Kogudega töö muuseumis

Allikas: Vikiõpikud
Jump to navigation Jump to search

Kogudega töö muuseumis


Sisukord

(1)Kogumine[muuda]

Sisu on loomisel. Tegemist on tööversiooniga.

(1.1) Kogumispõhimõtete koostamine[muuda]

Eesmärk on koostada dokument, mis iseloomustab muuseumi kogude profiili ja mis aitab muuseumitöötajal otsustada, missuguseid esemeid muuseumikogusse vastu võtta. On abiks ka algajale muuseumitöötajale tööks kogudega konkreetses muuseumis, seepärast peab dokument olema koostatud konkreetse muuseumi eripärasid silmas pidades.

(1.1.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused kogumispõhimõtete koostamisel[muuda]

Dokumendi koostamist võetakse formaalselt, ei mõelda läbi, milleks on seda vaja, ei kaasata erinevaid muuseumitöötajaid, ei selgitata neile dokumendi vajalikkust. Kaasajastamise probleem.

Probleemid tabelist: Hoidlate tingimustest tulenev piirang. Juhuslikku kogumist on viimasel ajal rohkem kui planeeritud kogumist - nn projektipõhine kogumine. [mõnes muuseumis kogutakse näituse tarbeks (ostetakse teos enne näitust ära) Näituse jaoks ei peaks muuseum asja enda põhikogusse omandama, piisab laenutamisest või võtta ese abikogusse. Probleem, kohati puudulik koostöö koguhoidja ja näituse kuraatori vahel] 

(1.1.2) Kogumispõhimõtete koostamiseks tehtavad toimingud[muuda]

  • Põhimõtete koostamise eest vastutaja (peavarahoidja) tutvub koostamise juhendiga. Kasuks tuleb teiste muuseumide vastavate dokumentidega tutvumine. Vastutaja peab omama ülevaadet muuseumi ajaloost, kogude kujunemisloost ja olemasolevast seisust. Nende teadmiste põhjal paneb ta paika oma muuseumi põhimõtete koostamise struktuuri ja ajakava.
  • Vastutaja koostab põhimõtete dokumendi koostamise meeskonna, kaasates sinna lisaks otseselt kogudega tegelejatele erinevad muuseumitöötajad: juht (et oleks kursis kogude töö ja probleemidega), haldus (et oleks kursis kogude hoiustamisprobleemidega), näituste sisulised tegijad, kuraatorid, teadurid jne (et oleksid kursis, mida ja kuidas muuseumis kogutakse)
  • Vastutaja jagab dokumendi erinevad lõigud erinevatele kirjutajatele vastavalt nende töö profiilile, paneb paika tekstide valmimise tähtajad, korraldab vastavalt vajadusele erinevate teemade arutluskoosolekuid ja kontrollib tähtaegadest kinnipidamist.
  • Vastutaja kirjutab erinevatest lõikudest kokku ühtse dokumendi ja saadab selle kõikidele asjaosalistele tutvumiseks.
  • Dokument võiks läbida keeletoimetamise. Kogumispõhimõtted kinnitab asutuse juht. MuISiga liitunud muuseumid esitavad kogumispõhimõtted Muuseuminõukogule kooskõlastamiseks.
  • Kogumispõhimõtted võiks olla leitavad muuseumi kodulehel. Koostamise eest vastutaja või peavarahoidja ametikoha põhiselt jälgib, et dokument oleks kaasaegne, ja vajadusel algatab selle muutmise. Seepärast ei ole soovitav dokumenti kirja panna ajas kiiresti muutuvaid andmeid, näiteks muuseumikogu arvulist suurust mingi konkreetse kuupäeva seisuga.

(1.1.3) Näited praktikast[muuda]

(1.1.4) Kommentaarid[muuda]

(1.1.5) Seotud tööprotsessid[muuda]

(1.1.6) Abiks (viited ja lingid)[muuda]

Vaata: Muuseumikogu korralduse põhimõtete ja kogumispõhimõtete koostamise juhend 1.1 https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kum_muuseumikogu_korralduse_pohimotete_koostamise_juhend.pdf

(1.1.7) Ülesanded[muuda]

Leia vastused.

Mil määral sätestab muuseumi põhimäärus kogumise põhivaldkonna?

Mida reguleerib muuseumi arengukava ja kui pikaks ajaks on see mõistlik koostada? Põhjenda.

Millistele argumentidele toetudes saab muuseumitöötaja lükata tagasi muuseumile pakutavad objektid?


(1.2) Kogumise planeerimine[muuda]

Iga muuseumi poolsele materjali kogumisele peab eelnema oma tegevuse planeerimine. Kogumistegevuse planeerimine on kahe osaline.

