiumi ja kirikutega. Samuti on teada, et Tallinna organistid olid väga hinnatud ning neid kutsuti esinema ka välismaale, nt Turusse, Stockholmi. Samuti suutis Tallinna Gümnaasiumi koor laulda keerulist mitmehäälset repertuaari (Eesti Muusika multimeedialeksikon).

Tallinna ja Narva muusikaelu AKORDION[muuda]

Väljapaistvaid 17. sajandi muusikuid olid Tallinna linnaorganistide Busbetzkyde suguvõsast pärit Ludwig Busbetzky, kes oli olnud kümme aastat Lüübekis Dietrich Buxtehude (1637–1707) õpilaseks. Busbetzky töötas seejärel 1687–1699 Narvas organistina.

Narva oli aktiivse kultuurieluga Eestis teisel kohal.

Barthold Busbetzky oli linnamuusik Tallinnas alates 1624. a-st, tema poeg Barthold oli Niguliste organist Tallinnas (1658–1699), viimase poegadest olid kolm samuti organistid: Christian, Heinrich, Ludwig (Lippus, Rüütel 2001).

Muusikaelu Eestis 18. sajandil[muuda]

Vennastekogudus AKORDION

1730. aastail jõudis Eesti- ja Liivimaale pietismi äärmuslik vorm hernhuutlus ehk vennastekogudus. Hernhuutlased olid käsitöölised-jutlustajad, kes levitasid tundelist ja müstikasse kalduvat usku. Nende organisatsiooni omapäraks oli väga demokraatlik, liikmete võrdõiguslikkust rõhutav ülesehitus. Vennastekoguduse liikmed kuulusid tavaliselt ka luteri kirikusse ja paljud vaimulikud, nagu ka osa aadelkonnast, toetasid seda liikumist. Teisalt tajus luteri kirik vennastekoguduse suures populaarsuses ohtu ning eriti Liivimaal püüti tema tegevust ka takistada. Vene riigivõim keelas vennastekoguduse ajutiselt juba 1743. aastal, salaja kestis see aga edukalt edasi ning mängis kuni umbes 1850. aastani siinses rahvahariduses, rahvakeelses kirjanduses ja muusikaelus suurt rolli.

Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit.

Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende „häbiväärsete“ laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas (Eesti Muusika multimeedialeksikon).

Saksa keele- ja kultuuriruumi mõju AKORDION

Hoolimata sellest, et Eestimaa sattus 18. sajandil Põhjasõja (1700–1721) käigus Vene impeeriumi koosseisu (1710–1917), kuulus ta siiski saksa keele- ja kultuuriruumi, viimase mõjutused Eesti kultuurile olid tugevad. Näiteks tegutsesid Tallinnas tol ajal valdavalt baltisaksa muusikud. 1710. aastal tabas Tallinna laastav katk, linna elanike arv langes dramaatiliselt, mistõttu kutsuti Saksamaalt siia uusi elanikke, sh Põhja- ja Kesk-Saksamalt, pms protestantlikes ülikoolides hariduse saanud teoloogid, nt Halle ülikoolis õppinud pastoreid. Allikaid ja materjale antud perioodi kohta on võimalik leida arhiividest ning saksakeelsetest ajalehtedest. (Heinmaa 2017: 11)

18. sajandil Kesk-Euroopas muusikamaastikul valitsenud barokiesindajate – nt G. F. Händel, J. S. Bach – ja hiljem klassitsismiesindajate – viini klassikud: J. Haydn, W. A. Mozart, L. van Beethoven – looming jõudis mõningase hilinemisega ka Eestisse.

Kodanliku muusikaelu teke AKORDION

18. sajandil toimusid muutused muusikaelus: kirik ja õukond kaotasid juhtpositsiooni, esile kerkis jõukas ja valgustusmeelne kodanlus. Kodanlik muusikaelu organiseerus klubides ja seltsides ja sündisid erinevad muusikaühingud, mis algul tegutsesid eraviisiliselt, hiljem kommertsiaalselt kontserdiühingutena.

Tartu muusikaelu 1789–1802 AKORDION

Eesti muusikateadlase Geiu Rohtla (2000: 10, 16, 33, 38, 50) andmetel oli Tartu (Dorpat) peale Riia üks tähtsamaid Liivimaa linnu, see asus suure postimaantee ääres: Peterburi, Tartu, Riia. 18./19. sajandi vahetusel oli Tartu saksa linn. Sotsiaalseid kihte oli mitmeid (Raimo Pullat): aadel, vaimulikud, linnakodanikud, vabad inimesed (literaadid, kaupmehed, käsitöölised), venelased ja lihtrahvas. Toimisid erinevad gildid. Käsitöölised kogunesid aega veetma ka aastal 1791 asutatud klubisse Musse (sks. k. Bürgermusse). Alates 1801. aastast võeti vastu ka aadlikke, kaupmehi, sõjaväelasi, ametnikke ja õpetlasi, kes olid klubis vaatamata seisudevahest siiski kõik võrdsed (valgustusaja mõju).

Ajalehe Dörptsche Zeitung (sks. k. Dorpati e Tartu ajaleht) andmetel toimus Musse saalis ka kontserte, kus esinesid läbisõidul välismuusikud. Kontserte korraldati ka Tartu Mustpeade vennaskonna majas. Tartus tegutses ka teater, näitetrupp mängis muusikaetendusi, laulumänge ja oopereid. Muusikaelus olulised olid ka Tartu kirikud, sh Tartu Jani kirik. Peale organisti ja kantori olid osaliselt kiriku palgal ka linnamuusikud. Eelkõige aga olid linnamuusikud raemuusikud.

Tartu ajalehe andmeil toimus esimene kontsert 1798. aasta algul aastalaada ajal, solistiks Euroopas tuntud klaasharmoonika virtuoos Marianne Kirchgessner (1770–1809). Tartus on kontserte andnud terve hulk läbisõidul rahvusvahelisi muusikuid. (Rohtla 2001: 33–34)

1787–1789 andis Tartus kontserte väike linnakodanike orkestervõi ansambel Carl Heinrich Feige (1757–1818) juhatusel. 1790. a mängis orkester oletatavasti jätkuvalt nii oma kontsertidel, ballidel, mõne külalisesieja saateansamblis kui ka suurtel pühadel kirikus. (Rohtla 2001: 14–15)

Tallinna muusikaelu 18. sajandi teisel poolel AKORDION

Ka Tallinnas hoogustasid avaliku kontserdielu külalistemajad, kohvikud ja klubid – esialgu korraldati eraviisilisi ja poolavalikke kontserte. Heinmaa (2017: 149) sõnul ei ole 18. sajandi esimesest poolest Tallinna külalistemajadest peaaegu midagi teada. Kuid sajandi teisel poolel seoses öömajutust reguleeriva 1770. aasta keiserliku ukaasi jõustumisega leidub andmeid mitme külalistemaja kohta, nagu näiteks Must Kotkas (Schwarzer Adler) Viru värava juures, Poolkuu (Halber Mond) Harju värava ees.

Heinmaa (2017: 15) toob välja, et „Tallinna avaliku kontserdikultuuri arenemises 1780. aastail mängisid olulist rolli Kodanike klubi (Bürgerliche Klubbe) ja Õhtuselts (Abendgesellschaft), kes oma tegevuse raames korraldasid ka kontserte, kus publiku ette astusid nii professionaalid kui ka asjaarmastajad, nii kohalikud muusikud kui ka külalisesinejad. Võib väita, et just need klubid olid moodsate kontserdiühingute eelkäijad, kelle kontserditraditsioone jätkasid hilisemad muusikaseltsid“.

Muusika hakkas aina enam saama linna- ja mõisaelu igapäeva osaks. Mitmes mõisas (Põltsamaal, Kolgas, Lihulas jm) oli kontsertide ja pidustuste tarvis loodud orkester, mis koosnes kohalikest talupoegadest. Andekamaid muusikuid saadeti koguni välismaale õppima ning siia tuli palju muusikaõpetajaid mujalt, peamiselt Saksamaalt (Eesti Muusika multimeedialeksikon).

Nagu kõikjal Euroopas, levis ka Eestis laialt kodune musitseerimine. Eriti populaarseks koduseks pilliks sai 18. sajandi lõpul klaver – raamatukauplused pakkusid suurel hulgal klaverinoote, algse klaveriõpetusega pidi hakkama saama iga koduõpetaja. Järjest sagedamini palgati aga jõukamates kodudes ka eramuusikaõpetajaid (Eesti Muusika multimeedialeksikon).

18. sajandi professionaalsed muusikuinstitutsioonid

18. sajandi esimesel poolel olid ülesanded jaotatud organisti, kantori ja linnamuusiku vahel, igaüks täitis vastavalt linna kehtestatud ülesandeid (Heinmaa 2017: 24 jj).

Linnaorganist – enne suurt katku 1710. aastal, mil Eesti kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu, oli linnaorganisti amet tähtsal kohal. Vaatamata sõjasündmustele 18. sajandi esimesel aastakümnel suuri muudatusi Eesti muusikaelus ei toimunud. Suuremates kirikutes olid orelid, mida linnaorganistid oma igapäeva töös kasutada said. Loomulikult esines pillidega mitmeid probleeme ning kahjuks oli tol hetkel Eestis vähe professionaalseid oreliparandajaid. Linnaorganistide kohustuste hulka kuulus lisaks kirikus teenistustel mängimisele ka pulma- ja matusetseremooniatel mängimine. On teada, et paljud linnaorganistid olid ka koduõpetajad.

Kantor – tema peamised tööülesanded seisnesid vaimuliku ja liturgilise muusikaelu korraldamises kirikus ning õpetajatööga koolis. Õpetajatöö oli vastutusrikas, gümnaasiumiõpilased õppisid koraalide laulmist ning nooremad õpilased õppisid ladina keelt, usuõpetust ja kirjatehnikat. Kantor pidi korraldama erinevaid aktuseid ja tähtpäevade sündmusi, kus esines ka koor, kes esitas kantori valitud ja selgeks õpetatud mitmehäälset koorimuusikat.

Linnamuusikud – sajandi esimesel poolel juhtis linna muusikaelu peamuusik (sks. ja lad. k. Stadt-musicus instrumentalis principalis), kelle kompaniisse „kuulus neli-viis selli ja paar õpipoissi“ (Heinmaa 2017: 46). Peamuusiku ülesandeks oli teiste muusikute koolitamine ja musitseerimine linnaüritustel, sh pulmades ja tähtpäevade üritustel. 18. sajandi keskel kasvas esinemiste arv, kuna Tallinnat külastasid erinevad tähtsad külalised, kelle auks korraldati rongkäike ja vastuvõtte, kus tuli peamuusikul oma kompaniiga esineda. Teiselt poolt nõudis rahvas aina enam kaasaegset kontsertmuusikat erinevateks seltskonnaüritusteks ja tantsuõhtuteks. Suurendati koosseisud, kuna Kesk-Euroopast tulnud muusika esitamine vajas 6–7 mängijast suuremat koosseisu, võimalusel 10 mängijani; samuti soetati uusi muusikainstrumente. Lisaks tavapärastele kohustustele esinesid linnamuusikud aina enam ballidel ja maskeraadidel.


Kasutatud kirjandus

Heinmaa, H. (2017). Muusikaelu Tallinnas 18. sajandil (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Väitekirjad 9). Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia [PDF].

Rohtla, G. (2000). Tartu muusikaelu 1789–1802. Valgeid laike eesti muusikaloost (Eesti muusikaloo toimetised 5, toim. U. Lippus). Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.

Rämmer (Rohtla), G. (2009). Muusikaõpetaja koht Tartu ülikoolis 1803–1807. Res music nr 1, 29–38 [PDF].

Lippus, U., & Rüütel, I. (2001). Estonia. Grove Music Online [25.08.2018].

Internetiallikad

Siitan, T.; Joamets, V.; Kõlar, A.; Heinmaa, H. (2004). Muusika 17. sajandi eesti linnades. Eesti Muusika multimeedialeksikon [25.08.2018].


DO UUS

Praktilised ülesanded 1 ja 2

1. praktiline ülesanne. Muusikuametite uurimine

Eesmärk: Õpilased on tutvunud 17.–18. sajandi muusikaeluga Eestis ning on teadlik, millised muusikuametid eksisteerisid tol perioodil. Õpilane oskab seostada neid tänapäeva muusikuametitega.

Töövorm: Individuaalne, paaristöö, rühmaarutelu

1. Uuri põhjalikumalt 18. sajandi muusikaga seotud ametite kohta (helilooja, kantor, linnamuusik, organist)

2. Kasuta kirjanduslikke- ja internetiallikaid otsi tänapäeva ameteid, mis on seotud muusikaga.

3. Koosta tabel, kuhu paigutad ametinimetuse, tööülesanded (muu huvitav, nt: palganumber, populaarsus jne).

4. Võrdle teiste klassikaaslastega, milliseid ameteid keegi leidis

5. Leia seos ametinemetuste ja tööülesannete vahel tänapäeval ja 18. sajandil


TELL VANA VANA[muuda]

19. sajandil toimusid kogu Euroopa muusikaelus muudatused, mis mõjutasid oluliselt muusika vastuvõttu, loomust ja esitamist: rohkem inimesi puutusid kokku muusikaga hoogustunud kodanliku ühiskonnakorralduse tõttu. 18. sajandi lõpupoole olid tekkinud erinevad muusikaühingud, mis korraldasid väikekontserte. 19. sajandil hakati ehitama suuri kontserdisaale, kuid kontserdipileti hinnad olid niivõrd kõrged, et neid pileteid said endale lubada siis ainult kõrgklassi või keskklassi inimesed.

Muusikaühingud - Muusikaühinguid asutati 19. sajandil selleks, et toetada finantsiliselt kontsertide regulaarset korraldamist. Muusikaühingu liikmeskonnas võis kohata nii professionaalseid muusikuid kui ka asjaarmastajaid. Muusikaühingute eesmärk oli kuulajateni tuua klassikalisi teoseid, esitades seda võimalikult kõrgel tasemel. Samuti leidus ühingus tihtipeale muusikaõpetlasi ning algajaid muusikuidki, noortele tulevastele talentidele õpetati ilusat musitseerimist, lootes, et antud teadmised päranduvad tulevikus uutele põlvkondadele.

Virtuoossus - 19. sajandil pöörati olulist tähelepanu tehniliselt kõrgtasemel teoste esitusele ja interpreedi meisterlikkusele. Interpreet (esitaja) pidi oskama improviseerida populaarsetel teemadel ning ootused tema suhtes olid kõrged. Levinud oli virtuooside nö jõuproovid, kus kaks professionaalsel tasemel interpreeti pidid omavahel võistlema.

Mobiilsus ja reklaam - 19. sajandi algul interpreedid reisisid väga sageli, nende eesmärk oli leida muusikaühing, kelle abiga oli võimalik kontsert korraldada, varasemalt oli eesmärk leida jõukam aristokraat või organisatsioon, kes rahastaksid esinemist. 19. sajandil aitas muusikuid reklaami ja ajakirjanduse levik, millega oli palju kergem endale tähelepanu püüda ning publik kokku saada. Siiski olid endiselt tähtsal kohal tutvused jõukate inimestega, kes aitasid üürida nt kalleid kontsertsaale ning võisid abistada kohaliku saateansambli või orkestri otsimisel. Kõige levinum koht piletimüügiks oli raamatupood või kondiitriäri.

Ühiskond ja muusikaelu - Tallinnas elas 1834. a. umbes 15 000 elanikku, nendest 40% sakslasi, kes moodustasid valitseva kihi (#ajalugu #ühiskond). Seetõttu võib ka aimata, et 19. sajandil oli Tallinna elu tihedalt seotud saksa kultuuriruumiga ning seega ka kogu läänepoolse Euroopaga. Aina enam populaarsust kogus (nagu ka Kesk-Euroopas) kodune musitseerimine ning peagi hakkas Johann August Hagen ka arendama koorilaulu, 1843. aastal asutati meestelauluseltsi Liedertafel in Reval. Samuti tegutses muusikaselts, mis kandis nimetust Musikverein (muusikaühing), liikmeskond koosnes muusikasõpradest ja asjaarmastajatest, kes korraldasid Tallinnas kontserte. SIIA KA TARTU KOHTA LISADA. SEDA PEAB VEELKORD TÄPSUSTAMA.

(Lippus 2008: 9-16)

<https://vara.e-koolikott.ee/node/1220>

SHOW PUUDU[muuda]

ASK PUUDU[muuda]

ASK1[muuda]

Vali õige vastus

18. sajandil tekkisid muusikaühingud, mis korraldasid erinevaid väikekontserte

18. sajandil tekkisid muusikakogudused, mis korraldasid erinevaid väikekontserte

19. sajandil olid kontserdipiletid väga kallid, mistõttu said kontserte lubada endale ainult rikkad inimesed

19. sajandil olid kontserdipiletid taskukohased kõigile, mistõttu olid kontserdikülastused väga aktuaalsed


Muusikaühingu liikmed olid nii professionaalsed muusikud kui ka asjaarmastajad

Muusikaühingu liikmed olid ainult professionaalsed muusikud

Muusikaühingu liikmed ei olnud porfesionaalsed muusikud, vaid asjaarmastajad


19. sajandi interpreedid pidid olema väga kõrgtasemel virtuoosid

19. sajandil ei pööratud esineja tehnilisele poolele suurt tähelepanu

19. sajandil oli interpreetide seas populaarne instrumendi tehnilise taseme valdamise võistlus

19. sajandil oli interpreetide seas populaarne muusikaaalaste teadmiste võistlus

19. sajandil reisid muusikud väga palju eesmärgil leida sponsor, kes nende esinemisi rahastaks

19. sajandil reisid muusikud väga palju kuna said riikliku toestust ja reisiraha


Tänu reklaamilevikule 19. sajandil oli muusikutel palju kergem pubikut kokku saada

Tänu televisiooni levikule 19. sajandil oli muusikutel võimalik endale reklaami teha.


Kõige levinum kontserdipileti müügikoht oli raamatupood ja kondiitriäri

Kõige levinum kontserdipileti müügikoht oli kool ja raamatkogu

Kõige levinum kontserdipileti müügikoht oli bussijaam ja rongijaam


19. sajandil elas Tallinnas ca 40% sakslasi, mistõttu on Eesti kultuur seotud tihedalt ka saksa kultuuriga

19. sajandil elas Tallinnas ca 40% prantslasi, mistõttu on Eesti kultuur seotud tihedalt ka prantsuse kultuuriga

19 sajandil elas Tallinnas ca 40% soomlasi, mistõttu on Eesti kultuur seotud tihedalt ka soome kultuuriga

19. sajandil oli populaarsust kogumas ka kodune musitseerimine

19. sajandil oli kodune musitseerimine keelatud

ASK2[muuda]

Täida lüngad

18. sajandi lõpupoole olid tekkinud erinevad *muusikaühingud*, mis korraldasid väikekontserte. 19. sajandil ehitati palju *kontserdisaale*, kus muusikud said esineda, kuid *publik* oli enamasti kõrgklassist, kuna *pileti* hind oli kallis. Muusikaühingute eesmärk oli kuulajateni tuua *klassikalisi* teoseid, esitades seda võimalikult *kõrgel* tasemel. 19. sajandil pöörati olulist tähelepanu *tehniliselt* kõrgtasemel teoste esitusele ja *interpreedi* meisterlikkusele.

ASK3[muuda]

Ootuse interpreedi suhtes olid väga kõrged

True

False

Kontserdipiletite hinnad olid 19. sajandil taskukohased kõigile

True

False

Muusikaühingutes toimus ka muusikaõpetus

True

False


Kontserdipileteid sai osta ainult pagariärist

True

False


19. sajandil oli Tallinnas väga palju rootslasi, mistõttu on suurt mõju antud perioodil avaldanud rootsi kultuur

True

False

ASK4[muuda]

Lohista sõna õigesse kasti

19. sajandil asutati *muusikaühingud*, mis toetasid regulaarsete kontserdite korraldust. 19. sajandil *interpreet* pidi valdama pillimängu väga kõrgel tasemel. Muusikud pidid väga palju reisima, eesmärgil leida *sponsoreid*. Populaarsust kogus kodune musitseerimine ja ka *koorilaul*. Tallinnas korraldas kontserte muusikaselts nimetusega "*Musikverein*".

ASK5[muuda]

19. sajandi interpreedid olid tehniliselt väga kõrgel tasemel

True

False

DO[muuda]

Eesmärk: õpilane on tutvunud muusikaelu korraldusega 18. sajandil Eestis. Õpilane tunneb muusikaelu korraldust ka tänapäeva Eestis.

1. Õpilane valib välja ühe asukoha (soovitavalt kodukoha).

2. Õpilane uurib muusikaelu korraldust antud asukohas

2.1 Esinejad

2.2 Esinemispaigad

2.3 Korraldajad

2.4 Kontserdite sagedus

2.5 Piletihinnad

2.6....jne

Oma uurimuse tulemust tutvustab õpilane kasutades Power Pointi või muud programmi

Ülesannet võib sooritada ka grupis või paaris.

DO PUUDU[muuda]

Muusikateater Tallinnas 17.–19. sajandil[muuda]

12) Muusikateater Tallinnas 17.–19. sajandil[muuda]

TELL UUS UUS GL[muuda]

Muusikateater Tallinnas 17. sajandil

1674–1683 tegutses Tallinna gümnaasiumis (Gustav Adolfi Gümnaasium, GAG) Tallinnas Johann Valentin Meder (1649–1719) saksa kantor, helilooja, organist ja laulja.

Ta kirjutas kirikupühadeks kontsert-motette (17. saj. ka pillisaatega žanr), tema loomingut on siiski vähe säilinud.

1680. a esitati tema ooperit (laulumäng või laulukomöödia) „Kindlameelne Argenia“ (Die beständige Argenia), mis oli tollal kõrgpunkt linna muusikaelus. Ettekandmisel osalesid ka gümnaasiumi õpilased. See viie vaatusega teos on üks varaseimaid säilinud saksakeelseid oopereid üldse.

Ooper „Kindlameelne Argenia“ (1680) AKORDION

Pühendatud rootsi kuningale Karl XI'le eesmärgiga saada rootsi kuningliku kapelli dirigendiks (kuid sõja tõttu see ei õnnestunud).

Ooperi sisu:

Ooperi „Kindlameelne Argenia“ (1680) poliitilis-allegooriline süžee räägib laevariikide Traakia ja Lüükia varjus omaaegsest rahusõlmimisest Rootsi ja Taani vahel. Traakia kuningas Lisander vastab Karl XI-le (troonil 1672–1697) ning Lüükia Cleander Taani Christian V-le (valitses 1670–1699). Lavaloos võib leida palju paralleele pärissündmuste ja ajalooliste figuuridega, ooperi kuulus lahingustseen vastab Lundi lahingule 1676. aastal, mida peetakse Skandinaavia ajaloo üheks rängimaks. Kuningliku abielu sõlmimine ooperi lõpul peegeldab Karl XI abiellumist Taani printsessi Christian V õe Ulrika Eleonoraga (ooperis printsess Argenia) 1679. aastal. Vastsele kuningapaarile on ooper ka pühendatud. On arvatud, et pühenduse taga oli autori Johann Valentin Mederi (1649–1719), Tallinna gümnaasiumi (praegune GAG) tollase kantori soov saada endale ihaldusväärne kapellmeistri koht Stockholmi õukonnas.

„Kindlameelne Argenia“ järgib oma aja parimaid traditsioone: siit võib leida rohkesti allegooriat, „kõrge“ ja „madala“ paari (kuninglik armastajapaar ning koomiline teenijapaar), loo kõrghetkeks on barokkooperites armastatud lahingustseen battaglia. Kindlasti oli ta esimene Rootsi riigi aladel loodud ooper ja muidugi ka esimene, mis Eestimaa pinnal kirjutatud ja etendunud.

Muusika: Retsitatiivid, aariad ja salmilaulud

Loe edasi: Vikipeedia

NÄIDE: „Kindlameelne Argenia“ – esitajad: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudio ja Thomas Wiedenhofer (lavastaja), Tallinna Barokkorkester ja Toomas Siitan (dirigent), 2011, Tallinna Linnateatri Taevalava

I vaatus (YT 15:00)

II vaatus (YT 29:00)

III vaatus (YT 25:42)

IV vaatus (YT 17:43)

V vaatus (YT 31:39)

Muusikateater Tallinnas 18. sajandil

Rändtruppid AKORDION

Linnades, eelkõige Tallinnas, aga ka Tartus, Pärnus ja Narvas, hakkasid üha sagedamini esinema külalismuusikud ja rändnäitetrupid – suur osa neist oli läbisõidul Riiast Peterburgi. Seega võis 17.–18. sajandil näha mõningal juhul ka ooperi või laulumängu esitusi. Sellised esitused jõudsid siia tänu rändtruppidele, sest 1600. a paiku Itaalias alguse saanud žanr oli kiiresti vallutanud Euroopa. Eestisse ulatus ka Peterburis (1737) ja Riias (1772) asutatud ooperiteatrite mõju.

Tallinna asjaarmastajate teater AKORDION

1784. aastal asutas saksa draamakirjanik August von Kotzebue (1761–1819) Tallinnas asjaarmastajate teatri (Tallinna Teatriühing Kanuti Gildi saalis vanalinnas – tänapäevalgi toimuvad selles majas kaaseagse tantsu- ja sõnateatri, nüüdismuusika ja improvisatsiooniüritused). See oli aluseks püsivale teatrihuvile ja professionaalsele teatrile kui institutsioonile Tallinnas. Nii nagu teisteski saksa keeleruumi linnateatrites, oli ta Tallinnas üksainus trupp hästi laulvate näitlejatega ja mõningate lauljatega. Ooper oli mängukavas valitsev, tõrjudes sellega isegi draama ja komöödia etendusi.

Madame Tilly rändtrupp AKORDION

1795. aastal saabus Tallinnasse Lüübekist ja Braunschweigist pärit rändtrupp madame (Louise Caroline) Tilly. Tema ooperitrupp plaanis Tallinnas tegutseda mõned nädalad, kuid publiku vastuvõtt oli lausa sensatsiooniline, mistõttu jäädi kogu suveks, kuni septembrini. Trupi tegevus tähendas suurt pöördepunkti Tallinna teatri ajaloos, liikumine asjaarmastaja tasemelt professionaalsele tasemele, sõnateatrist ooperiteatriks.

Sellest kujunes välja püsiv kollektiiv (ka peale madame Tilly ärasõitu). Algul tundsid kohalikud asjaarmastajad end häirituna ning toimus kohalik "teatrisõda", mille tulemusel ei lubanud asjaarmastajad trupil Suurgildi saali kasutada, mistõttu tuli neil esinedagi Kanuti Gildi saalis. Trupil ei olnud ka oma orkestrit ning nende etendustel mängisid kohalikud tallinna muusikud kammeransambli koosseisus. Nende kavas olid Mozarti ooperid saksa keeles ("Võluflööt" ja "Don Giovanni").

Tegevus peale rändtrupp madame Tilly lahkumist AKORDION

1795. aastal õnnestus neljal härral oma pöördumisega saada Tallinna tegutsema andekas teatrimees Grüner (pärit Königsbergist), kes omakorda võttis kaasa andekad lauljad. Tõepoolest avaneski võimalus kokku panna teatritrupp, mis hakkas aktiivselt tegutsema. Antud truppi kuulusid andekad ja oma ala professionaalid, mistõttu oli edu vahetu.

1796. aastal seoses keisrinna Katariina II surmaga kestis pikk leinaaeg, mil teatrietendused olid keelatud, mis sai saatuslikuks ka Grünerile, kes ebakindla olukorra tõttu oli sunnitud lahkuma ning teatritrupp lõpetas selleks hetkeks oma tegevuse. Siiski peale ametliku leinaaega võttis teatritrupi kohustused üle hr. Stollers ning neil õnnestus veel esitada mitmeid oopereid ja laulumänge. Siiski olid lavastused kulukad ning Tallinna publikul ja jõukatel teatrihuvilistel ei olnud piisavalt materiaalset võimekust toetada edasi lavastusi ja teatritrupi tööd.

Muusikateater Tallinnas 19. sajandil

Esimene kutseline teater Tallinnas alates 1809

1804. aastal hakkas teatriselts aktiivsema organiseerimistöö käigus kaasama erinevaid toetajaid, kelle abiga õnnestus 1806. aastal katta kõik puudujäägid ning tasuda kõik kulud. Nii kujuneski 1807. aastal teatriseltsist aktsiaselts, mille eesotsas seisis 11-liikmeline aadlikest ja literaatidest koosnev komitee. Teatrijuhtimisel tekkis kindel struktuur ning kindlad isikud hakkasid vastutama erinevate valdkondade eest. 1809. aastal palgati teatrit juhtima teatrijuht (direktor).

Teatrimaja ehitus

Seoses teatriseltsi aktiivse ja eduka tegutsemisega otsustati 1807. aastal alustada teatrimaja ehitamist. Projekt telliti Gottfried Henningilt, kellel oli olemas ka varasem kogemus teatri ehitamisel.

1. veebruaril 1809. aastal avati Tallinnas Laial tänaval esimene teatrimaja. Teatrit on eri aegadel nimetatud erinevalt: 1809–1860 Tallinna Teater (Revaler Theater), alates 1860. aastast Tallinna Linnateater (Revaler Stadttheater). Teatri naabriks oli aadlike Aktsiaklubi. August von Kotzebue mainis, et Tallinna Teatri interjöör oli üks kaunimaid, mida tema on näinud.

Teatritrupi struktuur AKORDION

Eesti ooperispetsialisti Kristel Pappeli (2003: 164 jj) andmetel oli Tallinna teatritrupi struktuur 19. sajandil üldjoontes järgmine: direktor, kapellmeister ja/või muusikadirektor, lavastaja, kunstnik, lauljad ja näitlejad, orkester, suflöör, teatrimeister (vastutas lavatehnika eest) ja kassiir ning orkestriteener. Koor omaette üksusena kujunes välja 19. sajandi lõpukümnenditel. Erandjuhul tegutses teatri juures ballettmeister tantsude ja „elavate piltide“ seadmiseks. Teatril oli ka oma advokaat ja arst. Orkestriliikmete arv oli keskeltläbi 17–18, parematel hooaegadel 22–23 ning 20. sajandi esimestel hooaegadel 30. Spetsialiseerumise tagajärjel kujunes Tallinna Teater korralikuks teatriettevõtteks eraldi näitemängu ja ooperi truppidega. 19. sajandil algul oli Tallinna Teatri direktor ka lavastaja, kuid edaspidi eraldusid need ametid ja töötasid eraldi ooperi- ja draamalavastajad. Ooperilavastajat on mainitud Tallinnas esmakordselt 1845. a, ametina kinnistus see Tallinnas alates 1860. aastatest. Teatritegevuse muusikalist külge juhtisid muusikadirektorid ja alates 1860. aastatest kapellmeistrid. Orkester mängis mh ka näidendite algul ja vaheaegadel, mõnikord peale selle veel tegevuse saateks, tantsuks ja lauluks.