Esiteks, enne materjali koguma asumist tuleb teha üldise plaani ja anda hinnangu muuseumi olemasolevatele ressurssidele. Oluline on oma tegevusest teadvustada direktorit ja /või muuseumi juhtkonda. Kogumistegevus on kogude töö tegevuskavas ja selle eest vastutab kogude osakond, kuid see peab olema osa muuseumi tegevuskavast.

Teiseks, kui materjal on juba reaalselt kokku kogutud/üle vaadatud ja otsus on tehtud need muuseumile omandada, siis tuleb kogutava materjali eripära arvestades üle vaadata/ läbi mõelda olemasoleva ressursi kasutamine. Läbi tuleb mõelda pakendamine (vahendid, transport, inimesed, kes selles töös abiks on, esemete puhastamis- ja /või konserveerimise võimalused ja ajutine hoiustamine enne vastuvõttu kui ka hoidlate olemas olu peale vastuvõttu. Oluline on ka ressurss materjali edasiseks läbi töötamiseks. Kui kõigeks selleks on vahendid ja võimalused olemas, alles siis tee lõplik otsus materjal muuseumisse omandada.

(1.2.1) ) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused[muuda]

Kogutakse asju, mis ei anna muuseumikogule lisaväärtust. Ei olda teadlik oma muuseumi kogumispõhimõttes või ei ole neid üldse kirja pandud. Püüa vasta küsimustele: Kas keegi teine kogub sama materjali? Miks sa seda materjali kogud? Kuidas on plaanis seda materjali tulevikus kasutada? Kogutu jääb läbitöötamata, dokumentatsiooni ja teabe puudusel kaotab sisulise väärtuse. Materjal hävib, sest puudub vastav hoiupind. Kogumisprojekt osutub aja ja ressursimahukamaks kui esialgu oli plaanitud.

Probleemid tabelist: Juhuslikku kogumist on viimasel ajal rohkem kui planeeritud kogumist - nn projektipõhine kogumine [mõnes muuseumis kogutakse näituse tarbeks (ostetakse teos enne näitust ära), kuid näituse jaoks ei peaks muuseum asja enda kogusse omandama, piisab laenutamisest. Probleem kohati puudulik koostöö koguhoidja ja näituse kuraatori vahel]

(1.2.2) Tegevused/ tööprotsess[muuda]

Planeerimine enne koguma asumist. Esiteks, peab olema põhjendatud antud materjali /teema kogumine, st et on tehtud sisulist eeltööd ehk teadustööd. Oluline on muuseumi kogumispõhimõtete olemasolu ja ülevaade olemasolevast muuseumikogust, et ei kogutaks muuseumisse esemeid, mis ei vasta selle muuseumi profiilile ja ei kogutaks esemeid, mis on juba kogus olemas ja / või samalaadsed esemed, mis sisult ei anna muuseumi kogule lisaväärtust. (Vaata punkt 1.4.). Hinda ressursside (tööjõud, hooned, vahendid) olemasolu.

Mõtle läbi kogutavate esemete märgistamise süsteem (vaata punkt 1.6.2.)ja teabe dokumenteerimismeetod. Oluline, et kõik kogujad toimiks ühise süsteemi ja - meetodi alusel.

Planeerimine teine etapp. Omades ülevaadet kogutava materjali sisust ja eripärast, tuleb kriitiliselt veelkord üle vaadata olmasolevad ressursid:

Inimesed - kas muuseumis on olemas inimesed, kes kogutud materjali süstematiseerivad, dokumenteerivad ja hiljem ka kirjeldavad. Vastasel korral jääb materjal kasutult seisma ja mõne aasta pärast võib selle maha kanda, sest keegi ei oska selle väärtust hinnata. Oluline on oskus anda hinnang kogutava materjali seisukorrale ja selle säilivusele, et planeerida edasist tegevust.

Ressurss - esemete esmaseks puhastamiseks ja /või konserveerimiseks. Kui muuseumil puuduvad selleks endal võimalused, siis peaks kokku leppima/ töö tellima/ vastavalt institutsioonilt. Oluline, et kokkulepped tuleb teha enne materjali muuseumisse toomist. See tegevus nõuab kindlasti ka muuseumi rahalist kulu. Vastasel korral materjal hävib või süvenevad kahjustused, mille tulemusel kogutu on ekponeerimiskõlbmattu või tööd selleks osutuvad väga kalliks.

Ruumide olemasolu - kas on olemas ruum eelhoiustamiseks; kas on ka koht hoidlas.

Pakkematerjali ja -vahendite olemasolu transpordiks ja esmaseks hoiustamiseks.