Kord teatris ja orkestriproovis oli karm, alati pidi olema õigel ajal kohal, ei tohtinud otsesele juhile vastu vaielda, ei tohtinud üleolevalt käituda. Joobes peaga proovi ilmumine, kolleegi halva käitumise varjamine, proovi ajal lobisemine, kudumine, kõrvaliste asjadega tegelemine – kõik see lõppes trahvisummaga, mida orkestrant või näitleja karistuseks maksma pidi. Samuti oli oluline ka peaproov, kus igal osatäitjal pidi olema oma osa peas, ei tohtinud kasutada osaraamatut. Juhul kui tekst oli selgeks õppimata või näitleja eksis mitmeid kordi, oli samuti karistuseks rahaline trahv, mis võeti vastavalt palgast maha. (Pappel 1996: 29 jj)

Alates 1839. aastast oli teatriseltsil tekkinud järjekordselt finantsmure. Küll võeti laenu ja anti pandiks ka teatrimaja, kuid teater suutis vaevu edasi püsida. On teada, et kõik antud perioodil teatrimaja direktorid olid suures rahapuuduses. 21. oktoober 1855. aastal puhkes hooletuse tõttu teatrimajas suur tulekahju. Taasehitustööde ajaks oli teatril võimalik tegeleda Suurgildi saalis. 1860. aastal ehitustööd lõpetati ja teatri uueks nimeks sai Tallinna Linnateater.

Tallinna teatri repertuaar 18.–19. sajandil

Pappeli (2003: 90 jj) andmetel lähtus Tallinna teatri repertuaar eelkõige saksakeeleruumis levinud teostest. Viinis, berliinis ja mujal edu saavutanud teatritükid jõudsid kiiresti ka Tallinna lavale. Üllatavalt suur oli prantsuse päritolu teoste osakaal, neid mängiti saksa keeles ja saksa teatrites levinud mugandustega.

Tallinnas esines esimene spetsiaalne ooperitrupp nimega Tallinna Ooper (sks. k. Revaler Oper) hooajal 1872/1873 (Pappel 2003: 90, 163).

Saksa ooperižanrid AKORDION

Singspiel (e. k. laulumäng) ja koomiline ooper (1770–1810)

Melodraama

Romantiline ooper

Koomiline ooper (Spieloper) 1830–1850

Muusikadraama

Prantsuse ooperižanrid

Opéra comique (1770–1900)

Grand opéra

Drame lyrique

Itaalia ooperižanrid

Opera buffa e dramma giocoso

Opera semiseria e melodramma semiserio

Melodramma serio


Kasutatud kirjandus

Pappel, K. (2003). Ooper Tallinnas 19. sajandil (Eesti Muusikaakadeemia Väitekirjad 1). Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.

Pappel, K. (1996). Muusikateater Tallinnas XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi esimesel poolel. Mozartist Wagnerini. Tallinn: Eesti Muusikaloo Toimetised 2 (Eesti Keele Instituut).

Rohtla, G. (2001). Tartu kontsedieluXIX sajandi kahel esimesel aastakümnel (muusikateaduse magistritöö, juh. U. Lippus). Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia.

Rohtla, G. (1999). Taas leitud „Kindlameelne Argenia“. Teater. Muusika. Kino 11/1999.

Schaper, A. (2013). Poliitiline Argenia: Johann Valentin Mederi ooper „Kindlameelne Argenia” omaaegsete sündmuste taustal. Res musica, nr 5, 23–23 [PDF].

Internetiallikad

Siitan, T.; Joamets, V.; Kõlar, A.; Heinmaa, H. (2004). Muusika 17. sajandi eesti linnades. Eesti Muusika multimeedialeksikon [25.08.2018].

Nukuteatri hoone (Lai tn 1 ja 3) ajalugu, NUKU. Teater. Muuseum. http://nuku.ee/et/hoonete-ajalugu [25.08.2018].

Ooper „Kindlameelne Argenia“, Tallinna Linnateater, 17.05.2011 [25.08.2018].


DO UUS

Praktilised ülesanded 1 ja 2

1. praktiline ülesanne. Eesti Teatri-ja Muusikamuuseumi külastamine

Eesmärk: Õpilased on tutvunud eesti muusikteatri ajalooga. Õpilased oskavad seostada muuseumis nähtud ja kuuldud õpitud materjaliga.

Töövorm: rühmatöö, muuseumikülastus

1. Õpilane kasutab ETMM arhiivi ning leiab ühe 18. sajandil Eestis tegutsenud muusiku.

1.2 Tutvub tema muusikalise tegevusega ja panusega.

1.3 Õpilased tutvustavad enda leitud materjali kaasõpilastele suulisel teel,

või

2. Õpetaja koostab ise töölehed vastavalt teemale, mida õpilased peavad muuseumis täitma (näiteks muusikainstrumendid, heliloojad, sündmused),

või

3. Kasutatakse muuseumi enda programmi, mis on suunatud õpilastele (loe lähemalt ETMMi veebis).  


TELL VANA VANA[muuda]

Enne muusikateatrite tekkimist olid juba olemas olnud erinevad muusikaseltsid. Seoses poliitiliste põhjustega oli seltside elu vahepeal leebem ja vahepeal karmim, mis võis lõppeda seltsi sulgemisega või seltsi salajase tegevusega. Kõige enam võis Tallinnas kohata erinevaid lauluseltse.

17.-18. sajandil võis Tallinnas näha ooperi või laulumängu esitust, ometi antud nähtus esines väga harva ning ainult tänu rändtruppidele, kuna antud Itaaliast pärit žanr oli kiiresti vallutanud Euroopa, siis jõudis see üsna pea ka Eestisse. 17. sajandil oli Tallinnas kõige enam muusikaarengut näha gümnaasiumis (1631.aastal avatud Tallinna Gümnaasium - tänapäeval Gustav Adolfi Gümnaasium) või kirikutes. Tallinnal olid ka omad linnamuusikud, kes tegid aktiivselt koostööd gümnaasiumi ja kirikuga. Samuti on teada, et Tallinna organistid olid väga hinnatud ning neid kutsuti esinema ka välismaale Turusse, Stockholmi. Samuti suutsid Tallinna Gümnaasiumi koor laulda keerulist mitmehäälset repertuaari. Alles 18. sajandi teisel poolel hakati aina enam tellima erinevaid noote, koju osteti muusikainstrumente, eraõpetajate juures õpiti pillimängu. Aina enam hakati korraldama meelelahutuskontserte ning ka meelelahutusmuusika tõusis esile.

1784. aastal asutas saksa draamakirjanik August von Kotzebue asjaarmastajate teatri Tallinnas (Tallinna Teatriühingu - Kanuti Gildi saalis). See oli aluseks püsivale teatrihuvile ja professionaalsele teatrile kui institutsioonile. Nii nagu teistes saksa keeleruumi linnateatrites, oli ta Tallinnas üksainus trupp hästi laulvate näitlejatega ja mõningate lauljatega.  Ooper oli mängukavas valitsev, tõrjudes sellega isegi draama ja komöödia kõrvale.

1795. aastal saabus Tallinnasse Lüübekist ja Braunschweigist pärit rändtrupp madame Tilly. Antud trupp plaanis Tallinnas tegutseda mõned nädalad, kuid publiku vastuvõtt oli lausa sensatsiooniline, mistõttu jääda kogu suveks, kuni septembrini. Trupi tegevus tähendas suurt pöördepunkti tallinna teatri ajaloos, asjaarmastaja tasemelt professionaalsele tasemele, sõnateatrist ooperiks. Sellest kujunes välja püsiv kollektiiv (ka peale madame Tilly ärasõitu). Algul tundsid end kohalikud asjaarmastajad end häiritult ning toimus kohalik "teatrisõda", mille tulemusel ei lubanud asjaarmastajd trupil Suurgildi saali kasutada, mistõttu tuli neil esineda Kanuti Gildi saalis. Trupil ei olnud ka oma orkestrit ning nende etendustel mängisid kohalikud tallinna muusikud kammeransambli koosseisus. Nende kavas olid Mozarti ooperid saksa keeles ("Võluflööt" ja "Don Giovanni").

1795. aastal õnnestus neljal härral oma pöördumisega saada Tallinna tegutsema andekas teatrimees Grüner (pärit Königsbergist), kes omakorda võttis kaasa andekad lauljad. Tõepoolest avaneski võimalus kokku panna teatritrupp, mis hakkas aktiivselt tegutsema. Antud truppi kuulusid andekad ja oma ala professionaalid, mistõttu edu oli koheselt ka saavutatud. 1796. aastal seoses keisrinna Katariina II surmaga, kestis ka pikk leinaaeg, mil teatrietendused olid keelatud, mis sai saatuslikuks ka Gürnerile, kes ebakindla olukorra tõttu oli sunnitud lahkuma ning teatritrupp lõpetas hetkeks oma tegevuse. Siiski peale ametliku leinaaega võttis teatritrupi kohustused üle hr. Stollers ning neil õnnestus veel esitada mitmeid teoseid, oopereid, laulumänge. Siiski olid lavastused kulukad ning Tallinna publikul ja jõukatel teatrihuvilistel ei olnud piisavalt materiaalset võimalust toetada lavastusi ja teatritrupi tööd.

1804. aastal hakkas teatriselts aktiivsema organiseerimistöö käigus kaasama erinevaid nn "sponsoreid", kelle abiga õnnestus 1806. aastal katta kõik puudujäägid ning tasuda kõik kulud. Nii kujuneski 1807. aastal teatriseltsist aktsiaselts, mille eesotsas seisis 11-liikmeline aadlikest ja literaatidest koosnev komitee. Teatrijuhtimisel tekkis kindel struktuur ning kindlad isikud hakkasid vastutama erinevate valdkondade eest.

Teatrimaja ehitus

Seoses teatriseltsi aktiivse ja eduka tegutsemisega otsustati 1807. aastal alustada teatrimaja ehitamist. Projekt telliti Gottfried Henningilt, kellel oli olemas ka varasem kogemus teatri ehitamisel.

1. veebruaril 1809. aastal avati Tallinnas Laial tänaval esimene teatrimaja, mis kandis nimetust Tallinna saksa teater (sks. k Revaler Theater), teatri naabriks oli aadlike Aktsiaklubi. Saksa kirjanik August von Kotzebue, mainis, et Tallinna Teatri interjöör on üks kaunemaid, mida tema näinud on.

Teatri aktiivne töö

1809. aastal palgati teatrit juhtima teatrijuht (direktor). Teatrisse tekkis ka orkester, siiski pole teada mängijate täpset arvu, võib arvata, et alguses võis neid olla kaheksa, kuid kindlasti see number ajaga suurenes. Orkestri otsene juht oli muusikadirektor, kes dirigeeris oopereid ja näidendimuusikat.

Kord teatris ja orkestriproovis oli väga karm, alati pidi õigel ajal kohal olema, ei tohtinud otsesele juhile vastu hakata, ei tohtinud üleolevalt käituda, joobes peaga proovi ilmumine, kolleegi halva käitumise varjamine, proovi ajal lobisemine, kudumine, kõrvaliste asjadega tegelemine - kõik eelnimetatud tegevused lõppesid trahvisummaga, mida orkestrant või näitleja karistuseks vastavale käitumismustrile sai. Samuti oli väga tähtsal kohal ka peaproov, kus igal osatäitjal pidi oma osa peas olema, ei tohtinud kasutada osaraamatut, juhul kui tekst oli selgeks õppimata või näitleja eksis mitmeid kordi oli samuti karistuseks rahaline trahv, mis võeti vastavalt palgast maha.

Alates 1839. aastast oli teatriseltsil järjekordselt finantsmure tekkinud. Küll võeti laenu ja anti pandiks ka teatrimaja, kuid siiski suutis teater vaevu edasi püsida, on teada, et kõik antud perioodil teatrimaja direktorid olid suures rahapuuduses. 21. oktoober 1855. aastal puhkes teatrimajas suur tulekahju hooletuse tõttu. Ehitustööde ajaks oli võimalik teatril tegeleda Suurgildi saalis, aastani 1860. kuniks ehitustööd lõpetati ja teatri uueks nimeks sai Tallinna Linnateater.

(Kristel Pappel - "Muusikateater Tallinnas XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi esimesel poolel) (juhul kui õpilane soovib tutvuda lähemalt tol ajal elanud näitlejatega ja esitatava repertuaariga, saab lisainformatsiooni antud toimetisest)

<https://vara.e-koolikott.ee/node/1835>

SHOW PUUDU[muuda]

ASK[muuda]

ASK1[muuda]

Tegevused 18. sajandil
Hilinemine
Joobes peaga proovi ilmumine
Proovi ajal lobisemine
Kudumine
Kolleegi halva käitumise varjamine
Üleolev käitumine
Varem kohale tulemine

ASK2[muuda]

Muusikaseltsid tekkisid peale muusikateatri tekkimist.

True

False

17.- 18. sajandil oli Tallinnas võimalik näha ooperi või laulumängu ainult tänu rändtruppidele.

True

False

Tallinnas arendasid muusikaõpetust ja muusikaelu linnamuusikud ja organistid

True

False

Pilliõpetus, noodikaubandus, pillikaubandus ja vajadus eraõpetaja järgi tekkis Tallinnas alles 19. sajandi II poolel

True

False

Esimene Tallinnas teater aastal 1809 kandis nime Tallinna saksa teater.

True

False

ASK3[muuda]

Lohista sõna õigesse kasti

Enne *muusikateatrite* tekkimist olid juba olemas olnud erinevad *muusikaselts*id. Kõige enam võis Tallinnas kohata erinevaid *lauluselts*e. 17.-18. sajandil võis Tallinnas näha *ooper*i või *laulumäng*u esitust, ometi antud nähtus esines väga harva ning ainult tänu *rändtrupp*idele. Tallinnal olid ka omad *linnamuusik*ud, kes tegid aktiivselt koostööd gümnaasiumi ja kirikuga. Samuti on teada, et Tallinna *organist*id olid väga hinnatud ning neid kutsuti esinema ka välismaale Turusse, Stockholmi. Alles 18. sajandi teisel poolel hakati aina enam tellima erinevaid noote, koju osteti *muusikainstrument*e, eraõpetajate juures õpiti *pillimäng*u. Seoses *teatriselts*i aktiivse ja eduka tegutsemisega otsustati 1807. aastal alustada teatrimaja ehitamist. Projekt telliti Gottfried Henningilt, kellel oli olemas ka varasem kogemus teatri ehitamisel. 1. veebruaril 1809. aastal avati Tallinnas Laial tänaval esimene teatrimaja, mis kandis nimetust *Tallinna* *saksa* *teater* (sks. k Revaler Theater), teatri naabriks oli aadlike Aktsiaklubi. 1809. aastal palgati teatrit juhtima teatrijuht (direktor). Teatrisse tekkis ka *orkester*, siiski pole teada mängijate täpset arvu, võib arvata, et alguses võis neid olla kaheksa, kuid kindlasti see number ajaga suurenes. Orkestri otsene juht oli *muusikadirektor*, kes dirigeeris oopereid ja näidendimuusikat.

ASK4[muuda]

Tänu millisele koosseisule võis 17.-18. sajandil Tallinnas näha ooperi või laulumängu esitust

Milliste asutustega tegid tihedat koostööd Tallinna linnamuusikud?

  • Rändtrupid
  • Muusikaseltsid
  • Lauluseltsid

Kes asutas 1784. aastal Tallinnas asjaarmastajate teatri

  • .Gümnaasiumiga
  • .Teatriühinguga
  • .Kirikuga

Mis nimeline rändtrupp saabus 1795. aastal Tallinna, kellel tekkis konflikt kohaliku trupiga?

  • .madame Tilly
  • .Grüner
  • .August von Kotzebue

Seoses kelle surmaga olid teatrietendused pikalt keelatud?

  • .Härra Stollersi rändtrupp
  • Madame Tilly rändtrupp
  • .August von Kotzebue rändtrupp

ASK5[muuda]

Vali õige lause

Enne muusikateatrite tekkimist olid olemas erinevad muusikaseltsid

Enne muusikaseltside tekkimist olid olemas erinevad muusikateatrid

Enne muusikaseltside tekkimist olid olemas erinevad lauluseltsid

Rändtruppide esituses võis kõige enam näha ooperit või laulumängu

Teatritrupi esituses võis kõige enam näha ooperit või laulumängu

Lauluseltsi esituses võis kõige enam näha ooperit või laulumängu

1784. aastal asutas Saksa draamakirjanik August von Kotzebue asjaarmastajate teatri Tallinnas

1784. aastal asutas Saksa draamakirjanik August von Kotzebue profesionaalse teatri Tallinnas

1784. aastal asutas Saksa draamakirjanik August von Kotzebue asjaarmastajate teatri Tartus

Madame Tilly rändtrupi ja kohalike asjaarmastajate vahel tekkinud "teatrisõja" tulemusel, ei saanud rändtrupp esineda Suurgildi saalis

Madame Tilly rändtrupi ja kohalike asjaarmastajate vahel tekkinud "teatrisõja" tulemusel, ei saanud rändtrupp esineda Kanuti Gildi saalis

Madame Tilly rändtrupi ja kohalike asjaarmastajate vahel tekkinud "teatrisõja" tulemusel, ei saanud rändtrupp esineda Tallinna Gümnaasiumi saalis

Seoses keisrinna Katariina II surmaga, olid teatrietendused keelatud

Seoses teatrimehe Grüneri surmaga, olid teatrietendused keelatud

Seoses madame Tilly surmaga, olid teatrietendused keelatud

1807. aastal alustati teatrimaja ehitamisega, Gottfried Henningilti projekti järgi

1707. aastal alustati teatrimaja ehitamisega, Gottfried Henningilti projekti järgi

1807. aastal alustati muusikamaja ehitamisega, Gottfried Henningilti projekti järgi

1809. aastal avati Tallinnas Laial tänaval esimene teatrimaja, mis kandis nimetust Tallinna saksa teater

1709. aastal avati Tallinnas Laial tänaval esimene teatrimaja, mis kandis nimetust Tallinna saksa teater

1809. aastal avati Tallinnas Laial tänaval esimene muusikamaja, mis kandis nimetust Tallinna muusikamaja

1809. asvatud teatrit palgati juhtima teatrijuht

1809. asvatud teatrit palgati juhtima muusikajuht

1809. asvatud teatrit palgati juhtima linnakantsler

Kord teatris ja orkestriproovis oli väga karm ning selle rikkumisel võis kaasneda trahvisumma

Kord teatris oli üsna leebe ning muusikud ja näitlejad tohtisid proovist puududa

Kord teatris ja orkestriproovis oli karm ainult peaproovi ajal, ülejäänud proovidest võis mõjuval põhjusel puududa

Seoses finantsmuredega ja hilisema tulekahjuga oli teatritöö pikalt häiritud, ent taasavamisel 1860. aastal sai teater uueks nimeks Tallinna Linnateater

Seoses finantsmuredega ja hilisema tulekahjuga oli teatritöö pikalt häiritud, ent taasavamisel 1860. aastal sai teater uueks nimeks Tallinna Muusikateater

Seoses finantsmuredega ja hilisema tulekahjuga oli teatritöö pikalt häiritud, ent taasavamisel 1860. aastal sai teater uueks nimeks Tartu Muusikateater

Seoses finantsmuredega ja hilisema tulekahjuga oli teatritöö pikalt häiritud, ent taasavamisel 1860. aastal sai teater uueks nimeks Tartu Linnateater

DO[muuda]

Eesti Teatri-ja Muusikamuuseumi külastamine

Eesti Teatri-ja Muusikamuuseumi külastamine

Eesmärk: õpilane on tutvunud eesti muusikteatri ajalooga. Õpilane oskab seostada muuseumis nähtud ja kuuldud õpitud materjaliga.

1. Õpilane kasutab ETMM arhiivi ning leiab ühe 18. sajandil Eestis tegutsenud muusiku.

1.2 Tutvub tema muusikalise tegevusega ja panusega.

1.3 Õpilased tutvustavad enda leitud materjali kaasõpilastele suulisel teel

või

2. Õpetaja koostab ise töölehed vastavalt teemale, mida õpilased peavad muuseumis täitma (näiteks muusikainstrumendid, heliloojad, sündmused)

või

3. Kasutatakse muuseumi enda programmi, mis on suunatud õpilastele (loe lähemalt ETMMi veebis) 

Muusikaelu Eestis 19. sajandil[muuda]

13) Muusikaelu Eestis 19. sajandil[muuda]

TELL UUS UUS GL[muuda]

Muusikaelu Eestis 19. sajandil

Eesti muusikateadlased Kristel Pappel ja Tiinamai Keskpaik (2008) toovad välja, et 19. sajandil toimusid Euroopa muusikaelus suured muudatused, mis on oluliselt mõjutanud muusika kirjutamist, esitamist ja vastuvõttu kuni tänapäevani. Ühiskonna järkjärgulise demokratiseerumise ja kondalikkustamise raames haaras muusikaelu kujundamisel endale juhtpositsioonikolmas seisus – kodanlus: rikkas kõrgkiht (pankurid, vabrikuomanikud jt); keskklass (õpetlased, arstid, kõrgemad ametnikud, kaupmehed); väikekodanlased (väikekaupmehed, käsitöölised).

Endiselt säilis aristokraatide muusikaharrastus ja toetus kunstidele, kuid nende salongid ja paleesaalid oli avatud vaid valitud seltskonnale ja ei olnud enam muusikaelu ja muusikaarengu keskpunkt. Selleks kujunes kontsert. Arenesid muusikaühingud, virtuoosid reisisid ja andsid kontserte.

Tallinnas elas 1834. a. umbes 15 000 elanikku, nendest 40% sakslasi, kes moodustasid valitseva kihi. Seetõttu oli ka 19. sajandil Tallinna elu jätkuvalt tihedalt seotud saksa kultuuriruumi ja seega ka kogu Lääne-Euroopaga.

Kontserdielu Tallinnas 1835–1841

Kontserdipaigad

Tallinna seltsielu toimus pms Laila ja Pikal tänaval.

Laial tänav

Tallinna teater (Revaler teater)

Aktsiamaja koos aadlike aktsiaklubi ja saaliga

Pikal tänav

Mustpeade maja

Suurgild

Kanuti gild

Niguliste tänaval

Haritlaste klubi Puhkus

Kõige rohkem toimus kontserte Mustpeade maja ja Aktsiamaja saalis.

Aktsiamajas toimusid üritused nimega „Vokaal- ja instrumentaalkontserdid“.

Mustpeade majas toimusid meelelahutuslikud üritused: ballid, maskeraadid, kirjandusõhtud, teatrietendused ja kontserdid

Kanuti gildi saalis toimusid üritused nimega „Muusikaline õhtumeelelahutus“.

Suvel korraldati kontserte Kadriorus, pms Supelsalongis pargi lähedal, nimeks kas

„Kadrioru salong“ (Salong bei Catharinenthal) või

„Supelasutuse salong“ (Salong der Badeanstalt)

Erandina toimus kontserte ka hotellisaalides, nt 1830. a. külalismuusikute kontsert Stadt Hamburgi hotellis (kandis ka nime Svoboda, praegu Niguliste 12).

Aktsiamaja kontserdid AKORDION

Aktsiamaja saalis esinesid nt rahvusvaheliselt tuntud muusikud:

Belgia viiuldaja ja helilooja Henri Vieuxtemps (1820–1881)

Belgia tšellist Adrien-François Servais (1807–1866)

Saksa päritolu pianist Theodor Stein (1819–1893) (Peterburi klaveriprofessor Fyodor Fyodorovich Shteyn, Fyodor Stein, Fedor Stein), kes elas ja tegutses 1837–1872 Tallinnas

Pianist Theodor Stein AKORDION

Pappel ja Keskpaik (2008: 36jj) toovad välja, et 24-aastane saksa romantismiajastu olulisemaid heliloojaid Robert Schumann (1810–1856) arvustas oma muusikakirjaniku karjääri alguses 1834. a. Leipzigis 15-aastase Theodor Steini kontserdi ja lülitas seda ka hiljem (1854) oma kogutud artiklite väljaandesse. Schumann oli kriitiline ja pidas teda valesti õpetatud imelapseks. Kuna Stein edaspidi ei tegutsenud Saksamaal, ei mõjutanud see kriitika talle siiski negatiivselt.

Enne „saatusliku“ kontserdi Leipzigis mängis noor Stein edukalt ette erinevatele tolla aja tuntud muusikutele, sh helilooja Johann Nepomuk Hummel (1778–1837) ja helilooja ja pianist Ignaz Moscheles (1794–1870). Huvitaval kombel jäi Moscheles Steini improviseerimisega rahule, kuid Schumann just kritiseeris Steini improviseerimist.

Schumanni kriitikal oli ka positiivne külg: ta tunnistas Steini arukust ja musikaalsust ning leidis, et tegemiston haruldase andega. Ent ta ei jäänud rahule tema improvisatsioonide ja klaverimänguoskusega. Viimases olevat puudunud „rahulik vilumus, mille annab hea kool, kindel kergus, mis kujuneb alles järjekindla harjutamisega, eelkõige aga polnud täisverelist kõla, millega keegi ise maailma ei sünni“ (Schumann 1985 [1854]: 10) Kõige rohkem kritiseeris Schumann Steini improviseerimist: teda häiris „tundeviisi kurb monotoonsus, meloodiate vaikselt kannatav karakter, mollhelistike lõputu järgnevus“, muusikalised kujundid olid „kahvatud, nutused“ (Schumann 1985 [1854]: 9). Schumanni meelest ei olnud Beethoveni mngimine Steinile veel eakohane: „Ärge andke noortele liiga vara Beethovenit kätte, jootke ja kosutage teda värske, elurikka Mozartiga!“ (Schumann 1985 [1854]: 9). Schumann kritiseeris esmajoones noore Steini õpetajat ja juhendajat. Schumann avaldas lootust, et Stein võtab tema näpunäiteid kuulda. Võimalik, et nii see ka oli, sest hiljem toodi arvustustes alati esile Steini varjundirohket ja jõulist kõla ning andeka improvisaatori kuulsus saatis Steini elu lõpuni.

Kuna Robert Schumann ja pianist Clara Wieck-Schumann, kelle vend Alwin Wieck elas 1840. aastatel Tallinnas, külastasid 1844. a Venemaa-reisil Tartut, kuid ei jõudnud kahjuks Tallinna ja Robert Schumanni halb tervislik seisund ei võimaldanud tal panna tähele Steini nime ega uuesti kohtuda temaga.

Stein oli Tallinna muuseikaelu suurim autoriteet ja keskpunkt, keda imetelsid nii „aadlikud, kodanikud, literaadid [kui ka] kaupmehed“ (Pezold 1901: 185, viidatud Pappel, Keskpaik 2008: 42)

Carl Gotthardt von Liphardti kvarteti muusikud AKORDION

1835. a. andsid suvel Tallinnas kontserte Raadi mõisniku Carl Gotthardt von Liphardti kvarteti muusikud:

Saksa tšellist Johann Benjamin Gross (1809–1848)

Saksa viiuldaja Ferdinand David (1810–1873)

Ferdinand David AKORDION

David oli õppinud viiulit Louis (Ludwig) Spohri ja teooriat Moritz Hauptmanni juures. Saksa romantismiajastu olulisemaid helilooja Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809–1947) kutsus teda osalema tema Bachi „Matteuse passioni“ esituses Berliinis 1829. a ning 1835. a värskelt Leipzigi Gewandhausorkestri dirigendiks kutsutuna tegi Davidist selle kontsertmeistriks.

Kohalikud muusikud AKORDION

Pidevat muusikaelu aga hoidsid siiski üleval kohalikud muusikud:

Muusikadirektor ja viiuldaja Carl Weitzmann (1808–1880)

Muusikadirektor Leopold Schäffer

Viiuldaja A. Nentwich

Tšellist G. Körner

Viiuldaja Wenig

Viiuldaja ja kooridirektor (ajutine dirigent) Gotthard Johann Dieberg

Muusikaõpetaja Grossi tütar Katinka (Cathinka) Gross ja poeg Louis Gross

Asjaarmastajad

Viiulimängijana endine tantsuõpetaja, raamatukaupmees) Friedrich Julius Koppelson

Klarnetimängijana Vanade keelete õpetaja ja keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887)

Wiedemann avaldas 1856. a. ka muusikaesteetilist kirjutist: „Muusikalised efektivahendid ja helimaaling“ (Musikalische Effectmittel und Tonmalerei).

Muusikaring – muusikaühingu eelkäija Tallinnas AKORDION

Muusikaringi (sks. k. musikalisches Kränzchen) kuulusid peamiselt muusikaharrastajatest literaadid, ringil ei olnud ametlikku staatust ja käidi üksteise juures kodus. Liikmete hulgas oli ka kubermanguvalitsuse kolleegiumi liikmeid. Osalesid ka Nentwich, Körner, Wenig, Dieberg, Koppelson, Wiedemann ja Stein.

Tallinna Muusikaühingu tegevus 1841–1845 AKORDION

1841. a sügisel kutsus Wiedemann Mustpeade majja kokku „kõikmuusikasõbrad üle terve linna“ ja tegi ettepaneku asutada „suurem muusikaühing“, et saaks ette kanda orkestriteoseid ja koorimuusikat (Wiedemann 1887: 50, viidatud Pappel, Keskpaik 2008: 48)

Muusikaühingu liikmeskonna moodustasid Tallinna muusikasõbrad: professionaalsed ja asjaarmastaja muusikud. Ühingu kolme juhti olid: Wiedemann, Koppelson ja Stein.

Kontserdid leidsid aset Mustpeade maja ülemises saalis.

Ühingul oli „täielik orkester“ ja „piisavalt suur laulukoor koos solistidega“ (Wiedemann 1887: 51, viidatud Pappel, Keskpaik 2008: 49)

Ilmselt oli tegemist klassikalise orkestri koosseisuga (20 liiget), koor oli nähtavasti segakoor.

Koor oli Tallinna esimesi pidevamalt tegutsevaid koore, veel enne 1843. a asutatud meeskooriseltsi Liedertafel in Reval ja Meestelaulu Seltsi. Järgmist segakoori, Jäkeli lauluseltsi (Jäkelscher Verein für Gesang) asutati Tallinnas alles 1859. a. (Pappel, Keskpaik 2008: 70)

Ühing majandas ennast abonemendide müügist (viis, hiljem 4 kontserti aastas).

Abonemendikontserdid oli korraldatud suletud kuulajaskonnale.

Samuti korraldati abonemendiväliseid kontserte ja osaleti teistel avalikel esinemistel.

Pileteid sai osta Koppelsoni raamatupoest ja Wiedemanni käest.

Johann August Hagen ja Tallinna muusikaelu 19. sajandi keskpaiku AKORDION

Tallinna muusikaelus oli oluline ka Johann August Hageni (1786–1877) tegevus: ta tegutses muusikaõpetajana mitmes koolis ning Oleviste kiriku organistina suunas ka linna muusikaelu. 1835. aastal rajas ta Oleviste kiriku juurde poiste laulukooli. Tema heliloomingust on kõige suurejoonelisem oratoorium „Wir haben sie wieder“ (Meil on need taas), mille ta esitas oma kiriku kooride ja orkestriga (kokku 150 muusikuga) 1840. aasta juunis. Aastal 1841 avaldas Hagen esimese eestikeelse muusikaõpiku „Öppetus, kuida laulomehhed...“ – see oli ka esimene katse luua eestikeelset muusikasõnavara. (Eesti Muusika multimeedialeksikon)

August Krüger ka linnakapell Tallinna muusikaelus 19. sajandi teisel poolel AKORDION

Eesti muusikateadlane Triin Vallaste (2008) on uurinud August Friedrich Krügeri (1810–1883) kohta, kes oli pärit Saksamaalt ja asus 1848. a elama Tallinna. Linnal oli sel hetkel 20 000 elanikku.

Ta oli Linnamuusikadirektor ja linnakapelli juht. 1850. a kutsus ta valituid orkestrante Tüüringenist, Saksimaal ja Saksi-Anhaltist.

Krüger tutvustas kontserdisarjadega 1850–1865 Tallinna publikule tollal Euroopa suurlinnades kõige sagedamini esitatud sümfoonilist muusikat. Krüger osales oma koosseisudega ka erinevate vokaalsümfooniliste suurvormide esitamistel ja korraldas ka baltisaksa laulupeo, millel oli tähtsus siinsete kooride arengus.Samuti olid „Muusikaline õhtumeelelahutus“ ja „Meelelahutusmuusika“ linnakapelli olulised ettevõtmised. Muusikaõhtutel esitati ka palju popurriisid populaarsetest ooperimeloodiatest, ooperiavamängeja tatse (valsse, masurkasid, galoppe jt). Samuti esineti ballidel.

Krügeri tegevus Tallinnas

1848–1850 orkestrant

1848–1883 muusikaõpetaja

1849–1883 Meestelaulu Seltsi dirigent, ka koostöö teiste meestelauluseltsidega Liedertafel in Reval

ja Eintracht'i (sks. k. üksmeel) meeskoor

1850–1865 Linnakapelli juht (linnamuusikadirektor)

Linnakapelli kontserdipaigaks oli Börsisaal (endine Suurgildi saal).

Linna muusikaharrastajad kogunesid harjutusteks sageli Mustpeade majja.

Ühe sümfooniakontserdi ettevalmistamisekskuluslinnakapellil enamasti poolteist kuni kaksnädalat.

Sümfooniakontserdid olid abonemendikontserdid.

Kontsert võis alata sümfooniaga ja lõppeda avamänguga.

Esimese hooaja sümfooniakontserdite kavas olid mh:

Christoph Willibald Gluck (1714–1787): avamäng ooperile „Iphigenia Aulises“ (1774)

Peter Lindpaintner (1791–1856): avamäng ooperile „Mäekuningas“ (1825)

Louis Spohr (1784–1859): avamäng ooperile „Mäevaim“ (1827)

Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809–1947): programmiline avamäng „Hebriidid“ (1832)

Ludwig van Beethoven (1770–1827): Viies sümfoonia (1808), Kolmas sümfoonia (1805), mingi klaverikontsert (solist Theodor Stein)

Teise hooaja kontsertide kavas oli ka vokaalsümfoonilised ka kammerlikud teosed.

1852–1865 kanti ette vähemalt üksteist sümfooniat. Eelistatud olid Ludwig van Beethoveni sümfooniad ja avamängud. Samuti mängiti Mozarti, Haydni, Mendelssohni, Gade sümfooniaid ja Ferenc Liszti (1811–1886) muusikalist poeemi „Prelüüdid“ (1854).

Paljud ooperiavamängud 1850. ja 1860. aastatesümfooniakontsertide kavades pärinesid Tallinna Teatris lavastatud või lavastamisele tulevatest ooperitest, nt

Richard Wagneri (1813–1883) ooperit „Tannhäuser“ (1845) mängiti teatris esmakordselt 1853/54, ja uuesti 1860/61. Viimasel hooajal võttis seda avamängu sümfooniakontserdikavva ka Krüger ja linnakapell.

Muusikaelu Tartus 19. sajandi esimesel kahel kümnendil

Eesti muusikateadlane Geiu Rohtla (2001) toob esile, et Tartu (Dorpat) kuulus saksa kultuuriregiooni, asus postimaanteel Peterburi Riia trajektooril ja Tartu oli Riia järel suuruselt teine Liivimaa linn. 1802. a oli Tartul 3534 elanikku, 1821. a aga juba 8088 elanikku, kellest u 3000 oli sakslased, 3000 estlased, 1200 venelased, lisaks rootslased ja poolakad.

1802. aastaga algas uus etapp Tartu linna- ja muusikaelus, sest avati taas ja nüüdsest keiserliku Tartu Ülikool. Muusikaõpetaja ametikoht Tartu ülikooli juures küll loodi 1803. aastal, kuid seda täideti alles 1807. aastal, selleks sai kohalik muusik Heinrich Wilhelm Fricke (Rämmer 2009: 30–31).

Tartus tegutsesid erinevad ajaviiteklubid nimega Musse, saksa keeles täpsemalt Bürgermusse („linnakodanike jõudeaeg“):

  • 1791. a-st Tartu Bürgermusse (Dorpater/Dörptsche Bürgermusse), liikmed: käsitööliste, hiljem kõik jõukamate kihtide esindajad
  • alates 18./19. saj. vahetusel Suur Musse (grosse Musse), sellest kujunes hiljem Ressource'i klubi, valitum liikmeskond
  • 1814. a-st Akadeemiline Musse (akademische Musse), liikmed: Tartu Ülikooli professorid, üliõpilased, ka aadlikud ja linnakodanikud

Korraldati balle, maskeraade, võis lugeda ajalehti, ajakirju ning harrastada mäng.

Akadeemilises Musse's toimusid ka loengud ja vestlused erinevate teadusharude, kirjanduse ja kunsti teemadel. Alates 1804. a-st piiras Tartus teatrikeeld meelelahutusvõimalusi, üliõpilaskogunemistes nägid poliitikajuhid ohtu. Akademiline Musse edaspidi pakkus üliõpilastele taas meelelahutusvõimalusi. (Rohtla 2001: 15)

Muusikaseltsid Tartus AKORDION

  • Alates u 1803. a-st muusikasõprade selts (Musik-Liebhaber-Gesellschaft)
  • Alates u 1806/1807. a-st aadellik muusikaselts (Adel. Musikalische Gesellschaft)
  • 1818 „muusika ja kirikulaulu sõbrad „(Freunde und Freundinen der Tonkunst und des religiösen Gesanges)
  • 1819. a „inimsõbralike ja kunstilembeste daamide ja härrade ühendus“ (Verein menschenfreundlicher und kunstliebender Damen und Herren)
  • 1821. a kandis eelmainitud ühendus ülikooli saalis ette Mozarti Requiemi ja osi Händeli oratooriumist „Messias“, sellega koguti raha tartusse rajatava vaestemaja jaoks (Rohtla 2001: 15–16)

Kontserdipaigad Tartus AKORDION

1800–1812: Kontserdid toimusid põhiliselt Bürgermusse's või Suures Musse's. Vaimulikud suurvormid esitati Jaani kirikus ja Toomemäel ülikooli raamatukogus. Kontsertide hulk aastas: üksikud kuni u kümme.

1813–1820: Kontserdid toimusid põhiliselt ülikooli peahoone saalis ja Akadeemilises Musse's von Bocki majas. Vaimulikud suurvormid esitati samuti Jaani kirikus ja Toomemäel ülikooli raamatukogus. Kontsertide hulk aastas: kümme kuni paarikümmend

Akadeeemilise Musse kontsertide juhatajaks oli määratud muusika- ehk kontserdidirektor (Concertdirector, Musicdirector).

1814. a oli määratud kaks direktorit: ülikooli muusikaõpetaja Heinrich Wilhelm Fricke ja hr Bartels

1817.a lahkus Fricke Tartust ja teda asendas ülikooli muusikaõpetaja Nikolai Thomson.

Tartu muusikud

1) Professionaalsed muusikud ehk muusikaasjatundjad

Linnamuusikud, organistid, kantorid; ülikooli muusikaõpetaja ehk muusikadirektor

2) Muusikaarmastajad (-harrastajad, -diletandid, -sõbrad)

Vabad muusikud ja eramuusikaõpetajad

Aadlikud, ülikooli professorid (üldse haritlased), üliõpilased ja linnakodanikud

Peterburi ja Lääne-Euroopa muusikud

19. sajandi esimesel kahel aastakümnel esinesid läbisõidul arvukalt muusikuid (õuemuusikud, kontsertvirtuoosid, ooperilauljad-näitlejad, pillimängijad, muusikute pered, imelapsed) Peterburist või Lääne-Euroopast, sh paljud Saksamaalt, mõned Itaaliast, Taanist, Rootsist, Ungarist, kes ühtlasi olid esinenud ka Riias. Nende hulgas laiemalt tuntud nimesid ei olenud

19. sajandi keskpaigas, 1844. a külastasid Venemaa-reisil Tartut saksa helilooja Robert Schumann ja tema naine pianist Clara Wieck-Schumann.


Kasutatud kirjandus

Pappel, K.; Keskpaik, T. (2008). Tallinna Muusikaühingu kujunemine ja tegevus kontserdielu korraldamisel 1835–1845. 19. sajandi muusikaelu Eestis (Eesti muusikaloo toimetised 9) (koost. U. Lippus) (10–97). Tallinn: EMTA muusikateaduse osakond.

Rohtla, G. (2001). Tartu kontsedieluXIX sajandi kahel esimesel aastakümnel (muusikateaduse magistritöö, juh. U. Lippus). Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia.

Vallaste, T. (2008). August Krüger ka linnakapell Tallinna muusikaelus 19. sajandi teisel poolel. 19. sajandi muusikaelu Eestis (Eesti muusikaloo toimetised 9) (koost. U. Lippus) (98–162). Tallinn: EMTA muusikateaduse osakond.

Internetiallikad

Siitan, T.; Joamets, V.; Kõlar, A.; Heinmaa, H. (2004). Muusikaelust Eestis 19. sajandi esimesel poolel. Muusikaelu linnades. Eesti Muusika multimeedialeksikon [25.08.2018].


DO UUS

Praktilised ülesanded 1 ja 2

1. praktiline ülesanne. Kodukoha muusikaelu uurimine

Eesmärk: Õpilased on tutvunud muusikaelu korraldusega 19. sajandil Eestis. Õpilane tunneb muusikaelu korraldust ka tänapäeva Eestis.

Töövorm: Individuaalne, paaristöö, väikerühmatöö; esitlus, arutelu

1. Õpilane valib välja ühe asukoha (soovitavalt kodukoha).

2. Õpilane uurib muusikaelu korraldust antud asukohas

2.1 Esinejad

2.2 Esinemispaigad

2.3 Korraldajad

2.4 Kontserdite sagedus

2.5 Piletihinnad

2.6 Repertuaar

3. Õpilane tutvustab oma uurimistulemusi esitlustarkvara abil

4. Õpilased arutavad erinevate kohtade erinevusi ja sarnasusi.[muuda]

TELL VANA VANA[muuda]

Muusikaelu Tallinnas 18. sajandil

Hoolimata sellest, et Eestimaa sattus 18. sajandil Põhjasõja (1700-1721) (#ajalugu) käigus Vene impeeriumi koosseisu (1710-1917), kuulus ta siiski saksa keele- ja kultuuriruumi, mõjutused meie kultuurile olid tugevad. Näiteks tegutsesid Tallinnas tol ajal valdavalt baltisaksa muusikud. Allikaid ja materjale antud perioodi kohta on võimalik leida arhiividest ning saksakeelsetest ajalehtedest. Antud sajandil Kesk-Euroopas muusikamaastikul valitsenud barokiesindajate (nt. G. F. Händel, J. S. Bach) ja hiljem klassitsismiesindajate (nt viini klassikud: J. Haydn, W. A. Mozart, L. van Beethoven) looming jõudis mõningase hilinemisega ka Eestisse. Muusika hakkas aina enam saama linna- ja mõisaelu igapäeva osaks, tekkisid erinevad seltsid ja klubid, sealt sai alguse ka muusikaseltside tekkimine.

18. sajandi I pool

Ametid: 18. sajandi esimesel poolel olid ülesanded jaotatud organisti, kantori ja linnamuusiku vahel, igaüks täitis vastavalt linna reglementidele kehtestatud ülesandeid.

Linnaorganist - enne suurt katku 1710. aastal, mil Eesti kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu, oli linnaorganisti amet tähtsal kohal. Vaatamata sõjasündmustele 18. sajandi esimesel aastakümnel suuri muudatusi Eesti muusikaelus ei toimunud. Suuremates kirikutes olid orelid, mida linnaorganistid oma igapäeva töös kasutada said. Loomulikult esines pillidega mitmeid probleeme ning kahjuks oli tol hetkel Eestis vähe professionaalseid oreliparandajaid. Nende kohustuste hulka kuulus lisaks kirikus teenistustel mängimisele ka pulma- ja matusetseremooniatel mängimine. On teada, et paljud linnaorganistid olid ka koduõpetajad.

Kantor - peamised tööülesanded seisnesid vaimuliku ja liturgilise muusika korraldamises kirikus ning õpetajatööga koolis. Õpetajatöö oli kantoril vastutusrikas, gümnaasiumõpilased said õppida koraalide laulmist ning nooremad õppisid ladina keelt, usuõpetust ja kirjatehnikat. Tema ülesanne oli erinevate aktuste ja tähtpäevade korraldamine, kus esines ka koor, kes esitas kantori valitud ja selgeks õpetatud mitmehäälset koorimuusikat.

Linnamuusikud - sajandi esimesel poolel juhtis linna muusikaelu peamuusik, kelle kompaniisse "kuulus neli-viis selli ja paar õpipoissi". Peamuusiku ülesandeks oli teiste väljakoolitamine ja musitseerimine linnaüritustel, sh pulmades ja tähtpäevadel. 18. sajandi keskel kasvas esinemiste arv, kuna Tallinnat külastasid erinevad tähtsad külalised (#ajalugu, #poliitika), kelle auks korraldati rongkäike ja vastuvõtte, kus tuli peamuusikul oma kompaniiga esineda. Teiselt poolt nõudis rahvas aina enam kaasaegset kontsertmuusikat erinevate seltskonnaüritusteks ja tantsuõhtuteks. Kuna Kesk-Euroopast tulnud muusika vajas 6-7 mängijast suuremat koosseisu, võimalusel 10 mängijani ning soetati aktiivselt uusi muusikainstrumente. Vaatamata oma tavapäraste kohustuste täitmise jätkamisest hakati aina enam esinema ballidel ja maskeraadidel.

18. SAJANDI II POOL

Muusikaelus toimumusid muudatused, põhjuseks oli läänekultuuri levik Eestisse, kus varasemalt muusikaelu juhtinud peamuusik sai uued tööülesanded ja korraldused. Hakkas levima noodikaubandus, pillikaubandus, kontserdimuusika, eratunnid.

Linnamuusiku ülesandeid aastast 1776. täitis Michael Andreas Tewes. Tema ülesandeks oli teenindada linna kirikuid, gümnaasiumi, 2 korda nädalas hoolitseda raekoja tornis pillimängu eest ning musitseerida linna avalikel pidustusel ning tseremooniatel. Lisaks on säilinud informatsioon, et alates 1785. aastast võttis selle koha üle Johann Hansen, kelle tööülesanded küll mõnevõrra erinesid, kuid sisuliselt olid samad.

Oma majanduslikult hea seisu näitamaks ostsid mitmed pered endale koju mõne muusikainstrumendi: klavessiini, klavikordi, haamerklaveri, mida kaunistas mõni kaunis muster. Antud instrumente sai tellida ka Tallinna klahvpillimeistritelt. Oli ka selliseid peresid, kellel oli kodus koguni noodikapp.

Allikas: Heidi Heinmaa 2017 (doktoritöö)



<https://vara.e-koolikott.ee/node/1409>

SHOW PUUDU[muuda]

ASK[muuda]

ASK1[muuda]

18. sajandi eesti kultuurile on suured mõjutused tulnud saksa kultuuriruumist

True

False

18. sajandil muutusmuusika aina enam linna-ja mõisaelu igapäeva osaks.

True

False

Euroopa muusikamaastikul valitsesid antud sajandil renessanss heliloojad

True

False

ASK2[muuda]

Organist Linnamuusik Kantor
Gümnaasiumis koraalide õpetamine
Mängis pulma-ja matusetseremoonial
Linnaüritustel musitseerimine

ASK3[muuda]

Lohista sõna õigesse kasti

*Linnamuusik* - nende ülesanne oli musitseerimine linnaüritustel ning nö õpiposite koolitamine. Aina keerulisemaks muutus *repertuaar*, sest publik nõudis aina kaasaegsemat ja keerulisemat muusikat.

*Kantor* - Tema ülesanne oli erinevate *aktuste* ja tähtpäevade korraldamine, kus esines ka *koor*.

*Linnaorganist* - oma töös kasutasid nad tihti sellist muusikainstrumenti nagu *orel*, mis oli suurtemates linnades kirikutes olemas. Paljud pidasid ka *koduõpetaja* ametit.

ASK4[muuda]

Seoses lõunakultuuri levikuga toimusid muudatused ka Eestis

True

False

18. sajandi II poolel hakkas levima noodi-ja pillikaubandus

True

False

18. sajandil olid muusikainstrumendid väga populaarsed, mistõttu olid nad olemas praktiliselt igas kodus

True

False

Ainult üksikud pered said lubada endale koju noodikapi

True

False

18. sajandil olid muusiku ülesanded jaotatud organisti ja kantori vahel

True

False

Eesti muusika sai 18. sajandil suuri mõjutusi saksa kultuuriruumist

True

False

Euroopas valitsesid 18. sajandil barokk ja klassitsismi heliloojad.

True

False

18. sajandil oli Eestis muusika ainult mõisades

True

False

18. sajandil erinevate seltside ja klubide tekkele said alguse ka muusikaseltsid

True

False

18. sajandil tegutses Eestis palju baltisaksa muusikuid

True

False

ASK5 Vali õige vastus[muuda]

Muusika muutus 18. sajandil linna- ja mõisaelu igapäevaseks osaks

Muusika esitamine oli lubatud 18. sajandil ainult kirikus

Musitseerimine 18. sajandil oli lubatud ainult kodudes

18. sajandil tekkisid erinevad klubid ja seltsid, millest hiljem arenesid muusikaseltsid

19. sajandil tekkisid erinevad klubid ja seltsid, millest hiljem arenesid muusikaseltsid

Organist, kantor ja linnamuusik täitsid ülesandeid, mis olid rangelt neile linna poolt määratud

Organist, kantor ja linnamuusik said ise valida, mis ülesandeid keegi täidab.

Ainult üksikutes kirikutes Eestis olid 18. sajandil olemas orelid

Kõikides Eesti kirikutes olid 18. sajandil olemas orelid

Gümnaasiumiõpilaste koor esitas ka mitmehäälset muusikat

Gümnaasiumiõpilaste koor esitas ainult ühehäälset muusikat

Peamuusik pidi nooremaid muusikuid koolitama ja õpetama

Peamuusik vastutas ainult repertuaari eest, mida kontserditel esitati

18. sajandi II poolel sai peamuusik seoses läänekultuuri tulekuga Eestisse uued ülesanded

18. sajandi II poolel jäid peamuusiku ülesanded samaks

18. sajandil said endale muusika eratunde ja muusikainstrumente lubada ainult rikkamad perekonnad

18. sajandil said endale muusika eratunde ja muusikainstrumente lubada praktiliselt kogu elanikkond

18. sajandil oli noodikapp olemas ainult üksikutel rikkamatel peredel

18. sajandil oli noodikapp olemas igas perekonnas

DO[muuda]

<https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/4271>

Muusikaga seotud ametite uurimine

Eesmärk: õpilane on tutvunud 18. sajandi muusikaeluga Tallinnas ning on teadlik, millised muusikaga seotud ametid eksisteerisid tol perioodil. Õpilane oskab seostada antud ameteid tänapäeva ametitega.

Soovitus on sooritada ülesanne pinginaabriga

1. Uuri põhjalikumalt 18. sajandi muusikaga seotud ametite kohta (helilooja, kantor, linnamuusik, organist)

2. Kasutades kirjanduslikke- ja internetiallikaid otsi tänapäeva ameteid, mis on seotud muusikaga.

3. Koosta tabel, kuhu paigutad ametinimetuse, tööülesanded (muu huvitav, nt: palganumber, populaarsus jne).

4. Võrrelge teiste klassikaaslastega, milliseid ameteid keegi leidis

5. Leidke seos ametinemetuste ja tööülesannete vahel tänapäeval ja 18. sajandil

Eestikeelse muusikaterminoloogia areng 19. ja 20. sajandil[muuda]

14) Eestikeelse muusikaterminoloogia areng 19. ja 20. sajandil[muuda]

TELL UUS UUS GL[muuda]

TELL+SHOW 1

Eestikeelse muusikaterminoloogia areng 19. ja 20. sajandil

Muusika oskuskeel on oluline igale muusikule, kuid ka muusika harrastaja ja muusika armastaja peaks orienteeruma olulisemates muusikaterminites. Ka üldhariduskoolides käsitletakse tänapäeval muusika oskuskeele põhilisi ja levinumaid väljendeid.

Põhjapanevaimaksraamatuks elementaarteooria alal on Boris Kõrveri (1917–1994) „Muusika elementaarteooria“ (1956).

Ilmusid veel Elga Ainsalu (1929–1999) „Muusika põhiõpetus“ pedagoogiliste instituutide üliõpilastele.

Edaspidi anti ministeeriumi tellimusel välja

Heino Kostabi ja Leo Semleki „Muusika elementaarteooria“ (1976)

Muusika elementaarteooria õpik

Mare Visnapuu

„Abimaterjal muusikateooriast“ (2005)

Uuemad sõnastikud:

Peeter Perens

„Võõrkeelsete muusikaterminite sõnastik“ (1994)

Ela Eelhein-Issakainen

„Muusikaleksikon“ (1996) Eesti Entsüklopeediakirjastuses

Eestikeelsest Vikipeediast leiab nimekirjad, mis ootavad täiendamist ja toimetamist.

Muusika mõisteid,

Varajase muusika mõisteid,

Nüüdismuusika mõisteid,

Elektroonilise muusika mõisteid.

Muusikaterminite ajalugu AKORDION

Teadaolevalt esimene oli franko-flaami muusikateoreetiku Johannes Tinctorise (1435–1511) muusikatermininite traktaat „Muusikaterminite määratlus“ (1495).

Eesti keeles on alates 19. sajandi esimesest poolest ilmunud mitmeid õpikuid, kust leidub erinevaid muusikatermineid koos selgitustega:

Johann Heinrich Rosenplänter (1782–1846)

  • „Õppetus kuida klawwerit mängida“ (1830)
  • „Lühhike öppetus laulmisest“ (1833) (käsikirjas)

Johann August Hagen (1786–1877)

  • „Öppetus, kuida laulomehhed, ja kes muud tahtwad, jouwad notidest laulo wisid ülleswötta, laulo-errelatte peäl mängides ja nende järrel lauldes, ni hästi nemmad isse, kui ka nende öppetus lapsed“ (1841).

Andreas Erlemann (1833–1915)

  • „Musika öppetus. Üks nodi, laulmisse ja mängimisse selletusse ramat, isseärranis koolmeistridele ja keidile laulo- ja mängo-söbradele“ (1864).

Karl August Hermann (1851–1909)

  • „Noodi-õpetus ja komponeerimise-õpetus“ (1893)

Karl August Hermann oli muusikutest filoloogiliselt kõige kaugemale jõudnud (kaitses 1880 doktorikraadi filoloogia alal Saksamaal). Tema raamat on kirjutatud kõige selgemas eesti keeles andes keelearengule suure panuse. Ta võttis kasutusele mitmed uued muusikaterminid tõlkides neid eesti keelde. Ta töötles läbi varasema kirjanduse ning tõi sisse uuendused ja parandused. Ta püüdis peaaegu et igale võõrkeelsele sõnale leida eestikeelse vaste.

Johannes Kappel (1855–1907)

  • „Muusika Alguse-õpetus“ (1903)

20. sajandi esimesel poolel kerkisid esile kaks muusikateoreetikut, kelle töödega algas eesti muusikaterminoloogias uus ajajärk:

Ernst Miljan (1889 – ?)

  • „Pillimuusika ajalugu, mänguriistade tarwitamine, helitööd ja laulmine“ (1916)

Anton Kasemets (1890–1978)

  • „Muusika alg-õpetus“ (1918)
  • „Tegeline harmooniaõpetus“ (1918), N. Rimski-Korsakovi harmooniaõpetuse raamatu (1886) tõlge
  • „Kontrapunkti, fuuga, kaanoni ja muusikaliste vormide õpetus“ (1934)

Eduard Visnapuu (1895–1969)

  • „Muusika leksikon I. Terminoloogia“ (1923)
  • „Noodiõpetus algklassidele ja iseõppijatele“ (1925)
  • „Muusika õpperaamat keskkoolidele“ (1926)

Juhan Zeiger (1897–1969)

  • „Praktiline harmoonia õpperaamat“ (1920), N. Rimski-Korsakovi harmooniaõpetuse raamatu (1886) tõlge

Adalbert August Wirkhaus (1880–1961)

  • „Akkordid ja nende loomulik lahenemine. Õpiraamat keskkoolidele, muusikakoolidele ja iseõppijatele“ (1925)

Juhan Aavik (1884–1982)

Voldemar Tamman (1884–1942, vangilaagris)

„Kooli leelo VI. Algkooli VI klassi lauluvara ühes noodiõpetuse ja vastavate harjutustega“ (1936)


Tell+SHOW2

Elementaarteooria, harmoonia, vormiõpetus ja žanrid

Terminid elementaarteooriast ja harmooniast

Termineid elementaarteooriast leidus juba J. H. Rosenplänteril (1830)

J. A. Hagen käsitles akorde raamatus „Juhhataja errela mängimisseks“ (1861).

Esimesena käsitles neid põhjalikumalt ja leiutas uusi termineid mh harmoonia alal K. A. Hermann (1893), peatükis „Kokkukõla õpetus“.

A. Kasemets (1918) käsitles elementaarteooriat, harmooniat, vormiõpetust, muusikaajalugu

Tõlkis pealkirja all „Tegeline harmooniaõpetus“ (1918) N. Rimski-Korsakovi harmooniaõpetuse raamatu (1886).

Paljud Hermanni terminid olid tema jaoks siiski vastuvõetamatud. Eessõnas kirjutas ta seetõttu:

„Raamatu toimetamisel oli suureks raskuseks tarviliste oskussõnade täielik puudumine. Neid tulivastavate mõistete jaoks luua. Mõningate nõuannete eest sellel alal võlgnen tänu hra P. Südale, mida siin kohal avaldada oma armsaks kohustuseks loen“ (Kasemets 1919: 7, viidatud Vahter 2003: 14)

Kasemets ei pooldanud rahvusvaheliselt üldkasutatavate terminite tõlkimist või eestikeelsete vastete otsimist. Ka elementaarteoorias tuli ta nii mõnigi kord tagasi rahvusvaheliste terminite juurde, kuigi eestikeelne vaste oli varasemate autorite poolt leiutatud.

Samal ajal Kasemetsaga töötas N. Rimski-Korsakovi harmooniaõpetuse raamatu tõlkimisega ka J. Zeiger (Tartus), see ilmus pealkirja all „Praktiline harmoonia õpperaamat“ (1920). Mõlemad autorid millegipärast ei suhelnud sel teemal teineteisega. Siiski on neil palju ühist, erinevusi vaid venekeelsete terminite tõlkimisel.

1925. a ilmus „Noor-Eesti“ kirjastusel Tartus August Wirkhausi „Akkordid ja nende loomulik lahendamine“ (käsitledes ka intervalle ja heliredeleid (helistikke ja laade). Samuti ilmus N. Sokolovi „Praktilise käsiraamatu akkordide õpetamiseks“ (1924). Kasemets andis ka välja „Kontrapunkti, fuuga, kaanoni ja muusikaliste vormide õpetus“ (1934).

Peale II maailmasõda ilmusid veel Uno Naissoo „Harmoonia alused“ (1961) ja Eva Sori „Harmoonia“ (1966) (muusikakoolidekonspektina), samuti Karl Sillakivi „Kadentsharmoonia“ (1988) (TRK teadustöö)

Terminid muusikavormidest ja -žanridest

Žanrilisi elemente leidus juba K. A. Hermannil (1893).

Muusikažanre on käsitlenud E. Miljan raamatus „Pillimuusika ajalugu, mänguriistade tarwitamine, helitööd ja laulmine“ (1916) ja E. Visnapuu „Muusika õpperaamat keskkoolidele“ II osas (1926). Vormiõpetusele on suunatud A. Kasemetsa „Kontrapunkti, fuuga, kaanoni ja muusikaliste vormide õpetus“ (1934).

Samuti ilmusid Tatjana Popova „Muusikalised žanrid ja vormid“ (1964) G. Toompea tõlkes ja Imbi Kulli „Muusikaliste teoste vormianalüüs“ (1976)

Muusikažanridele püüdis luua eestikeelseid vasteid K. A. Hermann, kuid need ei jäänud püsima.

„Helitöösid ehk muusika palasid on maailma heliloojad nii mitmesuguseid sünnitanud ja sünnitawad weelgi, et nende nimesid ka kõiki ei suuda ära seletada“ (Hermann 1905: 70, viidatud Vahter 2003: 16)

„Laulu-muusika wormid on mitmesugused, selle järele, kuidas hing ehk waimu elu muusikas ilmutatakse“ (Miljan 1916: 22, viidatud Vahter 2003: 16)

„Iga kunstiteos, kui suur ta ka ei oleks, koosneb üksikuist vähemaist elementidest. Need elemendid, olles ühendatud teatud kindlas korras ja suhetes, sünnitavadki kunstiliselt tervikulise kunstiteose, nende elementide ühendamise kord ja kuju aga kunstilise vormi“ (Kasemets 1934: 3, viidatud Vahter 2003: 16)

Eesti muusikaterminoloogia küsimused tõusid eriti päevakorda, kui Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts (EAHS) hakkas koostama muusikaoskussõnastikku.