Transport - mõtle üle ja vaata, kes oleks võimalikud transportijad, planeeri selleks ka rahaline ressurss - telli ette.

Aeg - oluline arvestada reaalse ajakuluga, midagi ei toimu lihtsalt niisama:)


(1.2.3) Näited praktikast[muuda]

Näide on kirjeldatud kas teksti, joonise või pildina. Eesmärk aitab siduda teemat reaalse eluga, aitab paremini mõista kasutajal sellega seotud probleeme, et vältida vigu enda töös.

(näide Maalehe artiklist, Vabaõhumuuseum sai uue hoone.......) Ei osatud hinnata olemasolevat tööjõu- , raharessurssi.

(1.2.4) Kommentaarid[muuda]

Koht oma arvamuse/kommentaari/tähelepaneku/ettepaneku lisamisek antud toimingu kohta või siis tööprotsessi kohta terviklikult. Vikikeskkonnas ei ole head tagasisidestamise võimalust

(1.2.5) Seotud tööprotsessid[muuda]

Seotud tegevused/tööprotsessid /toimingud: Liigitatud kas eelnevateks, järgnevateks või seotud tegevuseks. Tegevuse kasutamine eeldab, eelneva ja järgneva tegevuse kirjelduse lugemist vastavas järjekorras, kui need on olemas. Seotud tegevuste kirjeldused ei eelne ega järgne otseselt, kuid on siiski teemaga tugevalt seotud. Seotud tegevused, punktid: 1.4. ja 1.6.2

(1.2.6) Abiks (viited ja lingid)[muuda]

(1.2.7) Ülesanded[muuda]

Vikikeskkonnas ei ole ülesannete automaatse kontrolli võimalust. Selleks on vaja mõnda teist veebikeskkonda


(1.3) Kogumistegevuse läbiviimine, esmane dokumenteerimine[muuda]

Kogumistegevuse läbiviimisel tuleb lähtuda oma muuseumi kogumispõhimõtetest ja planeerida oma tegevused kogumisel väljaspool muuseumi (kogumisretked/aktsioonid) ning kogumistegevused muuseumis (annetuste vastuvõtmine). Materjali kogumisel tuleb järgida ühtset süstematiseerimis- ja andmete üles kirjutamismeetodit. Oluline on jälgida, et tegevus oleks jätkusuutlik, st oleks kohaldatav muuseumis edasi toimuvale ja et üleskirjutatud andmed ja teave oleks muuseumi vastuvõtuks töödeldavad.

(1.3.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused[muuda]

Kogumistegevuse töövoogu ei mõelda läbi. Kogumistegevuse käigus ei talletata piisavalt informatsiooni. Esemetega kaasnev informatsioon ei ole hiljem esemetega kokkuviidav või jääb teistele muuseumitöötajatele arusaamatuks. Mõeldaks/räägitakse küll läbi millist infot koguda, mida pildistada, kuidas anda kogutud objektile (esmane)nimetus, kuid ei fikseerita kokkuleppeid kirjalikult. Sellele järgneb kokkulepete vaba tõlgendus.

 Probleemid tabelist: Vähene info kogumine artefaktide juurde või ei talletata seda süsteemselt. Millist infot koguda, mida pildistada; esmane nimetamine. Kuidas määrata digitaalselt kogutava materjali formaate?

(1.3.2) Tegevused/ tööprotsess[muuda]

- Kogumistegevuse käigus tuleb teha valik ja otsustus, mida koguda. Otsustamisel tuleb lähtuda muuseumi 'kogumispõhimõtetest'.

- Oluline on fikseerida maksimaalselt informatsiooni, mida on võimalik kogutavate objektide juurde saada. MuIsiga liitunud muuseumidel on võimaluse korral soovitav kogumistöö käigus täita Teabe eelregistreerimise leht.

- Juhul, kui see ei ole võimalik, on hea silmas pidada, et kirja saaksid esmaseks dokumenteerimiseks vajalikud andmed (nõutavad Teabe eelregistreerimise lehel):

1) esialgne nimetus;

2) autor (teose korral);

3) esmane lühikirjeldus ja taustateave (üleandja esitatud andmete põhjal);

4) seisund;

5) kahjustused (olemasolu korral);

6) üleandja nimi, isikukood või registrikood ja kontaktandmed.

- Erilist tähelepanu tuleb pöörata eseme juurde kuuluva taustateabe talletamisele, sest see on informatsioon, mida hiljem on keeruline või võimatu saada.

- Ajutisel nummerdamisel on kasulik silmas pidada museaalide füüsilise märgistamise nõudeid. Ajutisi numbreid võib panna külgeseotavate siltidega ja kirjutada pakenditele, kuid seejuures silmas pidades, et nad püsiksid, kuni ese saab signeeritud tulmenumbriga. Vaata punkt 1.5

- Vajadusel ja võimalusel on hea juba kogumistöö käigus selgeks rääkida autoriõiguste ja isikuandmete kaitsega seonduvad küsimused.

- Suuremate kogumite korral on kasulik kogumise käigus materjali süstematiseerida esemeliikide kaupa. See hõlbustab kogutud materjali pakendamist ja transporti ning edasist käsitlemist muuseumis.

- Digitaalse materjali kogumisel (fotografeerimine, intervjueerimine, filmimine), on oluline eelnevalt läbi mõelda salvestuste formaadid ja suurused, et tulemuseks oleks arhiveerimiseks ja hilisemaks kasutamiseks sobilik materjal.

(1.3.3) Näited praktikast[muuda]

Muuseumis X telliti pildistamine linnas toimunud muutustest. Lepiti kokku piirkonnad ja objektid mida tuleks pildistada. Ühtlasi täpsustati milliseid andmeid on vaja ehk mis andmed pildistaja peaks koos piltidega muuseumile edasi andma. Töö kestis pool aastat. Digifotod anti üle muuseumile. Teadur-koguhoidja hakkas süstematiseerima pilte lisades valitud piltidele failineimesid, et oleks hõlbus teostada vastuvõttu ja piltide sidumist. Kõik oli kena kuni selle kohani, kus avastati et pildid on tehtud nii väikse resolutsiooniga, et näitustel ja /või trükistes kasutamiseks need ei kõlba. Põhjus, muuseumitöötaja ei taibanud/ei pidanud oluliseks/ professionaalsele fotograafile üle rääkida, millise resolutsiooniga pilte on vaja. Ka see oleks tulnud teiste nõudmiste juurde kirja panna. Seega tulemus, muutused olid küll dokumenteeritud, kuid materjal kasutamiskõlbmatu.

(1.3.4) Kommentaarid[muuda]

Oma arvamuse/kommentaari/tähelepaneku/ettepaneku esitamise koht antud toimingu kohta või siis tööprotsessi kohta.

(1.3.5) Seotud tööprotsessid[muuda]

Seotud tegevused/tööprotsessid /toimingud: Liigitatud kas eelnevateks, järgnevateks või seotud tegevuseks.

(1.3.6) Abiks (viited ja lingid)[muuda]

Muuseumide andmekogu asutamine ja põhimäärus §14 https://www.riigiteataja.ee/akt/110072013070 https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/ruumiliste_museaalide_pildistamine.pdf

K. Konsa Artefaktide säilitamine. Tartu, 2007, lk. 23 – 30.

(1.3.7) Ülesanded[muuda]

Vikikeskkonnas ei ole ülesannete automaatse kontrolli võimalust. Selleks on vaja mõnda teist veebikeskkonda


(1.4) Valiku tegemine - seisundi määramine, väärtustamine kogumisel[muuda]

Tegevus nõuab (kogutava) teema valdamist, materjali tundmist ja muuseumikogu sisulist tundmist ning teadlikku olemist muuseumi kogumispõhimõtetest.

Valiku tegemisse on hea kaasata erinevaid inimesi. See on oluline tööetapp muuseumi kogude kujundamisel, see tagab muuseumikogu sisulise ja füüsilise väärtuse. Iga valik tegemine, objektidele väärtuse määramine, põhineb võrdlusel. Väärtus on muutuv ajas ja seotud kultuuriruumiga milles tegutsetakse. Selles peatükis on rõhk kogumistegevuse käigus tehtud valikul. Lõplik valik tehakse vastuvõtul muuseumikogusse. Erinevus on ajas mis meil on hinnangu andmiseks. Kogumistegevuse käigus ei ole tihti aega pikalt kaalutleda, kuid muuseumikogusse objekti valikul peab leidma aega kaaluda otsust igakülgselt.

(1.4.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused[muuda]

Oht koguda materjali, mis pikemal hoidmisel hävib. Probleem nn iselaguneva materjali (ära)tundmises. Ei osata hinnata säilivust ajas. Kogutakse materjali, mis on juba kogudes hästi esindatud. Probleem võib tuleneda kogude mitte tundmisest, põhjus halvasti ja/või puudulikult kirjeldatud kogud. Kogutakse materjali, mida üleandja piirangute tõttu ei saa kasutada ei näitustel ega trükistes. Ei osata märgata eseme tegelikku väärtust, põhjus tehakse otsused üksi ei haarata valiku tegemisse eksperte. Oht selekteerida välja rariteet ja jätta kogumata konteksti loovad esemed/materjalid.