„Valimik muusika-oskussõnu I. Üldsõnastik“ (1936)

Toimkonda kuulusid heliloojad ja muusikateadlased Heinrich Sakaria (Heino Saha) juhtimisel ja keeleteadlased Johannes Aavik ja Elmar Muuk. Ehkki eesmärk oli olemasolevate oskussõnade keeleline korraldamine, pakuti ka uusi termineid (ETMM fond nr MO12, Sü.9):

Joosep Aavik (1899–1989)

  • juhuslik märk (erakorraline märk)
  • helihark (heliraud)

Elmar Kõiv (1899 – ?)

  • noodimääraja (noodivõti)
  • viiulivõti (so-määraja)
  • abijoon(kriips, ülakriips, alakriips)
  • oktaavide nimetused: O-oktaav (esimene oktaav), esimene kõrg-oktaav (teine oktaav), teine kõrg-oktaav (kolmas oktaav) jne

Enn Võrk (1905–1962)

  • lausestama (fraseerima)
  • häälis (kammertoon)
  • väärdominant (subdominant)
  • viivitus (fermaat)
  • näpeldama (sõrmitsema (gitarri))
  • tiivik (tiibklaver)

Leho Võrk (EMTA raamatukogu asutaja ja esimene juhataja 1935–1943)

  • heli (toon)
  • kulgev heli (läbiminev (läbiv) heli)
  • akord (akkord)
  • saat (vibukäik)
  • saatima(vibupillimängima)
  • sisemärgid (muutemärgid üksiku noodi või takti ees)
  • sõtkepedaal (klaveril, orelil)
  • alusastmik (do-mažoor)
  • põhiastmik(teiste astmike loomulik järgnevus)

Harmoonia terminid

Tänapäeval kasutatavad harmoonia- ning vormiõpetusealased terminid on enamasti pärit A. Kasemetsa töödest. Harmooniaalaste terminite arengusse andsid oma panuse J. A. Hagen, K. A. Hermann, A. Kasemets, J. Zeiger, A. Wirkhaus, E. Visnapuu, B. Kõrver, U. Naissoo, E: Sori, G. Tõnismann, M. Humal, K. Kotta.

Harmoonia sõnaartikleid Vahteril (2003) on järgmised:

  • akord
  • juhuslik kooskõla
  • akordi põhikuju
  • akordi pööre
  • akordi ulatus
  • akordi meloodiline seis
  • kolmkõla
  • suurendatud kolmkõla
  • vähendatud kolmkõla
  • sekstakord
  • kvartsekstakord
  • dominantseptakord, pöörded
  • juhtseptakord
  • kahendumine
  • harmooniline figuratsioon
  • läbiminevad noodid, abinoodid
  • pide
  • eelvõte
  • orelpunkt
  • kadents
  • modulatsioon
  • imitatsioon(range, täpne)
  • imitatsioon(vaba

Muusikalise vormi ja žanri sõnaartikleid Vahteril (2003) on järgmised:

Vorm

motiiv, fraas, lause, periood

teema

teema variatsioonidega

kaanon

fuuga

Žanrid

  • vokaalmuusika
  • laul
  • ooper
  • suur ooper
  • koomiline ooper
  • romantiline ooper
  • oratoorium
  • reekviem
  • kantaat
  • aaria
  • quodlibet
  • operett
  • ballett
  • instrumentaalmuusika
  • sonaat
  • sümfoonia
  • sümfooniline poeem
  • fantaasia
  • kontsert


Kasutatud kirjandus

Vahter, A. (2003). Eestikeelse muusikaterminoloogia kujunemine ja areng. Tallinn: Scripta Musicalia.


DO UUS

Praktilised ülesanded 1 ja 2

1. praktiline ülesanne. Uurimus

Eesmärk: Õpilased on tutvunud 19. sajandi muusikaala kirjandusega, mis käsitleb muusika terminoloogia arengut.

Töövorm: Individuaalne, paaristöö

Variant 1:

Uuri, mis vahe on mõistel ja terminil ning too näited muusikavaldkonnast.

Variant 2:

1. Võta aluseks mõni muusikaline termin või mõiste

1.1 Uuri selle arengut läbi aegade (Vahter 2003)

1.2 Kasuta Rahvusraamatukogu digitaliseeritud arhiivi (DIGAR), uuri selle termini või mõiste kasutamist allikates.

Vahter, A. (2003). Eestikeelse muusikaterminoloogia kujunemine ja areng. Tallinn: Scripta Musicalia.

Uuemad sõnastikud:

Peeter Perens

„Võõrkeelsete muusikaterminite sõnastik“ (1994)

Ela Eelhein-Issakainen

„Muusikaleksikon“ (1996) Eesti Entsüklopeediakirjastuses

Eestikeelsest Vikipeediast leiab nimekirjad, mis ootavad täiendamist ja toimetamist.

Muusika mõisteid,

Varajase muusika mõisteid,

Nüüdismuusika mõisteid,

Elektroonilise muusika mõisteid.


TELL VANA VANA[muuda]

Läbi muusikatundide on paljud inimesed mingil määral kokku puutunud muusikaterminitega. Eelkõige puutuvad sellega igapäevaselt kokku muusikat õppivad või muusikaga tegelevad inimesed. Ka üldhariduskoolides käsitletakse tänapäeval muusika oskuskeele põhilisi ja enamlevinumaid väljendeid.

Esimene muusikatermininite traktaat "Muusikaterminite määratlus" (1495) ilmus enam kui 500 aastat tagasi, autoriks oli franko-flaami muusikateoreetik Johannes Tinctoris (1435-1511).

Ka eesti keeles on sajandite jooksul ilmunud mitmeid õpikuid, kust leidub erinevaid muusikatermineid:

Johann Heinrich Rosenplänter (1782-1846) - "Õppetus kuida klawwerit mängida" (1830) ja "Lühhike öppetus laulmisest" (1833). (käsikirjas)

Johann August Hagen (1786-1877) - "Öppetus, kuida laulomehhed, ja kes muud tahtwad, jouwad notidest laulo wisid ülleswötta, laulo-errelatte peäl mängides ja nende järrel lauldes, ni hästi nemmad isse, kui ka nende öppetus lapsed" (1841).

Andreas Erlemann (1833-1915) - "Musika öppetus. Üks nodi, laulmisse ja mängimisse selletusse ramat, isseärranis koolmeistridele ja keidile laulo- ja mängo-söbradele" (1864).

Karl August Hermann (1851-1909) - "Noodi-õpetus ja komponeerimiseõpetus" (1893)

Karl August Hermann oli muusikutest filoloogiliselt kõige kaugemale jõudnud (kaitses 1880 doktorikraadi filoloogia alal Saksamaal #filoloogia). Tema raamat on kirjutatud kõige selgemas eesti keeles ja keelearengule andis ta suure panuse. Ta võttis kasutusele mitmed uued muusikaterminid ning tõlkis need eesti keelde. Ta töötles läbi varasema kirjanduse ning tõi sisse uuendused ja parandused. Ta püüdis peaaegu et igale võõrkeelsele sõnale leida eestikeelse vaste.

Johannes Kappel (1855-1907) - "Muusika Alguse-õpetus" (1903)

Sajandi teisel poolel kerkisid esile kaks muusikateoreetikut Anton Kasemets (1890-1978) ja Eduard Visnapuu (1895-1969), kelle töödega algas eesti muusikaterminoloogias uus ajajärk.

Anton Kasemets - "Muusika alg-õpetus" (1918)

Eduard Visnapuu - "Muusika leksikon I. Terminoloogia" (1923)

                               - "Noodiõpetus algklassidele ja iseõppijatele" (1925)

                                - "Muusika õpperaamat keskkoolidele" (1926)



(Lisaks tuleb lisada ka kõige enam kasutatavad muusikaterminid (vb oleks mõistlik panna need show´sse)

Allikas: Artur Vahter - "Eestikeelse muusikaterminoloogia kujunemine ja areng"

<https://vara.e-koolikott.ee/node/1836>

SHOW[muuda]

ASK[muuda]

DO[muuda]

UURIMUS

Eesmärk: õpilane on tutvunud 19. sajandi kirjanudusega, mis käsitlevad terminoloogia arengut

Paaristöö

Variant 1:

Uuri mis vahe on mõistel ja terminil ning kasutades muusikalist terminoloogiat too näited.

Variant 2:

1. Võta aluseks mõni muusikaline termin või mõiste

1.1 Uuri selle arengut läbi aegade

1.2 Kasutades Rahvusraamatukogu digitaliseeritud kirjandust, uuri selle päritolu. 

Laulupidude traditsiooni kujunemine[muuda]

15) Laulupidude traditsiooni kujunemine (korrektuuridest tagasi) VALMIS?[muuda]

[Koori ja orkestri liikumine ja areng laulupidude kontekstis]

https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/4274

TELL[muuda]

Laulupidude traditsiooni kujunemine[muuda]

Välismaalastega suheldes palutakse tihti eestlastel rääkida enda kultuurist ja traditsioonidest ning kindlasti kuulub sellise tutvustuse hulka ka laulupidu. Eestimaal hakati 1820. aastal asustama kihelkonnakoolide ja kirikute juurde ka koore, mille juhatajateks olid koolmeistrid või köstrid.

Esimene üldlaulupidu toimus 18.-20. juunil 1869. aastal Tartus (vaata lähemalt Histrodamuse portaalis), kuid võrreldes tänapäeval toimuva laulupeoga oli tegu teistsuguse sisu ja taotlusega üritusega. Nimelt on praegu (2017) esimesest laulupeost möödas peaaegu juba 150. aastat ning selle ajaga on laulupidu muutunud nii kava kui ka esinejate koosseisu poolest, kuid eesmärk säilitada eestlaste rahvuslikkus on jäänud samaks.

Laulupeo traditsioon ei olnud sugugi eestlaste endi idee, vaid see on meile nö sisse rännanud Kesk-Euroopast. Kõige suurem eeskuju on olnud sakslased, kes organiseerisid ühislaulmist ning avaldasid sellega muljet ka eestlastele. See andiski tõuke hakata eestlastel endil koorilaulu harrastama.


Kronoloogiline lühiülevaade[muuda]

Tutvu üldise kronoloogilise ülevaatega üldlaulupidude kohta sama peatüki ajateljel (täieneb).

Loe iga laulupeo (ja tantsupeo) kohta detailselt Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse portaalis: Üldlaulupeod, kronoloogia aastavahemike kaupa: 1869-1910, 1923-1939, 1947-1990, 1993-2014


I üldlaulupidu Tartus oli, nagu eespool öeldud, organiseeritud sakslaste eeskujul, ometi kandis see teist eesmärki ning sõnumit. Nimelt oli aastal 1869 möödunud 50 aastat pärisorjuse kaotamisest Liivimaal. Laulupeo üldjuhtideks olid Aleksander Kunileid (1845-1875) ja Johann Voldemar Jannsen (1819-1890), organiseerijaks Vanemuise Selts. Antud laulupeol osalesid ainult meeskoorid ning pasunakoorid, samuti repertuaar oli suures osas välismaiste autorite vaimulik muusika. Lisaks toimus ka rongkäik, kuid teisel kujul kui tänapäeval, kuna mindi üheskoos jumalateenistusele, mitte lauluväljakule. Lauljaid oli kokku üle 800 ja puhkpillimängijaid umbes 50.

Sarnasel kujul jätkusid ka järgnevad üldlaulupeod, ometi läks iga laulupeoga repertuaar järjest enam ilmalikuks, aina enam meeskoore ja pasunakoore võttis osa ning ka Eesti heliloojate panus suurenes. Alles IV. üldlaulupeol 1891. aastal, osalesid ka segakoorid ning keelpilliorkestrid. Neljandal üldlaulupeol suutsid eestlased saavutada olukorra, kus pooled teosed olid Eesti endi heliloojate loodud. Siiski oli repertuaaris endiselt suur osakaal ka vaimulikul muusikal, kuid seoses rohkete esinejate arvuga oli osavõtt laulupeost märkimisväärselt tõusnud - kokku osales 2700 lauljat. 

Esimest korda Tallinnas toimus 1880. aastal III üldlaulupidu, neljas ja V üldlaulupidu 1894. aastal toimusid taas Tartus. Alates VI. üldlaulupeost 1896. aastal toimusid need edaspidi Tallinnas. Kuuenda üldlaulupeo kava hakkas muutuma järjest mitmekesisemaks, nt kõlasid kõrvuti Kesk-Euroopa kontsertmuusika ja Eesti heliloojad ning aina enam lisati uusi ja ning tundmatuid teoseid.

1910. aastal toimus VII üldlaulupidu, kus olid kavas ainult eesti heliloojate teosed (sh esimesed Eesti sümfoonilised teosed) ning esmakordselt seda ei pühendatud mõnele keiserlikule tähtpäevale. Esimest korda osalesid lastekoorid. Kokku osales enam kui 10 000 lauljat ja  pillimängijat. Eesti muusika läbis selleks perioodiks suure arengu professionaalsuse suunas. Paljud muusikud ja heliloojad, eesotsas Rudolf Tobiase, Artur Kapp, Mart Saare ja Mihkel Lüdigiga olid saanud hariduse Peterburi konservatooriumis. Nii Estonia kui Vanemuine muutusid 1906. aastal harrastajate seltsiteatritest professionaalseteks teatriteks ja peo ajal pandi nurgakivi uuele "Estonia" teatrihoonele.

1923. aastal toimus VIII üldlaulupidu, esimene vabas Eestis. Kõlas ainult Eesti heliloojate koorilooming. Puhkpilliorkestrite repertuaar oli valdavalt saksa kerge muusika, sest algupärane Eesti helilooming selles valdkonnas puudus veel. Esimest korda kõlas Mihkel Lüdigi “Koit” (sõnad Friedrich Kuhlbars), mis alates 1969. aasta juubelilaulupeost on olnud traditsiooniline avalaul.

1928. aastal toimus IX üldlaulupidu, esimest korda (ja edaspidigi) Tallinna lauluväljakul puidust ehitatud laululaval. Esile hakkasid kerkima Tallinna konservatooriumis õppinud heliloojad (Tuudur Vettik, Enn Võrk, Evald Aav) ja uued teosed puhkpilliorkestritele. osalesid ka külaliskoorid Lätist, Norrast ja Soomest. Kokku osales u 15 000 lauljat ja mängijat.

1933. aastal toimus X üldlaulupidu, mis oli laulupeo numbri mõistes juubeliks ning seetõttu valiti ka repertuaari hoolikalt. Üldproovides edastasid üldjuhid raadio vahendusel erinevaid esitamisnippe, näidisesinemisi tegid paremad Tallinna koorid. Kontserte kanti üle raadios. Esmakordselt osalesid ka naiskoorid eraldi üksusena, sest esimeseks etteasteks saadi luba juba VI. üldlaulupeol.

1938. aastal toimus XI üldlaulupidu, tähistati Eesti Vabariigi 20. aastapäeva. Esimest korda osales dirigendina Gustav Ernesaks. Esinesid ka esinduskoorid Soomest, Lätist, Leedust, Ungarist, Rootsist, Norrast, Taanist, Poolast.

1947. aastal toimus XII üldlaulupidu kommunistliku partei ja valitsuse range kontrolli all. Esimest korda kõlas Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". 

1950. aastal toimus XIII laulupidu, mida mäletatakse kui kõige süngemat laulupidu läbi ajaloo. Kaotati laulupeo traditsiooniline nummerdus. Aina enam sooviti kavas näha venekeelseid laule ning teoseid, mis on pühendatud Venemaa tähtsatele isikutele, olid ka teosed, mille esitamine keelustati. Seetõttu tuli ka eesti heliloojatel luua teoseid, mis vastasid nõuetele, lisaks liitusid laulupeoga ka Nõukogude Armee ja kaevurite koor. Enne laulupidu arreteeriti juba üldjuhtideks kinnitatud Alfred Karindi, Riho Päts ja Tuudur Vettik. Sellele laulupeole järgnes ka märtsiküüditamine (#Eesti ajalugu).


Edaspidi on välja toodud vaid olulisemad, sh viimased üldlaulupeod:

1960. aastal toimus XV üldlaulupidu, mis toimus Tallinnas esmakordselt spetsiaalselt ehitatud statsionaarse laulukaare all. Sinna ehitati ka tuletorn, kus pidulikult ka tänapäevalgi laulupeo ajal põleb laulupeo tuli. Esimest korda võtsid laulupeost osa ka poistekoorid. Esimest korda vahendati laulupidu ka Eesti Televisioonis. Sellel laulupeol saamata võimude luba esitati siiski G. Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" ning sellest hetkest sai see teose esitamine traditsiooniks igal järgneval laulupeol.

1969. aastal möödus 100 aastat esimesest laulupeost, seetõttu nimetati XVII üldlaulupidu ka juubelipeoks. Tuletamaks meelde vanu traditsioone toimus kaks nädalat enne laulupidu ka Tartus ning esinesid ainult meeskoorid ja pasunakoorid. Järgnevatel nädalatel rändas laulupeotuli Tallinna. Antud laulupeol otsustati edaspidi esitada Mihkel Lüdigi teos "Koit" avalauluna.

Järgnevatel aastatel hakkas repertuaari lisanduma järjest enam eesti heliloojate teoseid ning samuti uusi lugusid.

2004. aasta XXIV. üldlaulupeol osalesid esmakordselt laulupeol ka mudilaskoorid. Laulupeole anti moto ("Alati teel") ja see kujunes edaspidi traditsiooniks nii üld- kui ka noortelaulupidudel. Alates sellest aastast on laulupidu kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

2009. aasta XXV. üldlaulupeol ("ÜhesHingamine") soovis osaleda 35 000 osalejat, kuid arvu piirati 26 000 osalejaga.

2014. aasta XXVI. üldlaulupeol ("Aja puudutus. Puudutuse aeg") esitati igalt eelmiselt laulupeolt üks laul meenutamaks laulupeo traditsiooni.

Jõudes tänapäeva teame, et lisaks traditsioonilisele laulupeole toimuvad ka erinevad maakonna laulupeod, popmuusika laulupeod, noorte laulupeod, öölaulupeod jne.


Laulupidude traditsiooni kujunemine (tell) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1729>

SHOW[muuda]

Laulupidude traditsiooni kujunemine (show1)[muuda]

Laulupeo läbi aegade kuulsamad laulud:


Aleksander Saebelmann-Kunileid - "Mu isamaa on minu arm" (1869) (Youtube)

Aleksander Saebelmann-Kunileid - "Sind surmani" (1869) (Youtube)

Karl August Hermann - "Ilus oled, isamaa" (?) (Youtube)

Fredrik Pacius - "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" (riigikantselei lehekülg täiendava infoga)

Karl August Hermann - "Oh laula ja hõiska" (1907) (Youtube)

Cyrillus Kreek - "Meil aia-äärne tänavas" (1919) (Youtube)

Friedrich Saebelmann - "Kaunimad laulud" (1880) (Youtube)

Mihkel Lüdig - "Koit" (1904) (Youtube)

Mart Saar - "Jaan läheb jaanitulele" (1926) (Youtube)

Eduard Tamm - "Eesti rapsoodia" (1932/1934) (EMIKi teoste loetelust leitav kuulamislink)

Gustav Ernesaks - "Hakkame, mehed, minema" (1985) (Youtube)

Miina Härma - "Tuljak" (1897) (Youtube)

Heino Eller - "Kodumaine viis" (1918/1945) (Youtube)

René Eespere - "Ärkamise aeg" (1983) (Youtube)

Peep Sarapik - "Ta lendab mesipuu poole" (?) (Youtube)



<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1731>

Laulupidude traditsiooni kujunemine (show2)[muuda]

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1880>

Laulupidude traditsiooni kujunemine (show3)[muuda]

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/2345>

ASK[muuda]

Laulupidude traditsiooni kujunemine (ask1)*[muuda]

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1861>

Milline järgnevatest lauludest on traditsiooniline laulupeo lugu?

Friedrich Saebelmann - "Kaunimad laulud"

Apelsin - "Aeg ei peatu"

Milline järgnevatest lauludest on traditsiooniline laulupeo lugu?

Aleksander Saebelmann-Kunileid - "Mu isamaa on minu arm"

Kustas Kikerpuu - "Pihlapuu"

Milline järgnevatest lauludest on traditsiooniline laulupeo lugu?

Karl August Hermann - "Oh laula ja hõiska"

Raimond Valgre - "Saaremaa valss"

Milline järgnevatest lauludest on traditsiooniline laulupeo lugu?

Mihkel Lüdig - "Koit"

Tõnis Mägi - "Koit"

Milline järgnevatest lauludest on traditsiooniline laulupeo lugu?

Peep Sarapik - "Ta lendab mesipuu poole"

Generaator M - "Disku pole oliline"

Laulupidude traditsiooni kujunemine (ask2)*[muuda]

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1862>

Esimene üldlaulupidu toimus 1869. aastal Tartus.

True

False

Esimesel üldlaulupeol osalesid ainult puhkpilliorkestrid ja segakoorid.

True

False

Esimese üldlaulupeo repertuaar oli valdavalt ilmalik.

True

False

Laulupeo traditsioon on jõudnud meieni läbi aasia kultuuri.

True

False

Lisaks eesti kollektiividele osalevad tänapäeval (üld)laulupidudel ka välismaised kollektiivid.

True

False

Esimesel üldlaulupeol puudus eesti heliloojate looming.

True

False

Laulupeo eesmärk on rahvuslikkuse sälitamine.

True

False

Laulupidude traditsiooni kujunemine (ask3) **[muuda]

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1863>

Lohista lünkadesse õige helilooja nime või teose pealkirias puuduva sõna.

Aleksander Saebelmann-Kunileid - "Mu *isamaa* on minu arm" :: Aleksander Saebelmann-Kunileid - "Sind *surmani*" :: Karl August Hermann - "Ilus *oled*, isamaa" :: Fredrik *Pacius* - "Mu isamaa, mu õnn ja *rõõm*" :: Karl August Hermann - "Oh *laula* ja hõiska" :: Friedrich Saebelmann - "Kaunimad *laulud*" :: Mihkel Lüdig - "*Koit*" Eduard *Tamm* - "Eesti rapsoodia" :: *Gustav* Ernesaks - "Hakkame, mehed, minema" :: Miina *Härma* - "Tuljak" :: Heino *Eller* - "Kodumaine *viis*" :: René Eespere - "Ärkamise *aeg*" :: Peep *Sarapik* - "Ta lendab *mesipuu* poole"

Laulupidude traditsiooni kujunemine (ask4)***[muuda]

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1864>

Lohista hiirega õiged sõnad sobivatesse lünkadesse.

Esimene üldlaulupidu toimus *1869* aastal *Tartu*s. Esimesel üldlaulupeol osalesid ainult *pasunakoor*id ja *meeskoor*id. Esimese üldlaulupeo üldjuhtideks olid Aleksander *Kunileid* ja Johann Voldemar *Jannsen*.  Repertuaar oli valdavalt *vaimulik*.  IV üldlaulupeol aastal *1891* osalesid ka *segakoor*id ja *keelpilliorkester*. VII üldlaulupeol olid kavas ainult Eesti heliloojate teosed ning esimest korda osalesid ka *lasterkoor*id. Aastast 1969. on olnud Mihkel *Lüdig*i teos "Koit" traditsiooniline avalaul. *1933* aastal toimus X üldlaulupidu, üldproovid toimusid raadio vahendusel ning esmakordselt võtsid osa ka *naiskoor*id.

Laulupidude traditsiooni kujunemine (ask5)**[muuda]

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/2346>

Sisesta laulu pealkiri

*Mu isamaa on minu arm*

Ja peaks sada surma ma

see pärast surema!

*Sind surmani*

Mu Eestimaa, oh looda,

Küll ajad muutuvad!

*Ta lendab mesipuu poole*

Kas kodu sa, kas võõral maal –

kuis ihkad isamaa poole!

*Koit*

Ilu see edeneb õuede õlal,

isamaa pind ärkab õitsema.

*Kaunimad laulud*

Orjuse kütked purustud’ maas,

muistene priius meil jälle käes!

Särama löönud kodupinnal koit,

Eestimaa taevas vabaduse loit.

Laulupidude traditsiooni kujunemine (ask6)***[muuda]

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/2347>

Kuula laulu ja kirjuta salmidesse puuduvad sõnad.

1) "Mu isamaa on minu arm"

2) "Sind surmani"

3) "Kaunimad laulud"

4) "Koit"

5) "Ta lendab mesipuu poole"

1) "Mu isamaa on minu arm"

Mu isamaa on minu *arm*,

ei teda jäta ma.

Ja peaks *sada* surma ma

see pärast *surema*!

Kas *laimab* võõra kadedus,

sa siiski *elad* südames,

mu *isamaa*,

:,: mu isamaa! :,:

2) "Sind surmani"

Sind surmani *küll* tahan

Ma kalliks *pidada*,

Mu õitsev Eesti *rada*,

Mu *lõhnav* isamaa!

Mu Eesti *vainud*, jõed

Ja minu emakeel,

Teid *kõrgeks* kiita tahan

Ma surmatunnil *veel*!

3) "Kaunimad laulud"

*Priiuse* päike paistab me maal,

rusujatest *vabastatud* Kalevite ra’al!

*Orjuse* kütked purustud’ maas,

muistene *priius* meil jälle käes!

Särama löönud kodupinnal *koit*,

Eestimaa taevas vabaduse *loit*.

Paremad *päevad* paistma meil jäävad,

kaunimad ajad *ootamas* ees.

Võimsasti kõla siis, ühine *laul*:

„Õitsegu, *kasvagu* kodumaa!“

4) "Koit"

*Laulud* nüüd lähevad *kaunimal* kõlal,

:,: *vägevail* vooludel üle me maa. :,:

*Ilu* see edeneb *õuede* õlal,

isamaa *pind* ärkab *õitsema*.

Mägede *harjadel* kumamas *koit*.

:,: Taevasse *tõusku* me lootuse *loit*! :,:

5) "Ta lendab mesipuu poole"

Ja *langevad* teele *tuhanded*,

veel koju *jõuavad* tuhanded

ja *viivad* vaeva ja *hoole*

ja lendavad *mesipuu* poole.

Laulupidude traditsiooni kujunemine (ask7)***[muuda]

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/2348>

Lohista õiged sõnad sobivasse takti. Jälgi salmide järjestust.

DO[muuda]

Laulude võrdlemine 1. praktiline ülesanne

Võrdlemine - erinevate heliloojatele samale tekstile kirjutatud laulude võrdlus

Eesmärk: õpilane tutvub ja oskab analüüsida samade pealkirjadega laulude erinevaid versioone.

Õpilased

1. moodustavad viis rühma, iga rühm valib endale ühe laulupaari (vt allpool).

2. tutvuvad lauludega helisalvestuste kaudu (vt lingid allpool).

3. analüüsivad järgmisi komponente: rühmaarutelu, analüüsi tulemuste kirjalik fikseerimine allpool antud punktide kaupa

3.1 sõnad: kas samad või erinevad?

3.2 meloodia: kas samad või sarnased?

3.3 autorite elulood vastava laulu kontekstina: nt mis aastal ja mis sündmuse jaoks loodud

3.4 esitajate koosseis: millised instrumendid, vokaalregistrid, hääled (seade)

3.5 muusikažanr: nt koorilaul, soololaul, ballaad, duett, rokiseade

3.6 antud salvestuse kõlapilt-atmosfäär: kus kohas on esitatud

3.7 salvestuse visuaalne külg: nt kas on koori ja/ või solisti filmitud (üldplaanis, lähiplaanis), kas video sisaldab muud informatsiooni (pildid jms)

4. otsivad rühmaga veel ühe enda valikul laulu lisaks (eesti või muu maailma muusikast), mille kohta leida kõigepealt originaalversioon ja vähemalt üks seade e kaver (cover version)

4.1 - 4.7 sooritavad samu ülesandeid, mis 3.1 - 3.7

5. tutvustavad tulemusi klassikaaslastele

5.1 arutelu: mis on uus, tuttav või intrigeeriv (üllatav, avastuslik)

1. "Mu isamaa on minu arm"

1.1 Aleksander Saebelmann-Kunileid - "Mu isamaa on minu arm" (Youtube)

1.2 Gustav Ernesaks - "Mu isamaa on minu arm" (Youtube)

2. "Sind surmani"

2.1 Aleksander Saebelmann-Kunileid - "Sind surmani" (Youtube)

2.2 Alo Mattiisen - "Sind surmani" (Youtube)

3. "Meil aia-äärne tänavas"

Cyrillus Kreek - "Meil aia-äärne tänavas" (Youtube)

Tajo Kadajase ja Ursel Oja seade - "Meil aia-äärne tänavas" (Youtube)

4. "Kaunimad laulud"

Friedrich Saebelmann - "Kaunimad laulud" (Youtube)

Ivo Linna ja In Spe seade - "Kaunimad laulud" (Youtube)

5. "Koit"

Mihkel Lüdig - "Koit" (Youtube)

Tõnis Mägi - "Koit" (Youtube)

Orkestrite kujunemine Eestis[muuda]

16) Orkestrite kujunemine Eestis[muuda]

[Orkestrite areng 19. sajandist kaasaajani]


TELL UUS[muuda]

Orkestrite kujunemine > Eestis (tell+show) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1228>

<https://vara.e-koolikott.ee/node/1228>

Orkestrid Eestis[muuda]

Eesti orkestrimuusika sai alguse XIX sajandi esimestel kümnenditel, eeskätt toimus see Tartu linnas ja maakonnas vennastekoguduse palvemajades (loe Eesti muusikaloo arengust edasi Eesti muusika multimeedialeksikonist). Kagu-Eestis pandi ametisse köstrid ja koolmeistrid, kes olid varasemalt ettevalmistuse saanud Cimze seminaris. Muusikat õpetati algul peamiselt laulmise kaudu ning osteti koolidesse korralikud orelid, mis võimaldasid koolis õpetada ka mitmehäälset laulmist (hiljem muutus laulmine populaarseks ka täiskasvanute seas).

Puhkpilliorkestrid[muuda]

Puhkpilliorkester – Raskem olukord oli puhkpilliorkestritega, sest oli keeruline hankida vajalikud muusikainstrumendid ning veel keerulisem oli mängijatele tagada vajalik väljaõpe, sest ainuüksi nooditundmisest ei piisanud.

Esimesi puhkpilliorkestreid nimetati pasunakoorideks, mis moodustusid harrastusmuusikutest. Pasunakoorid esinesid tihtipeale koos laulukooridega ning esinemispaigaks oli kirik, mistõttu ka esitatav repertuaar oli suures osas vaimulik.

Kõige varasemateks peetakse talupoegadest loodud pasunakoorid Väägveres (1839) ja Tormas (1848), mille juhtideks olid Taavet Wirkhaus (1800–1872) ja tema poeg David Otto Wirkhaus (1837–1912) ning Adam Jakobson (1817–1857, Carl Robert Jakobsoni (1841–1882) isa), kes õppisid pillimängu Tartu “vennaste” (Vennastekoguduse) juures.

Loe Väägvere pasunakoori (puhkpilliorkestri) kohta Vikipeedias ning Tartu Valla Muusikakooli (TVMK) veebis siin. Vaata ja kuula TVMK saadet Väägvere puhkpilliorkestri 175. juubeli (2014) puhuks siin.

Vanima puhkpilliorkestri tiitli võtleb endale välja ka Torma pasunakoor (puhkpilliorkester). Väidetavalt polevat Väägvere koosseis olnud asutamisaastal pasunakoor, kuna selles mängisid arhiiviandmetel kaks viiulit, kaks klarnetit, kaks ventiilideta metsasarve ja vile. Loe lähemalt Vikipeedias ning Vooremaa ajalehe artiklis ja Virumaa teataja veebis.

Foto üleval näitab Väägvere pasunakoori aastal 1881, on pärit Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivist ja on avaldatud Eesti Päevalehes 2014.

Võrdle seal näidatud pillid ajaloolise Põhja-Ameerika Bostoni vaskpillide kataloogi (1869) pillidega.

Esimese laulupeo eel (1869, loe ka Laulupidude traditsiooni kujunemisest) hakkasidki tekkima erinevatesse Eesti paikadesse erinevate kooride (lisaks meeskooridele ka laste ja segakoorid) kõrvale ka pasunakoorid. Ometi osalesid esimesel laulupeol ainult meeskoorid ja pasunakoorid. Erinevatest allikatest võib välja lugeda, et laulukoori- ja orkestrijuht oli üks ja sama inimene, tuues paralleele tänapäevaga, kus pigem eristuvad koorijuhid ja orkestrijuhid.


1944. aastal asutati Eesti Riikliku Filharmoonia kattuse all professionaalne puhkpilliorkester, mis tegutses aastani 1957. 1948. aastal asutatud Tallinna Ülikool (tollal Tallinna Pedagoogilise Instituudi) ehk TLÜ puhkpilliorkester oli alates 1966 oluliseimaks õppeorkestriks puhkpilliorkestridirigentidele. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist asutati 1992. aastal erialdi tegutsevaid Politsei- ja Piirivalveorkestreid, mida aga 2010. ühendati.

Tutvu Eesti puhkpilliorkestrite aktiivse tänapäevategevusega Eesti Puhkpillimuusika Ühingu veebis.


Sümfooniaorkestrid[muuda]

Sümfooniaorkester – nii nagu oli keeruline kokku saada puhkpilliorkester, olid raskused ka sümfooniaorkestriga. Nimelt puudusid muusikainstrumendid, mängijatel puudusid vajalikud teadmised ja oskused. On teada, et Tallinnas tegutses teatriorkester, mis oli 1838/1839 aasta hooajal kõige paremas seisus 23 mängijaga. Ometi oli teatriorkester hõivatud pidevalt muude ülesannetega ning samuti oli hooaegu, mil ei õnnestunudki orkestrit kokku saada, seetõttu puudus nende repertuaarist sümfoonia žanr ning põhirepertuaariks olid avamängud, mis olid pärit teatri ooperirepertuaarist.

Kontsertteosed – Eestis puudus tegutsev orkester, mistõttu oli sümfooniate ettekandmine raskendatud. Seetõttu mängitigi orkestriteoseid tihtipeale suurema ansambliga, mis eeldas erilist professionaalsust mängijate poolt. Samuti on teada, et mitmed orkestriteosed olid transkribeeritud klaveripartiiks ning seda esitati hoopis klaveriga. Kõige jõukohasem žanr orkestritele oli avamäng. Kõige enam kanti ette W. A. Mozarti, C. M. von Weberi, G. Rossini ooperiavamänge. Tuntumaid kontsertavamängudest oli L. van Beethoveni "Egmont" ja F. Mendelssohni "Merevaikus ja õnnelik sõit". Antud avamängud võeti kavva, mil mängijaid oli kõige enam, sest antud repertuaar on väga nõudlik. Ent ometi on teada, et 1850. aastal kanti Tallinnas ette peaaegu kõik Beethoveni sümfooniad; 1860 mängiti ka Mozarti ja Haydni sümfooniaid.


Suur tähtsus eesti rahvusliku näitekunsti ja muusika arengus on kahel nn laulu- ja mänguseltsil: 1865. aastal alustas Tartus tegevust Vanemuise selts ja Tallinnas Estonia selts, mis said aluseks 1906. aastal asutatud kutselistele teatritele Tartus (Teater Vanemuine) ja Tallinnas (Estonia teater, praegune Rahvusooper Estonia), mõlema seltsi juures tegutsesid orkester ja näitetrupp, Tallinnas Estonia teatriorkester. Tartus asutati 1900 Eesti Üliõpilasseltsi sümfooniaorkester ja pandi alus korrapärastele sümfoonikontsertidele, 1908. aastal jätkas sümfooniakontsertidega Vanemuise sümfooniaorkester. Mängiti maailma tuntumate heliloojate, sh Beethoveni, Borodini, Brahmsi, Schuberti, Schumanni, Skrjabini ja Tšaikovski teoseid. 1925. aastal kirjutas helilooja ja dirigent J. Aavik sellest, et repertuaaris puudusid mh uuemad saksa ja prantsuse helitööd, Bruckner, Mahler, Stravinski ja Schönberg.

Eesti Riiklik Sümfooniorkester[muuda]

Eesti Riiklik Sümfooniorkester (ERSO) on loodud 1926. aastal asutatud Tallinna raadioringhäälingu ansamblist (loe edasi Vikipeedia artiklit). Esimene peadirigent oli 1939–1944 Olav Roots (Vikipeedia artikkel, ERSO veeb, EMIKi biograafia). Kuni aastani 1944 anti ühiskontserte Estonia teatriorkestriga, mängiti peaaegu kõikide eesti heliloojate sümfoonilisi teoseid. Külalisdirigentideks olid 1937 Igor Stravinski, 1938 Leo Blech ja 1939 Hermann Abendroth.

1941 ja 1944 vahel oli ERSO sõja tõttu jagatud kaheks: Eestisse jäänud muusikud mängisid saksa okupatsiooni ajal Landessender (maaringhääling) Reval (saksa nimi Tallinnale) orkestris. Esimese Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal juuni 1940 – august 1941 mängisid sõjateenistusse viidud muusikud Jaroslawlis helilooja Eugen Kapi ja dirigent Roman Matsov juhendamisel nn Nõukogude Eesti kunstiansambli nime kandud orkestris.

1950–1963 oli ERSO peadirigent Roman Matsov, 1963–1979 Neeme Järvi. Alates 2010 on taas Neeme Järvi peadirigent.

Loe ja vaata pilte ERSO ajaloost: tutvustus, dirigendid,

Uued orkestrid[muuda]

Alates 1990ndatest aastatest on Eestis arenenud aktiivne orkestrielu, sh tegutsevad Pärnu ja Narva linnaorkestrid, 1993. aastal asutati Tallinna Kammerorkester. 1992. aastal asutatud barokkansamblist Corelli Consort arenes 2006 välja Corelli barokkorkester. 1997. aastal dirigent Anu Tali asutatud Põhjamaade sümfooniaorkestris mängivad üheskoos põhjamaade ja eesti muusikud. Eestis tegutsevad aktiivselt regionaalsed ja Üle-eestiline noorteorkester, erinevad projektorkestrid (sh XXI. sajandi orkester, Vikipeedia), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ehk EMTA sümfooniaorkester (alates 1921), Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli puhkpilliorkester, ning asjaarmastajate orkestrid Tartu Ülikoolis(asutatud 1930. aastatel, taasasutatud 1950. aastatel, uuesti rajatud 2009) ning Tallinna Ülikoolis (2013), samuti Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise puhkpilliorkester.

Kasutatud kirjandus[muuda]

Amon-Merilain, M.; Avarand, A.; Kasemaa, O. (2015). Eesti puhkpillibibliograafia: 1856-2012: orkestrid ja ansamblid, Tallinn: Tallinna Puhkpillimuusika Ühing. [raamatu esitlus toimus Tallinna Ülikoolis jaanuaris 2017]

Getman, O. (2017). Puhkpilliorkestrite ettevalmistus 2017. aasta laulupeo näitel [juh. G. Lock]. Tallinn: Tallinna Ülikool, BFM [loe TLÜ lõputööde portaalis ETERA].

Lock, G.; Suits, J. (2011/2017, ilmumisel). Estland (Rezeption). Anton Bruckner-Lexikon Online [sks. k., sisaldab sissejuhatavat lõiku Eesti orkestrimuusikaarengu kohta].

Lock, G.; Lock, H.-G. (2017, ilmumisel). Estland. Das Orchester [sks. k., uus orkestrileksikon, tutvustab orkestrite arengut Eestis]. Laaber: Laaber.

Ülejäänud allikad, nt Vikipeedia, ajalehtede artiklit, EMIK, orkestrite koduleheküljed, puhkpillimuusika ühingu portaal jms, on tekstis lingitud.

TELL[muuda]

Orkestrite kujunemine > Eestis (tell+show) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1228>

<https://vara.e-koolikott.ee/node/1228>

Eesti orkestrimuusika sai alguse XIX sajandi esimestel kümnenditel, eeskätt toimus see Tartu linnas ja maakonnas vennastekoguduse palvemajades (loe Eesti muusikaloo arengust edasi Eesti muusika multimeedialeksikonist). Kagu-Eestis pandi ametisse köstrid ja koolmeistrid, kes olid varasemalt ettevalmistuse saanud Cimze seminaris. Muusikat õpetati algul peamiselt laulmise kaudu ning osteti koolidesse korralikud orelid, mis võimaldasid koolis õpetada ka mitmehäälset laulmist (hiljem muutus laulmine populaarseks ka täiskasvanute seas).

Puhkpilliorkester – Raskem olukord oli puhkpilliorkestritega, sest oli keeruline hankida vajalikud muusikainstrumendid ning veel keerulisem oli mängijatele tagada vajalik väljaõpe, sest ainuüksi nooditundmisest ei piisanud.

Esimesi puhkpilliorkestreid nimetati pasunakoorideks, mis moodustusid harrastusmuusikutest. Pasunakoorid esinesid tihtipeale koos laulukooridega ning esinemispaigaks oli kirik, mistõttu ka esitatav repertuaar oli suures osas vaimulik.

Kõige varasemateks peetakse talupoegadest loodud pasunakoorid Väägveres (1839) ja Tormas (1848), mille juhtideks olid Taavet Wirkhaus (1800–1872) ja tema poeg David Otto Wirkhaus (1837–1912) ning Adam Jakobson (1817–1857, Carl Robert Jakobsoni (1841–1882) isa), kes õppisid pillimängu Tartu “vennaste” (Vennastekoguduse) juures.

Loe Väägvere pasunakoori (puhkpilliorkestri) kohta Vikipeedias ning Tartu Valla Muusikakooli (TVMK) veebis siin. Vaata ja kuula TVMK saadet Väägvere puhkpilliorkestri 175. juubeli (2014) puhuks siin.  

Vanima puhkpilliorkestri tiitli võtleb endale välja ka Torma pasunakoor (puhkpilliorkester). Väidetavalt polevat Väägvere koosseis olnud asutamisaastal pasunakoor, kuna selles mängisid arhiiviandmetel kaks viiulit, kaks klarnetit, kaks ventiilideta metsasarve ja vile. Loe lähemalt Vikipeedias ning Vooremaa ajalehe artiklis ja Virumaa teataja veebis.

Foto üleval näitab Väägvere pasunakoori aastal 1881, on pärit Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivist ja on avaldatud Eesti Päevalehes 2014.

Võrdle seal näidatud pillid ajaloolise Põhja-Ameerika Bostoni vaskpillide kataloogi (1869) pillidega.

Esimese laulupeo eel (1869, loe ka Laulupidude traditsiooni kujunemisest) hakkasidki tekkima erinevatesse Eesti paikadesse erinevate kooride (lisaks meeskooridele ka laste ja segakoorid) kõrvale ka pasunakoorid. Ometi osalesid esimesel laulupeol ainult meeskoorid ja pasunakoorid. Erinevatest allikatest võib välja lugeda, et laulukoori- ja orkestrijuht oli üks ja sama inimene, tuues paralleele tänapäevaga, kus pigem eristuvad koorijuhid ja orkestrijuhid.

Sümfooniaorkester – nii nagu oli keeruline kokku saada puhkpilliorkester, olid raskused ka sümfooniaorkestriga. Nimelt puudusid muusikainstrumendid, mängijatel puudusid vajalikud teadmised ja oskused. On teada, et Tallinnas tegutses teatriorkester, mis oli 1838/1839 aasta hooajal kõige paremas seisus 23 mängijaga. Ometi oli teatriorkester hõivatud pidevalt muude ülesannetega ning samuti oli hooaegu, mil ei õnnestunudki orkestrit kokku saada, seetõttu puudus nende repertuaarist sümfoonia žanr ning põhirepertuaariks olid avamängud, mis olid pärit teatri ooperirepertuaarist.

Kontsertteosed – Eestis puudus tegutsev orkester, mistõttu oli sümfooniate ettekandmine raskendatud. Seetõttu mängitigi orkestriteoseid tihtipeale suurema ansambliga, mis eeldas erilist professionaalsust mängijate poolt. Samuti on teada, et mitmed orkestriteosed olid transkribeeritud klaveripartiiks ning seda esitati hoopis klaveriga. Kõige jõukohasem žanr orkestritele oli avamäng. Kõige enam kanti ette W. A. Mozarti, C. M. von Weberi, G. Rossini ooperiavamänge. Tuntumaid kontsertavamängudest oli L. van Beethoveni "Egmont" ja F. Mendelssohni "Merevaikus ja õnnelik sõit". Antud avamängud võeti kavva, mil mängijaid oli kõige enam, sest antud repertuaar on väga nõudlik. Ent ometi on teada, et 1850. aastal kanti Tallinnas ette peaaegu kõik Beethoveni sümfooniad; 1860 mängiti ka Mozarti ja Haydni sümfooniaid.

Suur tähtsus eesti rahvusliku näitekunsti ja muusika arengus on kahel nn laulu- ja mänguseltsil: 1865. aastal alustas Tartus tegevust Vanemuise selts  ja Tallinnas Estonia selts, mis said aluseks 1906. aastal asutatud kutselistele teatritele Tartus (Teater Vanemuine) ja Tallinnas (Estonia teater, praegune Rahvusooper Estonia), mõlema seltsi juures tegutsesid orkester ja näitetrupp, Tallinnas Estonia teatriorkester. Tartus asutati 1900 Eesti Üliõpilasseltsi sümfooniaorkester ja pandi alus korrapärastele sümfoonikontsertidele, 1908. aastal jätkas sümfooniakontsertidega Vanemuise sümfooniaorkester. Mängiti maailma tuntumate heliloojate, sh Beethoveni, Borodini, Brahmsi, Schuberti, Schumanni, Skrjabini ja Tšaikovski teoseid. 1925. aastal kirjutas helilooja ja dirigent J. Aavik sellest, et repertuaaris puudusid mh uuemad saksa ja prantsuse helitööd, Bruckner, Mahler, Stravinski ja Schönberg.

Eesti Riiklik Sümfooniorkester (ERSO) on loodud 1926. aastal asutatud Tallinna raadioringhäälingu ansamblist (loe edasi Vikipeedia artiklit). Esimene peadirigent oli 1939–1944 Olav Roots (Vikipeedia artikkel, ERSO veeb, EMIKi biograafia). Kuni aastani 1944 anti ühiskontserte Estonia teatriorkestriga, mängiti peaaegu kõikide eesti heliloojate sümfoonilisi teoseid. Külalisdirigentideks olid 1937 Igor Stravinski, 1938 Leo Blech ja 1939 Hermann Abendroth.

1941 ja 1944 vahel oli ERSO sõja tõttu jagatud kaheks: Eestisse jäänud muusikud mängisid saksa okupatsiooni ajal Landessender (maaringhääling) Reval (saksa nimi Tallinnale) orkestris. Esimese Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal juuni 1940 – august 1941 mängisid sõjateenistusse viidud muusikud Jaroslawlis helilooja Eugen Kapi ja dirigent Roman Matsov juhendamisel nn Nõukogude Eesti kunstiansambli nime kandud orkestris.

1950–1963 oli ERSO peadirigent Roman Matsov, 1963–1979 Neeme Järvi. Alates 2010 on taas Neeme Järvi peadirigent.

Loe ja vaata pilte ERSO ajaloost: tutvustus, dirigendid,

1944. aastal asutati Eesti Riikliku Filharmoonia kattuse all professionaalne puhkpilliorkester, mis tegutses aastani 1957. 1948. aastal asutatud Tallinna Ülikool (tollal Tallinna Pedagoogilise Instituudi) ehk TLÜ puhkpilliorkester oli alates 1966 oluliseimaks õppeorkestriks puhkpilliorkestridirigentidele. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist asutati 1992. aastal erialdi tegutsevaid Politsei- ja Piirivalveorkestreid, mida aga 2010. ühendati.

Tutvu Eesti puhkpilliorkestrite aktiivse tänapäevategevusega Eesti Puhkpillimuusika Ühingu veebis.

Alates 1990ndatest aastatest on Eestis arenenud aktiivne orkestrielu, sh tegutsevad Pärnu ja Narva linnaorkestrid, 1993. aastal asutati Tallinna Kammerorkester. 1992. aastal asutatud barokkansamblist Corelli Consort arenes 2006 välja Corelli barokkorkester. 1997. aastal dirigent Anu Tali asutatud Põhjamaade sümfooniaorkestris mängivad üheskoos põhjamaade ja eesti muusikud. Eestis tegutsevad aktiivselt regionaalsed ja Üle-eestiline noorteorkester, erinevad projektorkestrid (sh XXI. sajandi orkester, Vikipeedia), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ehk EMTA sümfooniaorkester (alates 1921), Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli puhkpilliorkester, ning asjaarmastajate orkestrid Tartu Ülikoolis(asutatud 1930. aastatel, taasasutatud 1950. aastatel, uuesti rajatud 2009) ning Tallinna Ülikoolis (2013), samuti Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise puhkpilliorkester.

Kasutatud kirjandus:

Amon-Merilain, M.; Avarand, A.; Kasemaa, O. (2015). Eesti puhkpillibibliograafia: 1856-2012: orkestrid ja ansamblid, Tallinn: Tallinna Puhkpillimuusika Ühing. [raamatu esitlus toimus Tallinna Ülikoolis jaanuaris 2017]

Getman, O. (2017). Puhkpilliorkestrite ettevalmistus 2017. aasta laulupeo näitel [juh. G. Lock]. Tallinn: Tallinna Ülikool, BFM [loe TLÜ lõputööde portaalis ETERA].

Lock, G.; Suits, J. (2011/2017, ilmumisel). Estland (Rezeption). Anton Bruckner-Lexikon Online [sks. k., sisaldab sissejuhatavat lõiku Eesti orkestrimuusikaarengu kohta].

Lock, G.; Lock, H.-G. (2017, ilmumisel). Estland. Das Orchester [sks. k., uus orkestrileksikon, tutvustab orkestrite arengut Eestis]. Laaber: Laaber.

Ülejäänud allikad, nt Vikipeedia, ajalehtede artiklit, EMIK, orkestrite koduleheküljed, puhkpillimuusika ühingu portaal jms, on tekstis lingitud.

SHOW[muuda]

SHOW 2.1

Foto all näitab Väägvere pasunakoori aastal 1881, on pärit Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivist ja on avaldatud Eesti Päevalehes 2014.

Võrdle seal näidatud pillid ajaloolise Põhja-Ameerika Bostoni vaskpillide kataloogi (1869) pillidega.

Uuri ja võrdle erinevaid pille lähemalt portaalis Musical Instrument Museum Online.

Boston Musical Instrument Manufactury kataloog (1869) - Boston on Põhja-Ameerikas linn New Yorki kõrval Massachusettsi osariigis

Vikipeedia artikkel, vaata kataloogi ennast portaalis Archive.org (mõlemad ingl. k.).

Kataloog näitab olulisemaid vaskpuhkpille, mis tollal olid kasutusel ja müügil.

Antud ülevaade on koostatud kataloogi piltidest, selle kvaliteet on autoriõiguste tõttu hetkel halb.

Vaata detailsemat pilti siit. Lisaks võib vaadata ka kataloogi ennast (PDF).

Uuri ja võrdle erinevaid pille lähemalt portaalis Musical Instrument Museum Online.

ASK[muuda]

ASk1[muuda]

Eesti orkestrimuusika sai alguse Tallinna linnas, vennastekoguduse palvemajades.

True

False

Orkestri asutamine oli raskendatud, kuna puudusid vajalikud muusikainstrumendid ning nende hankimine oli keeruline ja kulukas.

True

False

Esimesi puhkpilliorkestreid nimetati pasunakoorideks.

True

False

Enne Väägvere ja Torma pasunakoori loomist, olid Eestis juba tegutsevad pasunakoorid olemas

True

False

Sümfooniate ettekandmine oli raskendatud, kuna puudusid vajalikud muusikainstrumendid ja mängijad.

True

False

20. saj. algul Tallinnas ja Tartus tegutsevate laulu- ja mänguseltside juures orkestreid ei ole loodud.

True

False

ASK2[muuda]

Märgista sõnad, mis on valed (10 sõna)

Eesti orkestrimuusika sai alguse *XX* sajandi esimestel kümnenditel, eeskätt toimus see *Tallinna* linnas ja maakonnas vennastekoguduse palvemajades. Kagu-Eestis pandi ametisse köstrid ja koolmeistrid, kes olid varasemalt ettevalmistuse saanud *Peterburi* *Konservatooriumis*.

Raskem olukord oli puhkpilliorkestritega, sest oli keeruline hankida vajalikud *muusikaõpikud* ning veel keerulisem oli mängijatele tagada vajalik väljaõpe, sest ainuüksi nooditundmisest ei piisanud.

Esimesi puhkpilliorkestreid nimetati pasunakoorideks, mis moodustusid *profimuusikutest*. Pasunakoorid esinesid tihtipeale koos laulukooridega ning esinemispaigaks oli *kontsertsaal*, mistõttu ka esitatav repertuaar oli suures osas *ilmalik*.

Kõige varasemateks peetakse *aadlitest* loodud pasunakoorid Väägveres (1839) ja Tormas (1848).

Eestis puudus tegutsev orkester, mistõttu oli *klaveripalade* ettekandmine raskendatud. Seetõttu mängitigi orkestriteoseid tihtipeale suurema ansambliga, mis eeldas erilist professionaalsust mängijate poolt. Samuti on teada, et mitmed orkestriteosed olid transkribeeritud klaveripartiiks ning seda esitati hoopis klaveriga.  Kõige jõukohasem žanr orkestritele oli *sümfoonia*.

ASK3[muuda]

PILT

Klika pildil hiirega seal kujutatud pille, siis ilmub üldinfo vastava pilli kohta. Infoga varustatuid alasid on kokku kaheksa, leitavad on seitse erinevat pilli. Leidmaks uus klikatav ala (pill, kui eelmine oli õige), tuleb ülesande link värskendada.

ASK4[muuda]

Vali õige väide

Kõige varasemateks peetakse talupoegadest loodud pasunakoore Väägveres (1839) ja Tormas (1848).

Pasunakoorid Eesti tekkisid alles 20. sajandil suuremates linnades.

Esimesed pasunakoorid tekkisid Harjumaal.

Keeruline oli kokku saada puhkpilliorkester, samad raskused esinesid ka sümfooniaorkestri moodustamisel.

Keeruline oli kokku saada puhkpilliorkester, lihtsam oli moodustada sümfooniaorkester.

Keeruline oli kokku saada sümfooniaorkester, lihtne oli ülal pidada puhkpilliorkestrit.

Sümfoonilise muusika ettekandmine oli Eestis raskendatud, sest puudus tegutsev orkester.

Orkestritega mängiti 19. sajandil Eestis pidevalt sümfooniaid.

Eesti orkestrite repertuaar oli 19. sajandil mitmekesine.

Kõige jõukohasem žanr orkestritele oli avamäng.

Avamänge esitati harva.

Ei ooperi- ega kontsertavamänge ei esitatud, sest need oli liiga keerulised.

Suur tähtsus eesti rahvusliku näitekunsti ja muusika arengus on kahel nn laulu- ja mänguseltsil, Tartus Vanemuise selts  ja Tallinnas Estonia selts. Seal tegutsesid ka orkestrid.

Vanemuise ja Estonia seltsid tegelesid ainult näitemänguga, neil puudus kokkupuude muusikaga.

Orkestrit peeti vaid Vanemuise seltsi juures.

Tartus asutati 1900 Eesti Üliõpilasseltsi sümfooniaorkester ja pandi alus korrapärastele sümfooniakontsertidele.

Tartus enne 1908. aastat ühtegi orkestrit ega sümfooniakontserti ei olnud.

Tartu Vanemuise sümfooniaorkester oli Eesti ainuke sümfooniaorkester.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) on loodud 1926. aastal asutatud Tallinna raadioringhäälingu ansamblist.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) on loodud 1936. aastal Tallinnas iseseisva orkestrina.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) on loodud 1956. aastal Tallinnas iseseisva orkestrina.

Kuni aastani 1944 andis Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) ühiskontserte Estonia teatriorkestriga.

Kuni aastani 1944 andis Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) kontserte ainult enda jõududega.

Kuni aastani 1944 oli Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) osa Estonia teatriorkestrist.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) oli 1941-1944 sõja tõttu jagatud kaheks, Tallinnas ja Jaroslawlis.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) oli 1941-1944 sõja tõttu kinni pandud.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) suurenes 1941-1944 sõja tõttu sõjaväe muusikute kaasamise läbi.

ASK5[muuda]

Tartu:

*Eesti Üliõpilasseltsi/Vanemuise* sümfooniaorkester

*Eesti Üliõpilasseltsi/Vanemuise* sümfooniaorkester

TÜSO - *Tartu Ülikooli sümfooniaorkester*

Tallinn:

*Estonia* *teatri*orkester

ERSO - *Eesti Riiklik Sümfooniaorkester*

TLÜ Tallinna Ülikooli *puhkpilliorkester/sümfooniaorkester*

Ühendatud *Politsei- ja Piirivalveorkester*

Tallinna *Kammerorkester/kammerorkester*

EMTA - *Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester*

Corelli *barokkorkester*

Georg Otsa nimelise *Tallinna Muusikakooli puhkpilliorkester*

TLÜ Tallinna Ülikooli *sümfooniaorkester/puhkpilliorkester*

Tallinna *Trammi- ja Trollibussikoondise* puhkpilliorkester

Pärnu:

Pärnu *linnaorkester*

Narva:

Narva *linnaorkester*

Projektorkestrid:

PSO - *Põhjamaade* sümfooniaorkester

*XXI. sajandi/21. sajandi* orkester

*Üle-eestiline/üle-eestiline* noorteorkester

DO[muuda]

Kuula ja hinda XII noorte laulu- ja tantsupeo 2017 puhkpilliorkestri repertuaar

1. Kuula puhkpilliorkestrite teoste salvestusi Laulupidu.ee veebis

Priit Raik - Tormakas algus

Riivo Jõgi - Koduteel

Ülo Krigul - Laevadele

Eduard Tubin - "Maksamereliste tants" balletist "Kratt"

Rasmus Puur - Tärkame

Liina Kullerkupp - Süit filmist "Supilinna salaselts"

2. Aseta need teosed meeldimise alusel ritta (1 - meeldib kõige enam, 6 - meeldib kõige vähem)

1) ...

2) ...

3) ...

4) ...

5) ...

6) ...

3. Põhjenda oma meeldimise reastamise valikut:

3.1 Milliseid tundeid vastav lugu tekitab ja kuidas seda enda jaoks hindad.

3.2 Aruta kaasõpilaste ja õpetajaga järgmised muusika interpretatsioonilised ja tehnilised aspektid:

  • Tempode vahetused, Tempos püsimine
  • Orkestri kõla balanss
  • Pillide häälestus (intonatsiooniline puhtus)

Ülesande päritolu:

Getman, O. (2017). Puhkpilliorkestrite ettevalmistus 2017. aasta laulupeo näitel [juh. G. Lock]. Tallinn: Tallinna Ülikool, BFM [loe TLÜ lõputööde portaalis ETERA].

Peterburi ja Eesti muusika[muuda]

17) Peterburi ja Eesti muusika[muuda]

[Peterburi kui eesti professionaalsete heliloojate kasvulava: Tobias, A. Kapp, Lüdig, Lemba, Süda]

TELL UUS[muuda]

19. sajandi lõpul valitses Eesti muusikaelus saksa romantism ning koorilaul. Suur osa teoseid, mida esitati Eestis, olid loodud saksa heliloojate poolt. Siiski leidus ka Eestis elavate andekate inimeste seas selliseid, kes olid huvitatud heliloomingust. Sel ajal puudus Eestis võimalus õppida professionaalsel maailmatasemel heliloomingut, sest ei olnud veel rajatud kõrgemad muusikaõppeasutused ning puudusid õppejõud. Siiski, ei heitnud noored andekat tulevased heliloojad meelt ning paljud neist suundusid õppima Peterburi Konservatooriumisse, mille rajas 1862. aastal Anton Rubinstein (vt Vikipeedia artiklit, vt Vikipeedia artiklit ingl. k., vt konservatooriumi veebilehte ingl. k.).

Allpool Peterburi konservatoorium (1913), foto autor Karl Bulla (1855 (1853)-1929)

19. sajandi lõpul oli Peterburis palju teatreid ja kontserdisaale, mistõttu kujuneski Peterburist euroopalik kultuurimetropol.

Keelte ja kultuuri Paabelisse Peterburi läksid haridust saama ka paljud teiste alade inimesed, nt juristid ja kunstnikud (#juura, #kunst)

Peterburi ja Eesti muusika on omavahel tihedalt seotud, sest suur osa eesti heliloojaid on saanud oma professionaalse muusikalise hariduse just Peterburi konservatooriumist. Nende õpetajateks olid sellised rahvusvaheliselt tunnustatud muusikud nagu Nikolai Rimski-Korsakov (Vikipeedia), Louis Homilius (Vikipeedia), Jacques Handschin (Vikipeedia sks. k.), Aleksandr Glazunov (Vikipeedia), Anatoli Ljadov (Vikipeedia) jt.

Oreliprofessor Louis Homilius juures õppisid orelimängu järgmised eestlased:

Johannes Kappel, Miina Härma, Konstantin Türnpu, Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig, Artur Kapp, Peeter Süda.

Kui eelnimetatud heliloojad olid asjaolude sunnil õppinud organisti eriala, siis järgnevad heliloojad, soovisid pühendada end professionaalsele orkestrimuusikale ning lõpetasid Peterburi Konservatooriumi kompositsiooni erialal kompositsiooniprofessor Nikolai Rimski-Korsakov juures:

Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar

Lisaks on Peterburi Konservatooriumi lõpetanud ka: Raimund Kull, Juhan Aavik, Heino Eller

Loe edasi, kes eesti heliloojatest õppis 19. sajandi lõpus ja 20. saj algul Peterburi konservatooriumis.

Loe edasi Unioonpeedia mõistekaardil Peterburi konservatooriumi ja erinevate muusikute kohta.

Mõned eesti muusikud jõudsid Peterburi konservatooriumis ka juhtivale positsioonile:

Metsasarvemängija Jaan Tamm sai konservatooriumi inspektoriks

Pianist ja helilooja Artur Lemba sai klaveriprofessoriks.

Kõrvuti teiste „välismaalastega“ (sakslased, juudid, soomlased, rootslased, poolakad jt) rajasid ka eestlased mitmetahulises kosmopoliitilises linnas Peterburis oma keskuse, 1860. aastal valminud luteri Jaani kiriku (#ajalugu, #eesti ajalugu), kus töötasid mitmed eesti heliloojad organistide ja koorijuhtidena:

Mihkel Lüdig, Rudolf Tobias

Peterburi Jaani kirik renoveeriti aastail 2010/2011 ja see on tänapäeval üks Eesti Kontserdi kontsertsaale.

Mitmed eesti eriala-koolkonnad said alguse just Peterburist:

Aino Tamm (EE, Vikipeedia) - laulukoolkond

Jaan Tamm (Vikipeedia) - metsasarvekoolkond

Julius Vaks (EE, Vikipeedia) - vaskpillimängijate koolkond

Mihhail Prokofjev (EE) - oboekoolkond

Peterburi, kommunistlikul perioodil Leningradi konservatooriumis on õppinud ka paljud tänased eesti muusikud:

Dirigendid Neeme Järvi, Eri Klas (Vikipeedia, EMIK), Tõnu Kaljuste (EMIK), Peeter Lilje (EMIK), Jüri Alperten (EMIK)

Helilooja Kuldar Sink (EMIK)

Helilooja ja muusikateadlane Rein Laul (Vikipeedia)

Muusikateadlased Mart Humal (Vikipeedia), Andres Pung (Vikipeedia) ja Margus Pärtlas (Vikipeedia)

Samuti on Peterburi/Leningradi konservatooriumis õppinud arvukad interpreetid.

Kasutatud allikad:

Eesti heliloojate biograafiad Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) portaalis.

Lock, G., Tosso, T. & Põldmäe, A. (2004). Peterburi ja eesti muusika – üks põnevamaid uurimisobjekte. Ümarlaud dirigentidega. St. Peterburgi Eesti Kultuuriseltsi muusikalisest tegevusest (6. okt. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis toimunud teaduskonverentsist teemal "St. Peterburg ja eesti muusika") Teater. Muusika. Kino nr 2, 47–51. [PDF Rahvusraamatukogu digitaalharhiivis DIGAR]

Teised veebiallikad, nt Vikipeedia, Eesti entsüklopeedia, EMIKi interpreetide biograafiad jms on lingitud tekstis.


TELL[muuda]

19. sajandi lõpul valitses Eesti muusikaelus saksa romantism ning koorilaul. Suur osa teoseid, mida esitati Eestis, olid loodud saksa heliloojate poolt. Siiski leidus ka Eestis elavate andekate inimeste seas selliseid, kes olid huvitatud heliloomingust. Sel ajal puudus Eestis võimalus õppida professionaalsel maailmatasemel heliloomingut, sest ei olnud veel rajatud kõrgemad muusikaõppeasutused ning puudusid õppejõud. Siiski, ei heitnud noored andekat tulevased heliloojad meelt ning paljud neist suundusid õppima Peterburi Konservatooriumisse, mille rajas 1862. aastal Anton Rubinstein (vt Vikipeedia artiklit, vt Vikipeedia artiklit ingl. k., vt konservatooriumi veebilehte ingl. k.).

Allpool Peterburi konservatoorium (1913), foto autor Karl Bulla (1855 (1853)-1929)

19. sajandi lõpul oli Peterburis palju teatreid ja kontserdisaale, mistõttu kujuneski Peterburist euroopalik kultuurimetropol.

Keelte ja kultuuri Paabelisse Peterburi läksid haridust saama ka paljud teiste alade inimesed, nt juristid ja kunstnikud (#juura, #kunst)

Peterburi ja Eesti muusika on omavahel tihedalt seotud, sest suur osa eesti heliloojaid on saanud oma professionaalse muusikalise hariduse just Peterburi konservatooriumist. Nende õpetajateks olid sellised rahvusvaheliselt tunnustatud muusikud nagu Nikolai Rimski-Korsakov (Vikipeedia), Louis Homilius (Vikipeedia), Jacques Handschin (Vikipeedia sks. k.), Aleksandr Glazunov (Vikipeedia), Anatoli Ljadov (Vikipeedia) jt.

Oreliprofessor Louis Homilius juures õppisid orelimängu järgmised eestlased:

Johannes Kappel, Miina Härma, Konstantin Türnpu, Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig, Artur Kapp, Peeter Süda.

Kui eelnimetatud heliloojad olid asjaolude sunnil õppinud organisti eriala, siis järgnevad heliloojad, soovisid pühendada end professionaalsele orkestrimuusikale ning lõpetasid Peterburi Konservatooriumi kompositsiooni erialal kompositsiooniprofessor Nikolai Rimski-Korsakov juures:

Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar

Lisaks on Peterburi Konservatooriumi lõpetanud ka: Raimund Kull, Juhan Aavik, Heino Eller

Loe edasi, kes eesti heliloojatest õppis 19. sajandi lõpus ja 20. saj algul Peterburi konservatooriumis.

Loe edasi Unioonpeedia mõistekaardil Peterburi konservatooriumi ja erinevate muusikute kohta.

Mõned eesti muusikud jõudsid Peterburi konservatooriumis ka juhtivale positsioonile:

Metsasarvemängija Jaan Tamm sai konservatooriumi inspektoriks

Pianist ja helilooja Artur Lemba sai klaveriprofessoriks.

Kõrvuti teiste „välismaalastega“ (sakslased, juudid, soomlased, rootslased, poolakad jt) rajasid ka eestlased mitmetahulises kosmopoliitilises linnas Peterburis oma keskuse, 1860. aastal valminud luteri Jaani kiriku (#ajalugu, #eesti ajalugu), kus töötasid mitmed eesti heliloojad organistide ja koorijuhtidena:

Mihkel Lüdig, Rudolf Tobias

Peterburi Jaani kirik renoveeriti aastail 2010/2011 ja see on tänapäeval üks Eesti Kontserdi kontsertsaale.

Mitmed eesti eriala-koolkonnad said alguse just Peterburist:

Aino Tamm (EE, Vikipeedia) - laulukoolkond

Jaan Tamm (Vikipeedia) - metsasarvekoolkond

Julius Vaks (EE, Vikipeedia) - vaskpillimängijate koolkond

Mihhail Prokofjev (EE) - oboekoolkond

Peterburi, kommunistlikul perioodil Leningradi konservatooriumis on õppinud ka paljud tänased eesti muusikud:

Dirigendid Neeme Järvi, Eri Klas (Vikipeedia, EMIK), Tõnu Kaljuste (EMIK), Peeter Lilje (EMIK), Jüri Alperten (EMIK)

Helilooja Kuldar Sink (EMIK)

Helilooja ja muusikateadlane Rein Laul (Vikipeedia)

Muusikateadlased Mart Humal (Vikipeedia), Andres Pung (Vikipeedia) ja Margus Pärtlas (Vikipeedia)

Samuti on Peterburi/Leningradi konservatooriumis õppinud arvukad interpreetid.

Kasutatud allikad:

Eesti heliloojate biograafiad Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) portaalis.

Lock, G., Tosso, T. & Põldmäe, A. (2004). Peterburi ja eesti muusika – üks põnevamaid uurimisobjekte. Ümarlaud dirigentidega. St. Peterburgi Eesti Kultuuriseltsi muusikalisest tegevusest (6. okt. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis toimunud teaduskonverentsist teemal "St. Peterburg ja eesti muusika") Teater. Muusika. Kino nr 2, 47–51. [PDF Rahvusraamatukogu digitaalharhiivis DIGAR]

Teised veebiallikad, nt Vikipeedia, Eesti entsüklopeedia, EMIKi interpreetide biograafiad jms on lingitud tekstis.

SHOW[muuda]

<https://vara.e-koolikott.ee/node/1970>

Peterburi ja Eesti > muusika (show2) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1970>

Valik Peterburiga seotud Eesti heliloojaid ja muusikuid[muuda]

Antud lühitekstid tutvustavad Eesti heliloojaid ja muusikuid, kes on olnud seotud Peterburiga.

Kajastamist leiab helilooja/muusiku elukutse, õppingud ja tegevus Peterburis ning panus eesti muusikasse.

Põhilised allikad:

Eesti heliloojate biograafiad Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) portaalis.

Eesti muusika multimeedialeksikon

Theodor Lemba puhul ka Vikipeedia ja Eesti teatri biograafiline leksikon

Artur Kapi puhul ka

Lock, G. (2006). Ich liebe Bach wie einen König. Artur Kapp – Sein Leben und Schaffen (hrsg. v. G. Lock, redigiert v. E. Arujärv und H.-G. Lock), Tallinn: Eres Estonia Edition.

Lock, G. (2006). Armastan Bachi kui kuningat. Artur Kapp – Elu ja looming (koost. ja tõlkinud G. Lock, toim. E. Arujärv). Tallinn: Eres Estonia Edition. [PDF]

Aleksander Saebelmann-Kunileid (1845–1875)[muuda]

Helilooja, koorjuht ja pedagoog, üks eesti esimesi muusikaharidusega heliloojaid. Kunileid on Carl Robert Jakobsoni poolt antud heliloojanimi, mille all Saebelmann ongi saanud üldtuntuks. Tema laule on esitatud peaegu igal laulupeol. Esimene eesti helilooja, kelle laulud ("Sind surmani" ja "Mu isamaa on minu arm") kõlasid esimesel laulupeol.  

1871–1873 tegutses Kunileid köstri ja kooliõpetajana Peterburis.

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Friedrich August Saebelmann (1851–1911)[muuda]

Eesti heliloojad, koorijuht ja pedagoog. Õppis Cimze seminaris kooliõpetajaks (1871) ja 1874–1875 õppis Peterburi konservatooriumis klaverit (Carl van Arcki juures, lõpetamata). Naastes Viljandimaale, asutas ta seal meeskoori ning tegutses edasi aktiivselt nii muusikuna kui ka heliloojana.

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Johannes Kappel (1855–1907)[muuda]

Eesti esimene professionaalne organist ja helilooja, paljude koorilaulude autor.

1876–1901 esimene diplomand oreli (Louis Homiliuse kl) ja kompositsiooni erialal (õp. Julius Johannsen), lõpetas hõbeaurahaga.

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Miina Härma (1864–1941)[muuda]

Eesti esimene professionaalne naishelilooja, esimene naisorganist ja esimene väljapaistev naiskoorijuht. Muusikaalased algteadmised sai kodust ja Karl August Hermannilt.

1883–1890 õppis Peterburi konservatooriumis orelit (Louis Homiliuse klassis), harmooniat (juhendaja V. Siecke) ning kontrapunkti ja fuugat (juhendaja Julius Ernst Christian Johannsen).

Hiljem tema ringreisid organistina ei piirdunud ainult Eestiga, vaid ta esines ka Londonis, Peterburis ja Saksamaal. Lisaks töötas ta ka muusikaõpetajana ja oli aktiivne koorijuht.

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Mihkel Lüdig (1880–1958)[muuda]

Helilooja, organist ja koorijuht oli 20. sajandi alguse Eesti muusikaelu organiseerija, nimetas heliloomingut tagasihoidlikult kõrvalharrastuseks.

1897. aastal astus ta Moskva konservatooriumi Ludvigs Bētiņši oreliklassi ning jätkas 1898. aastal Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse klassis, mille lõpetas 1904. Õppis samas teooriat ja kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi, Nikolai Solovjovi ja Aleksandr Glazunovi ning klaverit Franz von Czerny juures.

Ta korraldas Peterburis sümfooniaorkestri kontserti, kus esitati ainult Eesti heliloojate loomingut. Ajal, mil töötas Peterburis, hoidis aktiivset sidet ka Eestiga. 1918. aastal naasis kodumaale ning tema aktiivne töö jätkus Tallinna Kõrgema Muusikakooli direktorina. Järgnevatel aastatel suundus Lüdig siiski veel mitmel korral välismaale, ent 1928. aastal naasis ta lõplikult kodumaale. Ta osales aktiivselt klaverivabriku käivitamises tegeles nootide kirjastamisega, oli Tallinna Reaalkooli muusikaõpetaja ning Kaarli kiriku organist.

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Raimund Kull (1882–1942)[muuda]

Dirigent, pedagoog ja helilooja, töötas „Estonia“ teatri kauaaegse muusikajuhina.

1900–1906 õppis ta Peterburi konservatooriumis trombooni prof. Franz Joseph Türneri klassis, 1921. aastal täiendas end Berliinis.

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Konstantin Jakob Türnpu (1865–1927)[muuda]

Helilooja, organist, dirigent.

1886–1891 õppis oreli erialal (Louis Homiliuse klassis). 1891–1892 täiendas end Wilhelm Bergeri juures koorijuhtimise alal Berliinis.

Töötas organistina, juhatas erinevaid koore, oli V ja VI üldlaulupeo mees- ja segakooride üldjuht. 1916. aastal asutati Tallinna Meestelaulu Selts, mille meeskoori Türnpu dirigeeris (kuni 1927), antud koosseisust kujunes Eesti esimene professionaalsel tasemel kontsertkoor. Türnpu oli Eesti Lauljate Liidu asutajaid (1921) ja selle esimees (1925–1926).

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Rudolf Tobias (1873–1918)[muuda]

Helilooja ja organist on üks eesti rahvusliku heliloomingu ja rahvusliku muusikakultuuri tekkimise ja kujunemise juhtfiguure. Kuigi tegutses oma karjääri jooksul Eestis vaid neli aastat (1904–1908), mõjutas tema tegevus ja looming olulisel määral varases kujunemisjärgus Eesti muusikaelu.

1893–1897 õppis professor Louis Homiliuse oreliklassis ja kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi juures. Lõpetas ta konservatooriumi nii oreli kui ka kompositsiooni erialal.

Ta on loonud Eesti esimese avamängu "Julius Cesar" (1896), kantaadi "Johannes Damaskusest" (1897) (valmisid lõputöö käigus), esimese klaverikontserdi (1897), esimese klaverisonaadi (1897), esimese keelpillikvarteti (1899), oratooriumi "Joonase lähetamine" (1909), esimese programmilise heliteose "Walpurgi burlesk" (1910).

Eesti olud jäid talle kitsaks, seetõttu reisis 1908 Euroopas (Pariisis, Münchenis, Dresdenis, Prahas), samal aastal asus elama Leipzigi, kus 1909 hiigelkoosseisuline oratoorium viiele solistile, kahele segakoorile, lastekoorile, orelile ja sümfooniaorkestrile ka lõplikult valmis ning kus avanes võimalus see kohalike jõududega ja Tobiase enda juhatusel ette kanda. „Joonase lähetamise“ esiettekanne toimus 26. novembril 1909 Leipzigi St. Andrease kirikus. 1912. aastal kutsuti ta Berliini Kuningliku Akadeemilise Muusikakõrgkooli õppejõuks. Augustis 1913 külastas Rudolf Tobias kodumaad seoses Estonia uue teatrihoone avamispidustustega, kus ta juhatas ka oma helitöid. 1914 võttis Tobias Saksa kodakondsuse, mis võimaldas tal saada Muusikaülikooli koosseisuliseks professoriks.

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Mart Saar (1882–1963)[muuda]

Helilooja, uuendusliku ja rahvusliku helikeele esindaja.

1901. aastal astus Saar Peterburi Konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi, mille lõpetas 1908. aastal hõberahaga. Õppis samas ka kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi ja Anatoli Ljadovi juures (lõpetas 1911).

Tulles tagasi kodumaale oli ta pikka aega Tartu Kõrgema Muusikakooli õppejõud, hiljem õpetas kompositsiooni Tallinna Riiklikus Konservatooriumis.

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Artur Kapp (1878–1952)[muuda]

Helilooja, dirigent, muusikaelu korraldaja.

Astus Peterburi konservatooriumi 1891. aastal (13 aastasena). 1898. aastal lõpetas ta seal Louis Homiliuse oreliklassi, 1900. aastal Nikolai Rimski-Korsakovi kompositsiooniklassi. Kapp on eesti esimese orelisonaadi (1896) ja esimese orelikontserdi (1934) looja. Konservatooriumi lõputööna valmis tal 1900. aastal inglise poeedi John Miltoni ainetel kantaat “Paradiis ja Peri” solistidele, koorile ja orkestrile (kahjuks on teos kaduma läinud).

Peale õpetamist jätkas mõned aastad tööd Peterburis organisti ja dirigendina. Teda kutsuti Astrahani muusikakooli direktoriks (1904-1920), kus oli ka kohaliku elu edendaja. Vaatamata elule ja tööle välismaal, olid säilinud tugevad suhted Eestiga ning korduvalt käis ta Eestis laulupidudel ning ka oma loomingut esitamas; 1913. aastal juhatas ta “Estonia” teatrihoone avamispidustustel oma selleks puhuks loodud kantaati “Päikesele”. 1920. aastal naases Kapp lõplikult kodumaale ning alustas aktiives pedagoogilist tegevust Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis. Tema käe all õppisid: Gustav Ernesaks, Edgar Arro, Evald Aav, Eugen Kapp, Riho Päts.

Artur Kapp oli Eesti XX sajandi esimesel poolel mõjuka muusikakoolkonna rajaja. Tunnustatud heliloojad olid ka tema poeg Eugen Kapp (1908–1996) ja vennapoeg Villem Kapp (1913–1964).

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Peeter Süda (1883–1920)[muuda]

1902–1911 õppis orelit professorite Louis Homiliuse ja Jacques Handschini juures ning kuni aastani 1912 kompositsiooni Anatoli Ljadovi, Aleksandr Glazunovi, Jazeps Vitolsi ja Nikolai Solovjovi juhendusel.

Naastes Eestisse oli aktiivne organist, kes andis kontserte üle kogu Eesti. Lisaks hakkas ka elatist teenima eraõpetajana ning kitsamas ringkonnas muusikaõppuritele andis ka eratunde. Elu lõpupoole sai tööd ka Tallinna Kõrgema Muusikakooli oreli- ja kompositsiooni õppejõuna.

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Juhan Aavik (1884–1982)[muuda]

Dirigent, helilooja, pedagoog ning mitmekülgne kultuuritegelane.

Lõpetas 1907. aastal trompeti (Vassili Wurmi klassis) ja 1911. aastal teooria- ja kompositsioonierialal (õppejõud Anatoli Ljadov, Nikolai Solovjov, Jāzeps Vītols ja Aleksandr Glazunov).

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Artur Lemba (1885–1963)[muuda]

Helilooja, pianist, pedagoog. 1920.–1930. aastatel oli Artur Lemba Eestis hinnatuim klaveripedagoog, mõjukaim ja tunnustatuim eesti pianist.

1899. aastal astus Lemba oma venna Theodor Lemba eeskujul Peterburi konservatooriumi, kus ta õppis professor Carl van Arcki, hiljem professor V. Tolstovi ja I. Borovka klaveriklassis, kompositsiooni Nikolai Solovjovi juures ning muusikateoreetilisi aineid Aleksander Ljadovi, Aleksander Glazunovi ja Nikolai Rimski-Korsakovi käe all. Konservatooriumi lõpetas ta 1908. aastal väga edukalt, pälvides väikese kuldmedali klaveri- ja suure hõbemedali kompositsioonierialal ning lisaks autasustati teda A. Rubinsteini preemiaga, milleks oli kontsertklaver „Schröder“. Konservatooriumi lõpuaktusel esitas Lemba oma esimest klaverikontserti. 1910. aastal võttis Lemba osa Anton Rubinsteini nimelisest pianistide konkursist, kus jõudis kaheksa finalisti hulka koos selliste pianistidega nagu Artur Rubinstein ja Edwin Fischer. 1908. aastal sai Artur Lembast klaveriõppejõud Peterburi kontservatooriumis, kus ta töötas aastani 1920 (aastast 1915 professor).

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Theodor Lemba (1876–1962)[muuda]

Pianist, muusikaelu korraldaja, kriitik

Lõpetas 1901. aastal Peterburi konservatooriumi Felix Blumenfeldi ja Carl van Arcki klaveriklassis, täiendas end 1904 Viinis.

Aastatel 1915–1922 oli ta Petrogradi konservatooriumi õppejõud, 1919. aastast professor.

Loe edasi, vaata pilte Vikipeedias ja Eesti teatri biograafilises leksikonis

Heino Eller (1887–1970)[muuda]

Helilooja, pedagoog, tänase eesti muusika üks teerajajatest (nn Elleri koolkond).

1907. aastal astus ta Peterburi konservatooriumi professor E. Krügeri viiuliklassi, mis jäi lõpetamata käe ülemängimise tõttu. Aastail 1908–1911 õppis Eller Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas, kuid pöördus siis tagasi kutsumuse juurde, asudes 1913. aastal õppima Peterburi Konservatooriumi kompositsiooniklassi. Esimese Maailmasõja ajal teenis Eller mõnda aega sõjaväeorkestris, lõpetades õpingud Peterburi Konservatooriumis aastail 1919–1920 professorite Vassili Kalafati, Maksimilian Steinbergi ja Mihhail Tšernovi õpilasena.

Heino Eller oli XX sajandi esimesel poolel mõjuka Tartu muusikakoolkonna rajaja. Tema tuntumate heliloomingu õpilaste hulka kuuluvad Eduard Tubin, Eduard Oja, Olav Roots, Alfred Karindi, Johannes Bleive ja muusikateadlane Karl Leichter. 1940. aastast kuni surmani oli Eller kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis, kus tema paljude õpilaste hulka kuulusid Villem Kapp, Kaljo Raid, Boris Kõrver, Anatoli Garšnek, Leo Normet, Valter Ojakäär, Uno Naissoo, Arne Oit, Jaan Rääts, Heino Jürisalu, Arvo Pärt, Alo Põldmäe ja Lepo Sumera.

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

Cyrillus Kreek (1889–1962)[muuda]

Sünninimega Karl Ustav Kreek.

Helilooja, dirigent, üks mõjukamaid rahvusliku helikeele kujundajaid.

Alates 1908. aastast õppis ta Peterburi konservatooriumis trombooni (F. Türner, P. Volkov), hiljem ka kompositsiooni ja teooriat (V. Kalafatti, J. Vitol, M. Tšernov, N. Tšerepnin). Sõja puhkemise tõttu jäi Kreegil konservatoorium lõpetamata. Kreek on eesti esimese "Requiemi" looja (1925–1927), tuntud ka "Eesti reekviemi" nime all.

Pikalt elas ja tegutses Haapsalus, kuid hiljem suundus Tallinna konservatoorium muusikateoreetiliste ainete õppejõuks.

Loe edasi, vaata pilti, tutvu loomingu nimekirja ja helinäidetega EMIKi portaalis

ASK[muuda]

ASK1[muuda]

19. sajandi lõpul valitses Eesti muusikaelus endiselt saksa romantism ning koorilaul.

True

False

19. sajandi lõpus oli Eestis võimalik õppida muusikat professionaalsel tasemel, kuna oli olemas kõrgem muusikahariduse asutus ja vastavad õppejõud.

True

False

Suur osa Eesti heliloojaid on õppinud Peterburi Konservatooriumis.

True

False

Peterburi Konservatooriumi rajaja on Anton Rubinsteini.

True

False

Seos Peterburi ja Eesti muusika vahel puudub.

True

False

19. sajandi lõpul oli Peterburis palju teatreid ja kontserdisaale, mistõttu kujuneski Peterburist euroopalik kultuurimetropol.

True

False

Keelte ja kultuuri Paabelisse Peterburi läksid haridust saama ainult muusikud.

True

False

Eestlaste Jaanikirik Peterburi oli 20. sajandil oluline kultuurikeskus. Kirik renoveeriti 2010/2011 ja see on taas aktiivne kultuurikeskus (kuuludes Eesti Kontserdi kontsertsaalide hulka).

True

False

ASK2[muuda]

Vii kokku helilooja eesnimi ja perekoonanimi

ASK3[muuda]

Lohista hiirega õiged nimed vastava tegevusala juurde!

Mitmed eesti eriala-koolkonnad said ailguse Peterburist:

*Aino Tamm* - laulukoolkond

*Jaan Tamm* - metsasarvekoolkond

*Julius Vaks* - vaskpillimängijate koolkond

*Mihhail Prokofjev* - oboekoolkond

Mõned eesti muusikud jõudsid Peterburi konservatooriumis ka juhtivale positsioonile:

Metsasarvemängija *Jaan Tamm* - Peterburi konservatooriumi inspektor

Pianist ja helilooja *Artur Lemba* - klaveriprofessor

Peterburi Jaani kirik muusikalise keskusena:

Peterburi Jaani kirikus töötasid organistide ja koorijuhtidena: *Mihkel Lüdig* ja *Rudolf Tobias*

Peterburi, kommunistlikul perioodil Leningradi konservatooriumis on õppinud ka paljud tänased eesti muusikud:

Dirigendid: *Neeme Järvi* , *Eri Klas* , *Tõnu Kaljuste* , *Peeter Lilje* , *Jüri Alperten*

Helilooja: *Kuldar Sink*

Helilooja ja muusikateadlane: *Rein Laul*

Muusikateadlased: *Mart Humal* , *Andres Pung* , *Margus Pärtlas*

ASK4[muuda]

Markeeri hiirega kõik muusikat puudutavad sõnad (22, millest osa kordub)! Sõna konservatoorium ei lähe arvesse.

Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 4, 28 jaanuar 1939

Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR

http://dea.digar.ee/article/esmaspaev/1939/01/28/31

Kõneldakse rahvasulastest...

Professor Julius Vaks

Üks tagasihoidlik härra konservatooriumist.

Tagasihoidlikkus olewat suurim woorus. Kui kõnelda tagasihoidlikult, siis ei saa öelda, et käesolewate ridadega kõne alla wöetaw oleks selle woorusega warustatud just tagasihoidlikult. Meenub juhtum ajast, kui ta ei olnud weel konserwatooriumi professor. See oli ühes wäikelinnas ja seal ühel peol Julius Waks esines *trombasoologa*. Ettekanne oli *wirtuooslik*. Ja lõpuks, kui publik aru sai, et oleks piinlik weel nõuda mõnd *lisapala*, sest inimesel on omadus wäsida, siis ometi ei waikinud *aplaus*. Taheti lihtsalt weel kas wõi nähagi meest, kes *waskpilliga* oskas teha sellist imet. Waks tuli lawale, tegi lühikese, järsu kummarduse ja kadus, enne kui keegi sai teda õieti silmitsedagi. Otsiti Waksi, ei leitud kusagilt. Lõpuks nähti teda einelauas rahulikult einet wõtmas. „Tule ometigi lavale, inimene, publik tahab sind näha“ tormawad sõbrad ta juurde. „Eks wahtinud mind siis, kui mul pill käes oli,“ wastas Waks. „Mida ma ilma *pillita* seal sekeldan?“ Sama tagasihoidlikuks on ta jäänud konserwatooriumi professorina. Teda peaaegu ei näe laiemas ringkonnas, ainult kuuleb wahel tema *orkestri* kaudu. Ükskord sattusin temaga siiski tänawal kokku. „Jessus!“ hüüab ta, käed laiali. „Kümme aastat pole näinud... „Hakkad tüsenema,“ silmitsen teda. „Kas oled loobunud oma kolmekümnekilomeetrilisist jalutuskäikudes“ „Ei saa ju aega,“ kurdab ta. „Olen päevad läbi seal wärkstoas kinni...“ „Wärkstoas? Mis wärkstoas?" „Noh, konserwatooriumis wõi nii...“ Konserwatoorium ja wärkstuba – kas seegi pole tagasihoidlikkus.

Ma ei wastuta selle eest, kas alljärgnewad lood on tõepoolest juhtunud – juures ma pole olnud. Aga et neid tema kohta kõneldakse, juba sellestki on küllalt. Waks on garnisoni *kapellmeistriks* samas linnas, kus juhtus ülalnimetatud lugu *trombaga*. Garnison kuulub diwiisi koosseisu, millise ülemaks on üks kindral, kes saanud populaarseks oma suure puhtuse- ja korraarmastusega, ülalnimetatud kindral tuleb inspekteerima wäeosi. Garnison on elewil: wõit on kindel. Saatus aga tahab, et kõik läheb enam-wähem libedasti, ainult... Jah, just enne hirmugaoodatud ülewaatuse lõppu leiab kindral weel wajaliku olewat eksamineerida weidi härrasid ohwitsere.

Toetab kindral oma saapakontsa põrandale, wahib weidi aega pilusilmi lakke ja langetab siis küsimuse: „Öelge mulle, härrad ohwitserid, millal peab ülem alamat tervitama?“ Küsimus lõhkeb nagu pomm. Selge on, et see on mingi püünis. Et alam ülemat tervitab, see on kord ja kohus, seda teawad kõik. Aga milline wõiks olla see teine juhus, seda ei suuda härrad ohwitserid praegu tõesti ette kujutleda, pandagu neid kas wõi kartserisse.

Ohwitseride seas on oma ameti tõttu ka *kapellmeister* Waks. Lõpuks, kui waikus läheb juba piinlikuks, sõnab *kapellmeister*: „Mina tean, härra kindral!“

„Noh, öelge siis, härra *kapellmeister* ,“ sõnab kindral, „millal peab ülem alamat tervitama?“

„Siis, kui alam ülemat tervitab,“ wastab Waks.

„No waadake, härrad ohwitserid,“ noomib kindral, „alam loomulikult tervitab ülemat, aga kui ta seda teeb, siis ülem loomulikult tervitab ka alamat. Seda sama lihtsat asja teie ei teadnud, härrad ohwitserid! Ja siin on *kapellmeister*, kes ei ole õieti kohustatudki teadma selliseid asju – tema teab...“

Kuid Waks ei taha hiilgada wõõraste sulgedega. „Ega ma ise ka et teadnud,“ ütleb ta, „aga weltweebel ütles ette...“ Teine juhtum sama kindraliga. Maal mõisas ühes suurtükipatarei asukohas on ratsawõistlus ja Waks on seal oma orkestriga meeleolu loomas. Samas wiibib ka see kindral. On just parajasti enne *üldlaulupidu* ja kindrali ning *kapellmeistri* wahel areneb sel teemal jutuajamine.

„Noh, härra *kapellmeister*,“ küsib kindral, „kas lähete oma *orkestriga* ka *laulupeole*?“ „Just nii, lähen,“ wastab Waks. „Aga teil tuleb seal hästi *mängida*, härra *kapellmeister*,“ pilutab kindral silmi. „Seltskond on *orkestri* peale palju kulutanud, on aidanud *pille* muretseda ja nii edasi. Selle tasuks tuleb teil nüüd hästi mängida, väga hästi...“ „Ei ole miski lihtsam kui see,“ seletab Waks weendunult. „Aga ...“ Kindral ei taha end meel lööduks tunnistada. „Kui arvestada, mis ma täna kuulsin teie *mängust*, siis ... Noh, ei saa öelda, et tänased *lood* oleks olnud wäga hiilgavad ...“ „Rahwa kohased *laadalood*, härra kindral!“ kehitab Waks kahetsewalt õlgu. Kindralil ei ole enam tahtmist westlust jätkata ja ta läheb mujale.

Üks wäga traagiline sõber tuleb kord Waksi juure ja sõnab ärevalt: „Tead, läksin tülli oma parima sõbra X-ga. Hirmus! Ta ütles mulle, et nüüd et jää meil teist teed, kui kuulide wahetamine. Tead sa, mida see tähendab?“ „Miks ei tea,“ wastab Waks. „Ei, sa ei tea, sa ei sunda sellest aru saada, mida see tähendab ... „Tean.“ „No eks ütle siis!“. „Sina wõtad musta kuuli, tema wõtab walge. Pärast vahetate need ümber, nii et tema saab musta ja sina walge ... „Ja siis?“ „Siis wahetate need jälle ümber.“ „Aga, armas mees, mis mõte sellel lõpuks on?“ „Sellel on see mõte, et lõpuks saate aru, et ei ole mingit mõtet kuule wahetada ... Siia wõiks weel juurde lisada, et Julius Waks armastab hobuseid. Kuidas wõi mil põhjusel ta sellele tuli, seda ma ei tea.

Mikk Aadu.

ASK5[muuda]

Dirigent, pedagoog ja helilooja, töötas "Estonia" teatri kauaaegse muusikajuhina

Raimond Kull

Miina Härma

Peeter Süda

1916. aastal asutatud Tallinna Meestelaulu Seltsi dirigent kuni 1927. aastani

Konstantin Jakob Türnpu

Juhan Aavik

Rudolf Tobias

Eesti helilooja, õppis Cimze seminaris kooliõpetajaks. Naastes Viljandimaale, asutas seal meeskoori ning tegutses aktiivselt muusikuna ja heliloojana

Friedrich August Saebelmann

Mihkel Lüdig

Raimund Kull

Helilooja, kes on loonud Eesti esimese avamängu, kantaadi, klaverikontserdi, klaverisonaadi, oratooriumi.

Rudolf Tobias

Artur Kapp

Mart Saar

Eesti esimene professionaalne helilooja ja organist, paljude koorilaulude autor

Johannes Kappel

Miina Härma

Mart Saar

Helilooja, uuendusliku ja rahvusliku helikeele esindaja, oli pikalt Tartu Kõrgeima Muusikakooli õppejõud

Mart Saar

Juhan Aavik

Peeter Süda

Eesti helilooja, organist ja koorijuht, kes korraldas Peterburis sümfooniaorkestri kontserti, kus esitati ainult Eesti heliloojate loomingut

Mihkel Lüdig

Raimond Kull

Cyrillus Kreek

1920.-1930. aastatel oli Eestis hinnatuim klaveripedagoog, mõjukaim ja tunnustatuim pianist Eestis

Artur Lemba

Mart Saar

Artur Kapp

Eesti 20. sajandi esimesel poolel mõjuka muusikakoolkonna rajaja, sinna kuulusid tema poeg Eugen ja vennapoeg Villem

Artur Kapp

Artur Lemba

Heino Eller

Eesti esimene professionaalne naishelilooja, esimene naisorganist ja väljapaistev naiskoorijuht

Miina Härma

Lydia Koidula

Veronika Portsmuth

Dirigent, helilooja, kultuuritegelane. Lõpetas Peterburi Konservatooriumis trompeti, hiljem teooria- ja kompositsioonierialal

Juhan Aavik

Heino Eller

Theodor Lemba

20. sajandi esimese poole mõjuka Tartu muusikakoolkonna rajaja. Tema õpilaste hulka kuuluvad kuulsad eesti heliloojad. Töötas Tallilinna Konservatooriumis kompositsiooniprofessorina

Heino Eller

Mihkel Lüdig

Aleksander Saebelmann-Kunileid

Helilooja, sünninimega Karl Ustav, pikalt tegutses Haapsalus, hiljem Tallinna Konservatooriumi muusikateoreetiliste ainete õppejõuna

Cyrillus Kreek

Raimond Kull

Juhan Aavik

Helilooja, õpetaja, oli andekas organist, andis eratunde. Hiljem oli Tallinna Kõrgeima Muusikakooli oreli- ja kompositsiooni õppejõud

Peeter Süda

Cyrillus Kreek

Artur Lemba

Lõpetanud Peterburi Konservatooriumi, hiljem oli Petrogradi Konservatooriumi õppejõud

Theodor Lemba

Heino Eller

Konstantin Türnpu

DO[muuda]

Peterburis õppinud muusikute materjalid Rahvusraamatukogu digitaalharhiivis DIGAR

A. Suuline ettekanne (vabavara esitlustarkvara: OpenOfficeDraw või Prezi) või B. Essee (õpetaja otsustab)

1. Vali Peterburis õppinud helilooja/muusiku nime siit või siit.

2. Sisesta tema nimi DIGAR üldotsingusse ja DIGAR Eesti artiklid alates 1821 otsingusse

3. Otsi ja kirjelda leiud (vähemalt 10)

3.1 Mis tüüpi allikaid leidus? Raamatud, noodid, ajakirjade ja ajalehede artikleid (perioodika), pildimaterjal (ka plakatid) jms; kui palju erinevaid allikaid leidus?

3.2 Kirjuta üles allikate kohta järgmine info: allika tüüp, pealkiri, autor (kui leiab), aastaarv (millal avaldatud), mida pildimaterjal kujutab/millest artiklis on juttu (kokkuvõtlikult)

4. Vali kümnest allikast 3-5 kõige huvitavamad - aastavahemik 19. sajandi lõpp kuni 20. saj. esimene pool

4.1 Loe ja kirjelda täpsemalt,

4.1.1 mis on artiklites kirjas vastava helilooja kohta: sündmus, seik jms

4.1.2 pildi- ja noodimaterjali kohta kirjelda/iseloomusta seda lähemalt koos kontekstiga  

Paljud allikad (nt raamatud, noodid) on endiselt autorikaitse alla, neid peaks saama lugeda Rahvaraamatukogu võrgus. Seega peaks sügava huvi puhul konkreetse allika vastu (mida veebist vabalt lugeda ei saa) minema Rahvusraamatukokku (neid kohapeal kätte saades ja lugedes).

5. Koosta leitud (3-5 kõige huvitavamatest) materjalidest esitlus/essee

5.1 Põhjenda oma valikut

5.2 Tutvustas oma leidu klassis ja arutage leitud materjalide üle - nt ajakirjade/ajalehtede keel ja väljendusviis, ajastuga seotud mõtteviisid, millist pilti sellest heliloojast/muusikust võib kujundada selliste leidude põhjal jms

Rahvusliku helikeele kujunemine[muuda]

18) Rahvusliku helikeele kujunemine[muuda]

[Saar, Kreek, Eller, Tubin, Päts, Aav]


TELL UUS[muuda]

Rahvuslikkus muusikas

Esmapilgul tundub loomulik ja lihtsalt seletatav, et igal rahval on oma rahvuslik helikeel, mida peaks iga kuulaja või vähemalt samast rahvusest kuulaja intuitiivselt ja ideaalis üheselt mõistma.

Enamasti käsitletakse selle all vastava rahva rahvamuusikat ja samast rahvusest helilooja kunstmuusika. Tegelikkuses on rahvusliku helikeele kujunemine mitmetasandiline ja on seotud rahvuslikkuse idee ja poliitilise rahvusluse kujunemisega 19. sajandil laiemalt.

Eestis eksisteeris 20. sajandi algupoolel kõrvuti või võistles kaks ideede rühma:

Eesti muusika

  1. kuulub Euroopa kõrgkultuurikosmopoliitsus, universaalne kunst
  2. peab olema rahvusvaheliselt omapäranerahvuslik identiteet

Rahvuslikkuse idee tegi 19. sajandil läbi suure muutuse!

Sajandi algupoolel peeti rahvaste võitlust vabaduse eest ühiseks ning rahvuslikkus oli nn kosmopoliitsuse osa, see oli isegi eeldus maailmakodanikuks saamisele. Sajandi lõpul aga arenesid nö suletud ja teiste vastu vaenulikud rahvuslustendentsid. Enamik 19. sajandi heliloojaid püüdsid saavutada tasakaalu kosmopoliitsuse ja oma rahvusliku identiteeditunde vahel ning nägid rahvuslikku muusikat osana universaalsest kunstist.

Loe kuvastikus edasi siin.

1. Rahvuslikkus muusikas – üldine ja ajalooline liigitus

1.1 Rahvuslikkuse idee muutub 19. sajandil jooksul

2. Rahvuslikkus muusikas – sisuline ja rakenduslik seletus

2.1 Kuidas on võimalik luua rahvuslikku muusikat?

2.2 Mis on rahvuslik identiteet, koloriit ja millised on rahvamuusika kasutamise võimalused?

2.3 Eesti 20. sajandi kultuuritegelaste mõtteid oma kultuurist

Loe kuvastikus edasi siin.

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale

Loe kuvastikus edasi siin.

Rahvaviiside kogumisest Eestis – ajalugu, kogujad ja kogumisprintsiibid

Herbert Tampere "Eesti rahvalaule viisidega": I (1956), II (1960), III (1958), IV (1964), V (1965) - sisaldab noodinäiteid!

Eesti rahvaviiside korjamine. 1. aruanne, 23. märtsist 1904 kuni 14. märtsini 1905

Kasutatud kirjandus:

Lippus, U. (2002). Omakultuur ja muusika: muusika rahvuslikkuse idee Eestis. Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel (Eesti muusikaloo toimetised 6, sisukord). Tallinn: EMA, 7–78. Loe veebis siin.

Lock, H.-G. (2002a). Eduard Tubina kasutatud rahvaviisid. Magistritöö (juh. prof. M. Humal). Tallinn: EMA. [käsikiri]

Lock, H.-G. (2002b). Rahvaviiside identifitseerimisest Eduard Tubina Eesti-perioodi teostes. Lemmeleht. Pro Folkloristika IX. Loe veebis siin.

Sarv, V. (2002). Rahvaviiside kogumisest Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Rahvuslikkuse

idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel (Eesti muusikaloo toimetised 6, sisukord). Tallinn: EMA, 270–315.

Tampere, H. (1956-1865). Eesti rahvalaule viisidega. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond. Loe veebis elektroonilist varianti siin.

Teised veebiallikad nagu EMIK, EEVA, KIVIKE, E-Varamu, Folkloore.ee, Kreutzwaldi sajand, Eesti Entsüklopeedia (EE), Vikipeedia on lingitud tekstides otse.


TELL[muuda]

Rahvuslikkus muusikas

Esmapilgul tundub loomulik ja lihtsalt seletatav, et igal rahval on oma rahvuslik helikeel, mida peaks iga kuulaja või vähemalt samast rahvusest kuulaja intuitiivselt ja ideaalis üheselt mõistma.

Enamasti käsitletakse selle all vastava rahva rahvamuusikat ja samast rahvusest helilooja kunstmuusika. Tegelikkuses on rahvusliku helikeele kujunemine mitmetasandiline ja on seotud rahvuslikkuse idee ja poliitilise rahvusluse kujunemisega 19. sajandil laiemalt.

Eestis eksisteeris 20. sajandi algupoolel kõrvuti või võistles kaks ideede rühma:

Eesti muusika

  1. kuulub Euroopa kõrgkultuurikosmopoliitsus, universaalne kunst
  2. peab olema rahvusvaheliselt omapäranerahvuslik identiteet

Rahvuslikkuse idee tegi 19. sajandil läbi suure muutuse!

Sajandi algupoolel peeti rahvaste võitlust vabaduse eest ühiseks ning rahvuslikkus oli nn kosmopoliitsuse osa, see oli isegi eeldus maailmakodanikuks saamisele. Sajandi lõpul aga arenesid nö suletud ja teiste vastu vaenulikud rahvuslustendentsid. Enamik 19. sajandi heliloojaid püüdsid saavutada tasakaalu kosmopoliitsuse ja oma rahvusliku identiteeditunde vahel ning nägid rahvuslikku muusikat osana universaalsest kunstist.

Loe kuvastikus edasi siin.

1. Rahvuslikkus muusikas – üldine ja ajalooline liigitus

1.1 Rahvuslikkuse idee muutub 19. sajandil jooksul

2. Rahvuslikkus muusikas – sisuline ja rakenduslik seletus

2.1 Kuidas on võimalik luua rahvuslikku muusikat?

2.2 Mis on rahvuslik identiteet, koloriit ja millised on rahvamuusika kasutamise võimalused?

2.3 Eesti 20. sajandi kultuuritegelaste mõtteid oma kultuurist

Loe kuvastikus edasi siin.

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale

Loe kuvastikus edasi siin.

Rahvaviiside kogumisest Eestis – ajalugu, kogujad ja kogumisprintsiibid

Herbert Tampere "Eesti rahvalaule viisidega": I (1956), II (1960), III (1958), IV (1964), V (1965) - sisaldab noodinäiteid!

Eesti rahvaviiside korjamine. 1. aruanne, 23. märtsist 1904 kuni 14. märtsini 1905

Kasutatud kirjandus:

Lippus, U. (2002). Omakultuur ja muusika: muusika rahvuslikkuse idee Eestis. Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel (Eesti muusikaloo toimetised 6, sisukord). Tallinn: EMA, 7–78. Loe veebis siin.

Lock, H.-G. (2002a). Eduard Tubina kasutatud rahvaviisid. Magistritöö (juh. prof. M. Humal). Tallinn: EMA. [käsikiri]

Lock, H.-G. (2002b). Rahvaviiside identifitseerimisest Eduard Tubina Eesti-perioodi teostes. Lemmeleht. Pro Folkloristika IX. Loe veebis siin.

Sarv, V. (2002). Rahvaviiside kogumisest Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Rahvuslikkuse

idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel (Eesti muusikaloo toimetised 6, sisukord). Tallinn: EMA, 270–315.

Tampere, H. (1956-1865). Eesti rahvalaule viisidega. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond. Loe veebis elektroonilist varianti siin.

Teised veebiallikad nagu EMIK, EEVA, KIVIKE, E-Varamu, Folkloore.ee, Kreutzwaldi sajand, Eesti Entsüklopeedia (EE), Vikipeedia on lingitud tekstides otse.

SHOW[muuda]

Rahvusliku > helikeele kujunemine (show1) > <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/4706>Rahvusliku helikeele kujunemine > (show2) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/4692>Rahvusliku helikeele > kujunemine (show3) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/4705>

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale (Lippus 2002, EMIK)

Rudolf Tobias (1873–1918) ja Mart Saar (1882–1963)

Cyrillus Kreek (1889–1962)

Heino Eller (1878–1970)

Eduard Tubin (1905–1982)

Veljo Tormis (1930–2017)

Rudolf Tobias (EMIK) ja Mart Saar (EMIK)

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale (Lippus 2002, EMIK)

Rudolf Tobiase puhul toodi olulisena välja: eestlaste kõrgkultuur rahvuslikus kõrgväärtusliku kunsti kontekstis.

Mart Saare puhul toodi olulisena välja: spetsiifiliste rahvuslike tunnustega muusika loomine kasutades rahvamuusika elemente.

Muusikast kirjutajad hindasid eesti heliloojat Rudolf Tobiast (1873–1918) väga kõrgelt kui rahvuslikku heliloojat, samas aga nimetati just Mart Saart (1882–1963) rahvusliku kooli rajajaks.

Tuuakse erilisena välja eestlaste kuulumist müstilisse põhjarahvaste kultuuri. Viimast nähakse ka Mart Saare muusikas.

Oma küpsemas loomingus pöördus Mart Saar rahvalaulu poole ning loobus moodsast helikeelest. Saart peetakse üheks rahvusliku stiili rajajaks. Saar oli esimene eesti helilooja, kelle looming on tihedalt rahvamuusikaga läbi põimunud. Ta suutis mõista eesti vanema rahvalaulu olemust, avada selle omapära ja sünteesida arhailist rahvalaulu kaasaegse helikeelega. Saar oli ka üks neist, kes rahvaviise kogus, analüüsis ja süstematiseeris (ekspeditsioonid 1904, 1907).

Rudolf Tobias (EMIK) ja Mart Saar (EMIK)

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale (Lippus 2002, EMIK)

Rudolf Tobias tõi välja, et rahvaviisid on varandus, see on materjal tulevastele heliloojatele ja nende töö läbi saab rahvamuusikast kunst. Kuid tema mõtteviis oli siiski pigem sarnane saksa rahvusromantilise unistusega, et sarnaselt nagu saksa klassikalise muusika meistriteosed toetuvad saksa rahvamuusikale, on võimalik suurte meistriteoste eeskujul ja oma rahvaviisidele toetudes luua oma klassikaline muusika.

Rudolf Tobias: „Meie rahvalaulud on niisugused kiired, mis aastasadade kaugusest meie kätte ulatavad. Laseme need kiired läbi kunsti prisma paista, siis tunneme selgesti ära, mis tol ajal esivanemate südant liigutas ja tõstis, meie tunneme ära, kui o m a d need tundmused viimati ka meile on, olgugi, et me ise neist ära oleme võõrutatud.“ (Oskar Kallas, Eesti rahvaviiside korjamise 3. aruanne, 1907)

Tobias toetas rahvaviiside kogumise aktsiooni. Kuigi üles kasvanud saksameelses köstriperekonnas, oli ta üks esimesi, kes võttis kasutusele eesti rahvaviisi. Tobias tõi rahvaviisi ka instrumentaalmuusikasse.

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale (Lippus 2002, EMIK)

Cyrillus Kreek (EMIK)

Cyrillus Kreek (1889–1962): ligi tuhat eesti rahvalaulu ja -tantsuviisi. Paarikümmend originaalmaterjalil (rahvaviisidel) põhinevad teosed.

Loonud ligi 700 rahvaviisi- ja 500 koraalitöötlust kooridele, kümmekond eesti tantsu- ja lauluviisidel põhinevat süiti erinevatele puhkpillikoosseisudele ja rahvapilliorkestritele, samuti seadeid sümfooniaorkestrile.

Alates 1911. aastast osales Kreek Eesti Üliõpilasseltsi ja Oskar Kallase poolt korraldatud rahvaviiside kogumise aktsioonis ning oli kogujate hulgas üks innukamaid, esimesena võttis ta selles töös kasutusele ka fonograafi, mis võimaldas rahvaviise ja pillilugusid vaharullidele jäädvustada.

Kreek töötas elu jooksul enam kui 40 aastat õpetajana ja kogus laule ka oma arvukatelt õpilastelt. Tema rahvaviisikogus on umbes 1300 õpilaste suust üles kirjutatud laulu.

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale (Lippus 2002, EMIK)

Heino Eller (EMIK)

Heino Eller (1878–1970) ei käinud rahvaviise kogumas, kuid ta kasutas neid oma loomingus. Muusikateadlase Mart Humali sõnul süvenevad Elleri helikeele, eriti temaatilise materjali rahvuslikkus ja isikupära just 1926–1930. Neil aastatel õppisid tema kompositsiooniklassis: Karl Leichter, Eduard Oja, Eduard Tubin, Olav Roots jt. Pianisti ja muusikateadlase Vardo Rumesseni sõnul arutati Elleri klassis ka rahvaviiside „iseloomu“ (ilmselt muusikateoreetiliselt ja ka rahvuslikkust aspektist).

Elleri keskmise, Tartu perioodi (1920–1939) loomingus tõuseb esile eesti rahvamuusika laadi- ja intervallistruktuuride kasutamine ning eepilisem jutustamislaad. "Sümfoonilises burleskis" (1928) kasutab Eller esimest korda ka ehedat rahvaviisi. Uusi tuuli eesti muusikasse toob rahvamuusika intonatsioonide ja modernistlike väljendusvahendite (lineaarne polüfoonia, polüharmoonia) (=IV) ühendamine sellistes tippteostes nagu Esimene ja Teine keelpillikvartett, "Eleegia", Viiulikontsert, Esimene sümfoonia ning sümfooniline süit "Valge öö".

Elleri Kolmanda, Tallinna perioodi (1940–1970) loomingut iseloomustab helikeele lihtsustumine ja rahvaviisi veelgi kasvanud roll. Valmib eesti muusika üks tippteoseid – "Kolmteist klaveripala eesti motiividel" (1940–1941). Mõnedes illustratiivse helikeelega orkestriteostes (sümfoonilised poeemid "Kotkalend", "Laulvad põllud") peegeldub nõukogude kultuuripoliitika tellimus. Kolmandas sümfoonias jõuab helilooja taas tiheda sümfoonilise arenduse juurde.

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale (Lippus 2002, EMIK)

Eduard Tubin (1905–1982) on Eesti heliloojatest kasutanud (Mart Saare ja Cyrillus Kreegi järel) eesti rahvaviisid kõige ulatuslikumal ja kõige süstemaatilisemal viisil. Erinevalt Mart Saarest ja Cyrillus Kreegist Tubin aga ei käinud ise rahvaviise korjamas, vaid ammutas neid oma materjalina juba arhiivist (Tartu Rahvaluule Arhiiv), toetus korjamistööde tulemustele ja Herbert Tampere publikatsioonidele.

Seoses Eestis kirjutatud teostega on teada, et Tubin käis alates umbes 1938. aastast Eesti Rahvaluule Arhiivis otsimas sobivat materjali – nii rahvajuttude tekstivariante kui rahvaviise – balleti "Kratt" jaoks.

Loe edasi ja vaata näiteid: Rahvaviiside identifitseerimisest Eduard Tubina Eesti-perioodi teostes (H.-G. Lock)

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale (Lippus 2002, EMIK)

Eduard Tubin: “Mis on rahvuslik muusika? Rahvusliku muusika all mõistan niisuguseid heliteoseid, mis väljendavad rahva temperamenti, omapäraseid rütme, vanu rituaale, saagasid ja selle rahva patriotismi, eneseteadvust; väljendatuna helilooja poolt, kes samu elemente eneses läbi elab, neid tunnetab, kuuleb ja mõistab, ometi sealjuures isikuks jääb, kuna teine samast rahvusest helilooja samu elemente hoopis teistsuguses isikupärases toonis väljendab. Kas on tarvilik seesuguse väljenduslaadi juures rahvaviis? Ma arvan, et ei, on küllaldane, kui selles muusikas leidub iseloomustav, mis peitub rahvaviisides.“ (Tubin, ettekande mustand eesti muusikast, TMM)

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale (Lippus 2002, EMIK)

Eduard Tubin (EMIK, Lippus 2002, H.-G. Lock 2002)

Kõige isiklikumalt ja ennast eesti rahvusliku heliloojana tunnustades väljendab Eduard Tubin oma suhtumist rahvamuusikasse 1946. aastal intervjuus ajalehele „Stockholms-Tidningen eestlastele“:

“Olen püüdnud oma loomingut lähendada Eesti rahva hingele, luua uut rahvamuusikalist loomingut, kasutamata vanu rahvaviise ja meloodiad. Kui kuulaja enam ei suuda vahet teha helilooja originaal loomingu ning rahvamuusika sugemete vahel – siis on komponist saavutanud tõeliselt rahvusliku taseme. Minule imponeerib tugevasti Sibelius oma ürgiseloomulikkusega, mis vähimalgi määral ei tarvita vanu rahvaviise. Tema muusika on rahvale soomestunud hingepäraseks. Kristalliseerunud ungaripära on loonud ka hõimlane Kodaly.“ (Tubin, Kultuur on õiguse alus... 1946)

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale (Lippus 2002, EMIK)

Veljo Tormis (EMIK)

Veljo Tormise (1930–2017) 1950. aastate teise poole kooriloomingus on veel rahvusromantilisi jooni. 1960nendatel saab valdavaks rahvalaulu modernne, struktuurist lähtuv töötlemine. Alates 1970. aastatest sai helilooja sihiks anda eesti rahvaviisile uus elu kunstmuusika raamides, säilitades seda võimalikult ehedas vormis.

Veljo Tormis: „Mitte mina ei kasuta rahvaviisi – rahvaviis kasutab mind,” on helilooja iseloomustanud rahvalaulu rolli oma loomingus.

Eheda rahvaviisi ja kõlavärskusega pälvisid tähelepanu juba tema varased kooriteosed – segakooritsükkel „Kihnu pulmalaulud” (1959, rahvaluule) ja meeskooritsükkel „Meestelaulud” (1965, rahvaluule).

1967. aastal valmis ulatuslik, eri maakondade viisidel põhinev ja rahvakalendri tähtpäevadega seotud segakooritsükkel „Eesti kalendrilaulud”, millesse kuulub viis alltsüklit: „Mardilaulud”, „Kadrilaulud”, „Vastlalaulud”, „Kiigelaulud” ja „Jaanilaulud”.

Eesti heliloojate erinevad lähenemised rahvamuusikale (Lippus 2002, EMIK)

Veljo Tormis (EMIK)

Aastail 1970–1989 pöördus Tormis teiste rahvaste folkloori poole: valmis rida kooritsükleid üldpealkirjaga „Unustatud rahvad”, mille aluseks on läänemere-soome ohustatud väikerahvaste folkloor: „Liivlaste pärandus” (1970), „Vadja pulmalaulud” (1971), „Isuri eepos” (1975), „Ingerimaa õhtud” (1979), „Vepsa rajad” (1983), „Karjala saatus” (1989).

Algusest peale on Tormis suhtunud ülima tähelepanuga muusika aluseks olevasse luulesõnasse ja sõnumisse. Tema tekstikäsitlus on sageli lavastuslik või rituaalne – eredaid karaktereid ja otsekõnet pakkuv ning dramaatilist atmosfääri loov. Tormise populaarseimas kooriteoses, soome rahvuseepose „Kalevala” ainetel loodud kooristseenis „Raua needmine” (1972, Jaan Kaplinski, Hando Runnel) solistidele, segakoorile ja nõiatrummile kasvab rahvaviisist välja neoprimitivistlik loits. „Maarjamaa ballaad” (1969, Jaan Kaplinski) meeskoorile maalib dramaatilisi lahingustseene eestlaste vabadusvõitlusest.

Eesti muusika ühes tippteoses, 1980. aastal loodud kantaat-balletis „Eesti ballaadid” (Lea Tormise libreto, rahvaluule Ülo Tedre seades) on eesti jutustavad rahvalaulud põimitud sümfoonilise koega ja filosoofilise sõnumiga dramaatiliseks lavaeeposeks. Teose uuslavastus (Peeter Jalakas) 2004. aastal kujunes eesti muusikaelu suursündmuseks.

ASK[muuda]

ASK1[muuda]

Lohista hiirega sobivad sõnad õigesse lünka.

Esmapilgul tundub loomulik ja lihtsalt seletatav, et igal rahval on oma *rahvuslik helikeel*, mida peaks iga kuulaja või vähemalt samast rahvusest kuulaja *intuitiivselt* ja ideaalis *üheselt* mõistma.

Enamasti käsitletakse rahvusliku helikeele all vastava rahva:

- *rahvamuusikat*

- *kunstmuusikat*

Tegelikkuses on rahvusliku helikeele kujunemine mitmetasandiline ja on seotud *rahvuslikkuse idee* ja poliitilise rahvusluse kujunemisega *19. sajandil* laiemalt. Eestis eksisteeris *20. sajandi* algupoolel kõrvuti või võistles kaks ideede rühma:

Eesti muusika

1. kuulub *Euroopa kõrgkultuuri* – kosmopoliitsus, universaalne kunst;

2. peab olema *rahvusvaheliselt omapärane* – rahvuslik identiteet.

Esimese idee puhul nähakse positiivse arenguna vastavate *eesti institutsioonide* loomist ning loomingu (ka interpreetide) hindamisel on oluline algul rohkem lihtsalt *professionaalsus* ja seejärel järjest kõrgem kunstiväärtus selles raamistikus: see eeldas Euroopa kõrgkultuuri matkimist.

Teise idee puhul rõhutati, et see välistab *matkimist* . 1930ndatel aastatel arvati (äärmuslikult), et helilooja ei tohiks üldse *võõrast muusikat* kuulata selleks, et olla sellest mõjutamata ja võimeline arendada enda rahvusele *ainulaadset ja kordumatut* rahvuslikku muusikat.

Rahvuslikkuse idee *muutub* 19. sajandil jooksul

Sajandi algupoolel peeti rahvaste võitlust vabaduse eest *ühiseks* ning rahvuslikkus oli *nn kosmopoliitsuse* osa , see oli isegi eeldus maailmakodanikuks saamisele.

Sajandi lõpul aga arenesid *nö suletud ja teiste vastu vaenulikud* rahvuslustendentsid.

Enamik 19. sajandi heliloojaid püüdsid saavutada *tasakaalu* kosmopoliitsuse ja oma rahvusliku identiteeditunde vahel ning nägid rahvuslikku muusikat *osana universaalsest kunstist* .

Rahvusluse idee kandja ja kunstmuusika arengut määrav publik olid *kodanlased* .

Rahvamuusika kuulus *madalamatele kihtidele* .

Rahvamuusika ei ole oma loomult seotud poliitilise rahvusega, vaid teatud *sotsiaalse kihi* ja *piirkonnaga* ning üldrahvaliku vaimu kandjaks hakkasid seda pidama alles *romantilised haritlased* : pastorid, ühiskonnategelased jms.

ASK2[muuda]

Vali õige väide.

Rahvusliku muusika olemust seletatakse kahel erineval moel: sisuline seletus muusikaliste tunnuste abil; käsitlus rakenduslikust seisukohast, kus rahvuslikud komponendid asuvad väljaspool muusikat.

Rahvusliku muusika olemust seletatakse vaid ühel viisil - sisuline seletus muusikaliste tunnuste abil.

Rahvusliku muusika olemust seletatakse vaid ühel viisil - käsitlus rakenduslikust seisukohast, kus rahvuslikud komponendid asuvad väljaspool muusikat.

Kuidas on võimalik luua rahvuslikku muusikat? Helilooja kasutab rahvamuusika tsitaate; saab inspiratsiooni rahvamuusikast; teoseid hakatakse kasutama just rahvuslikus kontekstis.

Kuidas on võimalik luua rahvuslikku muusikat? Helilooja kasutab popmuusika tsitaate; väldib rahvamuusikat; teoseid ei hakata kasutama rahvuslikus kontekstis.

Kuidas on võimalik luua rahvuslikku muusikat? Helilooja kasutab teise rahva muusikat; saab inspiratsiooni räppmuusikast; teoseid hakatakse kasutama religioosses kontekstis.

Mis on rahvuslik identiteet, koloriit ja millised on rahvamuusika kasutamise võimalused? Rahvuslik identiteet on 19. saj keskne rahvusvaheline idee; rahvuslik värving  ja originaalsus on uuenduseks; rahvamuusika tsiteerimine täidab populaarsuse nõuet; meloodiamudelid inspireerivad heliloojaid uuteks harmooniateks.

Mis on rahvuslik identiteet, koloriit ja millised on rahvamuusika kasutamise võimalused? Rahvuslik identiteet on 17. saj keskne rahvusvaheline idee; rahvuslik värving  ja originaalsus ei ole uuenduslik; rahvamuusika tsiteerimine täidab populaarsuse nõuet; meloodiamudelid ei inspireeri heliloojaid uuteks harmooniateks.

Mis on rahvuslik identiteet, koloriit ja millised on rahvamuusika kasutamise võimalused? Rahvuslik identiteet on 21. saj keskne rahvusvaheline idee; rahvuslik värving  ja originaalsus ei mängi mingit rolli; rahvamuusika tsiteerimine ei täida populaarsuse nõuet; meloodiamudelid on samad, mis klassikalises muusikas.

Eesti 20. sajandi kultuuritegelaste mõtteid oma kultuurist: eestlased on Euroopa suurematest rahvastest erinevad; sarnased soomlastega; kuuluvad põhjarahvaste hulka.

Eesti 20. sajandi kultuuritegelaste mõtteid oma kultuurist: eestlased ei ole erinevad Euroopa suurematest rahvastest; ei ole sarnased ka soomlastega; kuuluvad põhjarahvaste hulka.

Eesti 20. sajandi kultuuritegelaste mõtteid oma kultuurist: eestlased on sarnased Euroopa väikeste rahvastega; sarnased soomlastega; ei kuulu põhjarahvaste hulka.

Eesti 20. sajandi kultuuritegelaste mõtted: kultuur oleks omapärane ja algupärane; see ei oleks teistelt laenatud.

Eesti 20. sajandi kultuuritegelaste mõtted: kultuur ei tohiks olla omapärane ega algupärane; see peaks olema teistelt laenatud.

Eesti 20. sajandi kultuuritegelaste mõtted: kultuur ei tohiks olla omapärane, kuid siiski algupärane; see matkiks teisi.

Eesti 20. sajandi kultuuritegelaste mõtted: kultuur oleks seotud rahvusliku vaimu ja traditsioonidega.

Eesti 16. sajandi kultuuritegelaste mõtted: kultuur ei oleks seotud rahvusliku vaimu ega traditsioonidega.

Eesti 14. sajandi kultuuritegelaste mõtted: kultuur oleks seotud rahvusliku vaimu, kuid mitte traditsioonidega.

ASK3[muuda]

Tuvasta, kelle mõtte sisu see on, kirjuta lünka helilooja ees- ja perekonnanimi.

Meie rahvalaul vajab erilist harmooniat ja läbitöötlust ja see peab olema välja kasvanud algupärasest rahvalaulust enesest, tema omapärast.

Rahvusliku muusika all mõistan heliteoseid, mis väljendavad rahva temperamenti, omapäraseid rütme, vanu rituaale, saagasid ja selle rahva patriotismi, eneseteadvust.

Rahvalaulud on kui aegadetagused kiired, mis paistavad läbi kunsti prisma ja väljendavad esivanemate tundeid, millest oleme juba võõrdunud.

Mitte mina ei kasuta rahvaviisi – rahvaviis kasutab mind.

Kui kuulaja enam ei suuda vahet teha helilooja originaal loomingu ning rahvamuusika sugemete vahel – siis on komponist saavutanud tõeliselt rahvusliku taseme.

ASK4[muuda]

Saksa päritolu Äksi ja Põltsamaa pastor ja koduuurija August Wilhelm Hupel saatis mõned rahvalaulud koos näidetega Johann Gottfried Herderile, kes avaldas neid 1779 kogumikus Stimmen der Völker in Liedern saksakeelses tõlkes.

True

False

Eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane Jakob Hurt alustas kogumist 1660, kogus (ja lasi üliõpilastel neid koguda) ja publitseeris neid süstemaatiliselt kihelkonna ja laulutüübi järgi, topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet järgivad ka hilisemad eesti rahvalaulude väljaanded.

True

False

Eesti liedertafelik helilooja Karl August Hermann kutsus Hurda eeskujul ajalehtedes üles rahvaviise unustusest päästma, aga tema kogumise tulemuseks oli palju uuemaid rahvaviise ja kirjalikest allikatest pärit viise, ta küll rääkis regivärsilisusest, kuid jääb küsida, kas ta neid ka eristas muusikaliselt (ilmselt mitte). Hermanni rahvalauluseaded mitmehäälsetele kooridele levisid ja tänased laulupeod jätkavad seda traditsiooni.

True

False

Peterburi konservatooriumi kasvandik Ella Schultz-Adajevski tegi 1877 sadatuhat rahvaviisinoodistust, mida integreeriti hiljem ÕESi kogusse.

True

False

Soome kooliinspektor Akseli August Borenius-Lehteenkorva noodistas 1877 kuuldeliselt ligi 20 000 eesti rahvaviisi.

True

False

Soome rahvamuusika uurija dr Ilmari Krohn pakub rahvaviiside klassifikatsioonisüsteemi: tunnuslike motiivide (Stichmotiv) kadentside koosseisul vastavalt asukohale (toetub lääne klassikalisele muusikateooriale). Krohni juhendamisel kaitses soome rahvamuusika uurija Armas Launis doktoritööd ka eesti rahvaviiside teemal, liigitades neid rütmikujundi alusel.

True

False

Dr Oskar Kallase initsiatiivil alustati rahvaviiside süstemaatilist kogumist Eesti Üliõpilaste Seltsi raames, Hurda raamatule „Setukeste laulud“ otsiti muusikalisa materjali.

True

False

1904–1915: korjamine oli endiselt vabatahtlik töö, ei makstud viisikogujale ei sõidurahasid ega elamiskulusid.

True

False

Soome muusikateadlane Armas Otto Väisäinen kasutas vaharulle ja fonografi, oli eeskujuks eesti noortele viisikogujatele.

True

False

ASK5[muuda]

Kosmopoliitne või rahvuslik mõtlemine muusikas. Vali järgnevatest väidetest sind kõnetav. Sinu valikutest kuvatakse lõpuks üldistatud mõtteviis. Ülesanne on mänguline ja seda võib sooritada korduvalt.

of 5

Kas eelistada matkimist (kosmopoliitsus ja universaalsus), rahvuslikku omapära või läheneda lõimivalt?[muuda]

  • Kõikides muusikažanrites peavad eesti heliloojad looma samal tasemel teoseid, nagu see kujunes Kesk-Euroopas välja.
  • Muusikud ja interpreedid peavad olema professionaalsed ja pürgima kõrgete universaalsete kunstiliste väärtusteni.
  • Heliloojad ja muusikud peavad matkima Kesk-Euroopa kunstiväärtusi.
  • Helilooja ei tohi matkida Kesk-Euroopa stiile ega žanreid.
  • Eesti helilooja ei tohi kuulata muu maailma muusikat (et mitte olla mõjutatav enda rahvusliku omapärase stiili loomisel).
  • Eesti helilooja võib kirjutada Kesk-Euroopa traditsioonilistes žanrites ja siiski kasutada rahvuslikke elemente.

Kuidas rahvusluse idee muutus 19. sajandi jooksul?[muuda]

  • 'Rahvuslikkus' oli 19. saj algul nn 'kosmopoliitsuse' osa, isegi eeldus maailmakodanikuks saamisele.
  • 19. saj heliloojad püüdsid saavutada tasakaalu kosmopoliitsuse ja oma rahvusliku identiteeditunde vahel.
  • 19. saj lõpupoole muutus rahvuslikus vaenulikuks, püüti eristuda teist mitte enam aktsepteerides.
  • Eesti esimesed rahvuslikud heliloojad rakendasid samu printsiipe nagu ka teised Kesk-Euroopa heliloojad.
  • Rahvusluse idee kandja ja kunstmuusika arengut määrav publik olid kodanlased.

Millisele ühiskondlikule kihile rahvamuusika on kuulunud 19. sajandil?[muuda]

  • Rahvamuusika ei ole loomult seotud poliitilise rahvusega.
  • Rahvamuusika on seotud teatud sotsiaalse kihi ja piirkonnaga.
  • Üldrahvaliku vaimu kandjaks hakkasid rahvamuusikat pidama alles romantilised haritlased (pastorid, ühiskonnategelased jms).
  • Haritlastele oli oma maa rahvamuusika samasugune eksootika nagu kaugete rahvaste muusika.
  • „Võõras“ helilooja ei saa rahvamuusikat kasutades tabada rahvuslikku vaimu.
  • „Oma“ rahvamuusika tekitab sügavamaid tundeid ja assotsiatsioone.

Kuidas seletada rahvusliku muusika olemust?[muuda]

  • Sisuline seletus muusikaliste tunnuste abil (siiski ei saa piisavalt põhjendada rahvuslikkust muusika siseste teguritega).
  • Käsitlus rakenduslikust seisukohast, rahvuslikud komponendid asuvad väljaspool muusikat (see on sisemistest teguritest sõltumatu sotsiaalne kokkuleppe).
  • Helilooja kasutab rahvamuusika tsitaate (kuid see võib olla lihtsalt tehniline võte).
  • Helilooja saab (kaudset) inspiratsiooni rahvamuusikast (kaudset seost on tajutav).
  • Helilooja kasutab rahvuslikule sisule (eesmärgile) viitavaid teoste pealkirju.
  • Teoseid hakatakse kasutama just rahvuslikus kontekstis (nt rahvuslikel poliitika ja ühiskonna sündmustel, laulupidudel).

Mis on rahvuslik identiteet, koloriit ja rahvamuusika kasutamise võimalused?[muuda]

  • Rahvuslik identiteet ei kujunenud teatud rahva sees, see arenes 19. sajandi keskseks rahvusvaheliseks ideeks.
  • Rahvusliku koloriidi (e värvingu) otsimine 19. sajandil on seotud uuendustega , mis viivad Viini klassikute standardist ja valitseva Wagneri stiili uuendustest kaugemale ning juhenduvad originaalsuse nõudest.
  • Rahvamuusikale viitamine või otsene tsiteerimine pakkus heliloojatele ka võimaluse täita populaarsuse nõuet.
  • Meloodiamudelid, mis ei baseeru funktsionaal e kadentsharmoonial, inspireerisid heliloojaid uuteks lahendusteks harmooniakäsitlustes.

DO[muuda]

Tutvusta klassis essee või ettekande vormis Herbert Tampere raamatute sarjast "Eesti rahvalaule viisidega" üht konkreetset rahvalaulu tüüpi (nt töölaulud, kalurite laulud jms).

1. Loe läbi valitud raamatu originaalsissejuhatus ja kirjuta üles viis olulist mõtet, mis sellest kõlama jäävad.

Lisaülesanne I raamatu eessõna ja töölaulude peatüki kohta: erista, millised mõtted on seotud tolle aja kohustusliku sotsialistliku tegelikkuse nõudega ja millised on vanemad ja sotsialistlikust ideoloogiast vabad.

2. Vali raamatust rahvalaulu tüüpi tutvustav peatükk ja kirjelda, mis on sealsete laulude sisu ning mis kohtadest laulud/viisid pärit on.

3. Arutage klassis (õpetajaga) erinevate laulutüüpide eesmärke, erinevusi või sarnasusi.

4. Noodioskustega õpilased võivad valitud laulu ise ette laulda ja/või (õpetaja abiga) laulda seda ühiselt rühmas (eeslaulja ja koor vaheldumisi).

Modernismi näited Eesti muusikas[muuda]

19) Modernismi näited Eesti muusikas[muuda]

TELL[muuda]

<https://vara.e-koolikott.ee/node/1869>

Modernism on stiil, mõtteviis ja loomistehnika, mis ilmub 1890. aastail – 1920. aastail kunstis (#), teatris (#), kirjanduses (sümbolism) (#) ja muusikas ja on seotud ka ekspressionismiga (lad k expressio, e. k. väljendus) (vt ptk Ekspressionism). Modernism jätkub muusikas peale II MS avangardismi nime all (seeriatehnika areneb edasi serialismiks) ja omakorda jätkub postmodernismi (1970. aastail) järel nn neo- e uusmodernismi kujul (alates 1980. aastail, sh ka nn uuskeerukus).

Muusikas ilmub modernism pms kompositsioonitehnikas (nt tonaalsuse kaotamine läbi helikõrgusliku ja harmoonia organiseerimisprintsiibi muutmise atonaalsuses ja kõiki helisid võrdsetena käsitlevas dodekafoonias e 12-helitehnikas e seeriatehnikas) ja kõlale keskenduvas esteetikas. (=IV) Eesti heliloojate II põlvkond (sündinud 1870–1890) puutuski Peterburi konservatooriumis õppingute ajal erinevate muusikaliste tendentside, sh modernismiga kokku.

Modernismiga seostatakse ka järgmised ideed, printsiibid ja nö etteheited (tavakuulaja vaatenurgast): progress (e pidev edasiareng - pigem positiivne nähtus), keerulisus ja abstraktsus (pigem negatiivsed nähtused), formalistlikus (Nõukogude Liidus kasutatud termin - pms negatiivne nähtus). Hoolimata modernismi üldisest ideoloogilisest keelamisest Nõukogude Liidus kohtasid Moskva (Veljo Tormis 1951–1956) ja Leningradi (Kuldar Sink 1961–1966) konservatooriumis õppinud Eesti heliloojad heatahtlikku suhtumist modernismi.

Eesti muusikute seas valitses veel 1950.–60. aastail arvamus, nagu oleks tulnud modernism eesti muusikasse alles nimetatud perioodil. 1970. aastail aga, kui avangardism oli juba juurdunud, tekkis omamoodi tagasivaatev tendents. Hakati süvenenumalt uurima modernistlikke jooni eesti muusika klassikute loomingus. 1960. aastail tõlgiti (anonüümse tõlkija poolt) Ernst Křeneki dodekafoonia õpperaamat.

Modernismi ilminguid kohtame Eesti muusikas enam-vähem paralleelselt Euroopa modernismi ja ekspressionismi, avangardismi ning neo- ehk uusmodernismi vooludega.>

20. sajandi algus ja esimene pool – modernismi tendentsid Eesti heliloojate üksikutes teostes[muuda]

Rudolf Tobias (1873–1918) – 1902 keelpillikvarteti 3. osa „Nachtstück / Ööpala“ (Andante tranquillo); 1908–1910 klaveriprelüüdid; 1910 klaveripala „Walpurgi burlesk“

Mart Saar (1882–1963) – 1909 soololaul „Must lind“ (klaver, hääl); 1910 klaveripala „Skizze“ (visand)

Heino Eller (1887–1970) – nt 1914–1917 klaveriprelüüdid; ka hilisemad teosed, nt keelpillikvartetid

Hiljem ilmusid modernistlikud tendentsid mitmelgi Tartu muusikakoolis Heino Elleri juures õppinud nn Elleri koolkonnaheliloojatel, nt Eduard Tubin (1905–1982) ja Eduard Oja (1905–1950)

1950.–60. aastad – nn „kuldsed kuuekümnendad“ ja „sulaaeg“[muuda]

Kommunistlik poliitiline surve lõdvenes (#ajalugu); konkreetsete modernistlike ja avangardistlike kompositsioonitehnikate rakendamine, info viimastest jõudis Eestisse mh läbi Poola („Varssavi sügis“) ja Tšehhi („Praha kevad“) nüüdismuusika festivalide; „Uue laine“ heliloojad rakendavad modernistlikke kompositsioonitehnikaid erineva ulatusega.

Arvo Pärt (*1935) – modernistlik ja eksperimentaalne helikeel, hiljem arendab tintinnabuli (kellukeste) stiili. Helilooja katsetab 1960. aastatel olulised modernistlikud ja postmodernistlikud kompositsioonitehnikad läbi: 1960 dodekafoonia „Nekroloog“ op. 5 (esimene dodekafooniat kasutav teos Eesti ja Nõukogude muusikas); 1963 „Perpetuum mobile“ op. 10 (pühendatud Luigi Nonole, ühendab dodekafooniat sonorismiga); 1966 „Pro & Contra“ tšellokontsert (pühendatud Mstislav Rostropovitšile, sisaldab ka graafilist notatsiooni ja postmodernistlikku kollaaži printsiipi)

Kuldar Sink (1942–1995) – modernistlik ja eksperimentaalne helikeel. Valik teoseid: 1960 Kontsertiino flöödile, keelpilliorkestrile ja löökpillidele; 1964 Studi monotematici (Monotemaatilised etüüdid) (keelpillikvartett, klaver); 1965 Kaks väikest kvartetti; 1967 Sümfoonia nr. 2 kammerorkestrile; 1967 Oktett

Eino Tamberg (1930–2010) ja Veljo Tormis (1930 – 2017) rakendasid üksikutes teostes modernistlikke kompositsioonitehnikaid (dodekafoonia) väljenduslikel eesmärkidel. 1990ndatel aastatel pöördus Tamberg oma hilisloomingus uuesti modernistliu stiili poole. Tormise rahvaviisidel baseeruvast koorimuusikast leiab palju dissoneerivaid kooskõlasid.

Helilooja ja muusikateadlane Rein Laul' (*1939) kirjutas dodekafoonilist muusikat ja kaitses kandidaaditööd Schönbergi muusikast. Helilooja Tarmo Lepik (1946–2001) kasutas avangardistlikud võtted: klastrid, glissandod, sosinad. Helilooja Jaan Koha (1929–1993) kirjutas 1967 juhusetehnikat ja graafilise partituuri printsiipe kasutavat Rondo aleatorica (Aleatooriline rondo) klaverile.

Alates 1951 Kanadas elanud helilooja Udo Kasemets (1919–2014) kasutas modernistlikke ja avandgardistlikke kompositsioonitehnikaid (sh dodekafooniat), ka elektroakustiline ja audiovisuaalne looming.

1980.–90./2000. aastad – modernismi kompositsioonitehnikate taasavastamine, vastandamine ja sünteesimine[muuda]

Euroopa „raudse eesride“ lagunemise perioodil 1980. lõpus ja 1990. aastate algul (1991) (#ajalugu, # Eesti ajalugu)

(1) taasiseseisvunud Eestis oli ka eesti heliloojatel taas võimalik tegeleda eelneval kommunismi ajal põllu all olnud modernistlike kompositsioonitehnikatega ja neid rakendada enda loomingus, nt:

Andrus Kallastu (*1967) – serialistlik periood, ka elektroakustiline ja audiovisuaalne looming.

(2) Eesti heliloojad õppisid 1990. aastail välismaal ja rakendasid uusmodernistlikuks peetud printsiipe:

Andrus Kallastu (*1967) - serialistlik periood, õppinud Soomes

Helena Tulve (*1972) - rakendas nt uusmodernistlikuks peetud prantsuse spektraalmuusika, õppinud Prantsusmaal

Toivo Tulev (*1958) - rakendas nt uusmodernistlikuks peetud spektraalmuusikaga sarnaseid printsiipe, õppinud Saksmaal

(3) Eesti heliloojad vastandasid ja hiljem sünteesisid senised modernistikud kompositsioonitehnikad:

Eestis elades ja tegutsedes:

Lepo Sumera (1950–2000) – kvaasidodekafoonilised printsiibid, sonorism (kõlaväljatehnika), elektroakustiline ja audiovisuaalne looming.

Erkki-Sven Tüür (*1959) – vastandanud ja hiljem sünteesinud modernistlikud tehnikad, loonud nn vektoriaalset tehnikat, ka elektroakustiline looming.

Välismaal õppides, nt Poolas ja Soomes:

Jüri Reinvere (*1971) – sünteesinud modernistlikud tehnikad, ka elektroakustiline ja audiovisuaalne looming.

SHOW[muuda]

Show 1 <https://vara.e-koolikott.ee/node/1888>
Show 2.1 <https://vara.e-koolikott.ee/node/1967>
Show 2.2 <https://vara.e-koolikott.ee/node/1968>
Show 2.2.1 <https://vara.e-koolikott.ee/node/1969>

Modernismi n=C3=A4i= ted > Eesti muusikas (show 1) <https://vara.e-koolikott.ee/node/1888>Modernismi > n=C3=A4ited Eesti muusikas (show 2.2.2) > <https://vara.e-koolikott.ee/node/1969>Modernismi n=C3=A4ited Eesti muusik= as > (show 2.2.1) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/4462>Modernismi n=C3=A4ite= d Eesti > muusikas (show 2.1) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1968>Modernismi > n=C3=A4ited Eesti muusikas (show 2.2) > <https://vara.e-koolikott.ee/node/1967>

ASK[muuda]

Ask 1 <https://vara.e-koolikott.ee/node/1883>[muuda]

Lohista hiirega sobivad sõnad õigesse lünka!

Modernism on *stiil*, *mõtteviis* ja *loomistehnika*, mis ilmub 1890. aastail – 1920. aastail kunstis (#), teatris (#), kirjanduses (sümbolism) (#) ja muusikas ja on seotud ka *ekspressionis*miga. Modernism jätkub muusikas peale II MS *avangardism*i nime all ja omakorda jätkub *postmodernism*i (1970. aastail) järel nn *neo- e uusmodernism*i kujul (alates 1980. aastail).

Muusikas ilmub modernism pms *kompositsioonitehnikas* (nt *atonaalsuses* ja *dodekafoonias*) ja *kõla*le keskenduvas *esteetika*s. (=IV)

Modernismiga seostatakse ka järgmised ideed, printsiibid ja nö etteheited (tavakuulaja vaatenurgast): *progress*, *keerulisus* ja *abstraktsus* , *formalistlikus*.

Ask 2.1 <https://vara.e-koolikott.ee/node/1884>[muuda]

Milliseks modernismi liigitatakse? Peab valima mitut vastusevarianti

stiil

mõtteviis

loomistehnika

kaasa sündinud anne

bioloogiline põhitingimus loomiseks

lihtne ja arusaadav kõigile

Ask 2.2 <https://vara.e-koolikott.ee/node/1885>[muuda]

Mil viisil modernism avaldub kompositsioonitehnikas? Peab valima mitut vastusevarianti.

tonaalsuse kaotamine

atonaalsus

dodekafoonia

kõlaesteetika

tonaalsuse tugevdamine

hepatoonika

muusikas valitsevad edaspidi väga lihtsad struktuurid

Ask 2.3 <https://vara.e-koolikott.ee/node/1886>[muuda]

Millised ideed, printsiibid ja nö etteheited (tavakuulaja vaatenurgast) seostatakse modernismiga? Peab valima mitut vastusevarianti.

progress

keerulisus

abstraktsus

formalistlikus

lihtsus

kergus

plakatlikkus

regress

Ask 3 <https://vara.e-koolikott.ee/node/1963>[muuda]

Vali hiirega kõik sõnad, mis on ideed, printsiibid ja nö etteheited (tavakuulaja vaatenurgast) modernismile.

Modernismiga seostatakse ka järgmised ideed, printsiibid ja nö etteheited (tavakuulaja vaatenurgast): progress(pigem positiivne nähtus), keerulisus ja abstraktsus (pigem negatiivsed nähtused), formalistlikus (Nõukogude Liiduskasutatud termin - pms negatiivne nähtus).

MuusikateadlaneJohannes Jürisson kirjutab (2006) [1982] Mart Saare 1908-1910 aastate loomingu kohta:

Modernistlikud tendentsid:

Soololaulus „Must lind“ tajume ekspressiivseid ülipingeid, hirmukomplekse. Ajal, mil eesti muusikas seisis veelaukohal asjaarmastaja Karl August Hermanni kolmeduuriline koorilaul, olid sellised nähted muidugi ennekuulmatultäärmuslikud. Asjatult ei nimetatud heliloojat pilkavalt dissonantsijäägriks ja marumodernistiks. (lk 79)

Ask 4 <https://vara.e-koolikott.ee/node/1964>[muuda]

Heino Elleri ning tema õpilaste Eduard Tubina ja Eduard Oja loomingus ilmuvad esimese Eesti vabariigi ajal modernistlikud tendentsid.

True

False

Milliste Eesti heliloojate teostes ilmuvad modernislikud tendentsid juba enne I MS?

Rudolf Tobias

Mart Saar

Heino Eller

Artur Kapp on Eesti muusika kõige modernistlikum helilooja.

True

False

Markeeri hiirega nende heliloojate nimed, kelle loomingus ilmuvad peale II MS modernistlikud tehnikad.

„Uue laine“ heliloojad rakendavad modernistlikke kompositsioonitehnikaid erineva ulatusega: *Arvo Pärt* katsetab 1960. aastatel olulised modernistlikud kompositsioonitehnikad läbi (sh dodekafoonia, sonorism, graafiline notatsioon). *Kuldar Sink* arendab modernistlikku ja eksperimentaalset helikeelt. *Eino Tamberg* ja *Veljo Tormis* rakendasid üksikutes teostes modernistlikke kompositsioonitehnikaid (dodekafoonia) väljenduslikel eesmärkidel. *Rein Laul* kirjutas dodekafoonilist muusikat ja kaitses kandidaaditööd Schönbergi muusikast. *Tarmo Lepik* kasutas avangardistlikud võtted: klastrid, glissando'd, sosinad. *Jaan Koha* kirjutas 1967 juhusetehnikat ja graafilise partituuri printsiipe kasutavat Rondo aleatorica (Aleatooriline rondo) klaverile. Alates 1951 Kanadas elanud *Udo Kasemets* kasutas modernistlikke ja avandgardistlikke kompositsioonitehnikaid (sh dodekafooniat), ka elektroakustiline ja audiovisuaalne looming.

Lohista hiirega õigete heliloojate nimed sobivasse lünka!

*Andrus Kallastu* - serialistlik periood, ka elektroakustiline ja audiovisuaalne looming, õppinud Soomes *Helena Tulve* - rakendas nt uusmodernistlikuks peetud prantsuse spektraalmuusika, õppinud Prantsusmaal

*Toivo Tulev* - rakendas nt uusmodernistlikuks peetud spektraalmuusikaga sarnaseid printsiipe, õppinud Saksmaal *Lepo Sumera* - kvaasidodekafoonilised printsiibid, sonorism (kõlaväljatehnika), elektroakustiline ja audiovisuaalne looming.

*Erkki-Sven Tüür* - vastandanud ja hiljem sünteesinud modernistlikud tehnikad, loonud nn vektoriaalset tehnikat, ka elektroakustiline looming *Jüri Reinvere* – sünteesinud modernistlikud tehnikad, ka elektroakustiline ja audiovisuaalne looming, õppinud Poolas ja Soomes  

Ask 5 <https://vara.e-koolikott.ee/node/1966>[muuda]

Täida lünki puuduvate sõnade ja fraasidega!

Modernism on *stiil/mõtteviis/loomistehnika*, *stiil/mõtteviis/loomistehnika* ja *stiil/mõtteviis/loomistehnika*, mis ilmub 1890. aastail – 1920. aastail kunstis (#), teatris (#), kirjanduses (sümbolism) (#) ja muusikas ja on seotud ka *ekspressionismiga* (lad k expressio 'väljendus'). Modernism jätkub muusikas peale II MS *avangardismi* nime all (*seeriatehnika* areneb edasi *serialismiks*) ja omakorda jätkub *postmodernismi* (1970. aastail) järel nn neo- e *uusmodernismi* kujul (alates 1980. aastail, sh ka nn uuskeerukus).

Muusikas ilmub modernism pms *kompositsioonitehnikas* (nt *tonaalsuse* kaotamine läbi *helikõrgusliku* ja *harmoonia* organiseerimisprintsiibi muutmise *atonaalsuses* ja kõiki helisid võrdsetena käsitlevas *dodekafoonias* e 12-helitehnikas e seeriatehnikas) ja *kõlale* keskenduvas esteetikas.

Modernismiga seostatakse ka järgmised *ideed*, *printsiibid* ja nö *etteheited* (tavakuulaja vaatenurgast): *progress* (e pidev edasiareng - pigem positiivne nähtus), *keerulisus* ja *abstraktsus* (pigem negatiivsed nähtused), *formalistlikus* (Nõukogude Liidus kasutatud termin - pms negatiivne nähtus).

20. sajandi algul ja esimesel poolel ilmuvad modernismi tendentsid Eesti heliloojate *üksikutes* *teostes*. 1950.-60. aastat on nimetatud järgnevalt *kuldsed* *kuuekümnendad* ja *sulaaeg*, sest neil aastatel võisid heliloojad palju katsetada. 1980.-90./2000. aastatel toimus eesti heliloojate seas modernismi kompositsioonitehnikate *taasavastamine*, *vastandamine* ja *sünteesimine*.


DO[muuda]

Modernism - poolt või vastu

1. Iga õpilane valib endale positsiooni - modernismi poolt või vastu - kuid jätab seda enda teada.

2. Õpilased kujutavad ennast kas 20. sajandi algusaega, kui modernism sündis (kontrast sellele eelneva klassikalis-romantilise muusikaga) või peale II MS - 1960ndad (kommunistlik ideoloogia keelas allpool punktis 3 toodud ideed, printsiibid ära (keerulisus, abstraktsus) ja pidas modernistlikud kompositsioonitehnikad formalistlikuks. Progress oli ka kommunismis lubatud ja nõutud.

3. Õpilased arutavad väikerühmades modernismi kui stiili, mõtteviisi ja loomistehnika üle keskendudes järgmistele ideedele, printsiipidele ja nö etteheidetele (tavakuulaja vaatenurgast): progress (e pidev edasiareng - pigem positiivne nähtus), keerulisus ja abstraktsus (pigem negatiivsed nähtused), formalistlikus (Nõukogude Liidus kasutatud termin - pms negatiivne nähtus).

3.1 Igaüks leiab argumendid, mis toetavad tema positsiooni (poolt/vastu), nt miks pooldan keerulist kirjaviisi või abstraktsust ja milles see seisneda võiks

3.2 Igaüks püüab mõista, millist positsiooni kaasõpilane on valinud.

4. Kui jõutakse rühmas mingile konsensusele, saabki öelda, kes pooldas või oli modernismile vastu.