(1.4.2) Tegevused/ tööprotsess[muuda]

Muuseumikogusse objektide valimine on kahe astmeline.

Esiteks valiku tegemine kogumisel. Üldjuhul kogutakse kokku siis ka need objektid, mille väärtust ei osata kohe hinnata, sest hilisemal uurimisel võivad osutuda need oluliseks. Arheoloogia puhul rakendatakse nn kogu kogumikogumist. Teiste objektide puhul tehakse siis mingi valik. Samas võiks arvestada sellega, et parem koguda veidi rohkem kui vähem.

Teine etapp valiku tegemisel tuleb objektide kogusse määramisel ehk vastuvõtu tegemisel. Vaata punkt 2

Millega peab arvestama kogumisel ehk valiku esimeses etapis:

- Anda hinnang objekti seisundile ja säilivusele. Peab oskama hinnata objekti säilivust tulevikus. Oluline on objekti terviklikkus.

- Tuleb osata määrata objekti kultuuriloolist väärtust (ajalooline -; ühiskondlik või kogukondlik-, teaduslik -,esteetiline väärtus).

- Peab arvestama kogutava materjali kasutamise võimalusega tulevikus ehk kas objektid tagavad muuseumi põhitegevuse täitmist. Vastates küsimustele, kas objekti kohta on piisavalt teavet: päritolu, kasutamise valmistamise lugu/legend, lisakontekst jms. See tagab tema kasutatavuse näitusel, teadustöös, haridustegevuses.

- Valiku kriteeriumiteks võivad osutuda ka objekti iseloomulikkus, tüüpilisus või hoopis rariteetsus.

Ei ole mõtet koguda materjali, mis ei vasta muuseumi kogumispõhimõtetele; üleandja esitab eritingimusi, mis piiravad ja/või keelavad materjali kasutamist. Määravaks osutub siin eseme kultuurilooline väärtus, st kui on ikka väga väärtuslik, siis tuleb vahel leppida ka eritingimustega.

Paratamatult on valiku tegemisel oluline arvestada ka muuseumi ressursiga, nii tööjõu kui säilitustingimuste osas ja konserveerimise eelarve võimalustega.

Oluline on välja selgitama materjali päritolu, et vältida omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud või teisest riigist välja viidud materjali kogumist.

Tuleb arvestada teiste sama piirkonna või sarnase ainevaldkonna muuseumide kogumispõhimõtteid ehk ei koguta materjali, mis paremini võiks sobida teise muuseumkogusse või kui teisel muuseumil on selle materjali läbi töötamiseks ja säilitamiseks paremad võimalused.


Objekti väärtuse määramise alus on võrdlus. Üksikobjekti puhul saab võrrelda tema sobivust olemas olevasse muuseumikogusse ehk võrrelda seda teiste museaalidega. Vastates küsimustele, kas muuseumis on juba olemas analoogne museaal, samasuguse konteksti ja ajaloolise väärtusega. Mille võrra kogutav objekt toetab muuseumikogu väärtust: paremini eksponeeritav, sisaldab rohkem teavet, ainulaadne, toetab tervikkogumi/kollektsiooni loomist?

Objektide kogumi puhul, saab esiteks võrrelda kogutud objekte omavahel ja teiseks tuleb samuti võrrelda neid juba olemasoleva muuseumikoguga. Nii nagu seda üksikobjekti puhul.

Et kogutud materjal ei osutuks mõne aja pärast kogusse sobimatuks on hea teada väljaarvamise poolt ja vastu argumente. Toeks on siin, Nõudeid museaalide muuseumikogust väljaaravamise kohta ?2013?. II punkt, Väljaarvamise poolt- ja vastu argumendid, see aitab anda hinnangut kogutavale materjalile ja tagada muuseumikogu väärtus ajas.

(1.4.3) Näited praktikast[muuda]

(1.4.4) Kommentaarid[muuda]

Koht kuhu peaks saama sisse kirjutada oma arvamust/kommentaari/tähelepanekut/ettepanekut antud toimingu kohta või siis tööprotsessi kohta.

(1.4.5) Seotud tööprotsessid[muuda]

Seotud tegevused/tööprotsessid /toimingud: Liigitatud kas eelnevateks, järgnevateks või seotud tegevuseks.

Seotud tegevused punkt 2.

(1.4.6) Abiks (viited ja lingid)[muuda]

Vaata, 2. peatükk Muuseumikogu täiendamise kriteeriumid. § 2. Muuseumikogu täiendamise otsuse tegemisel arvesse võetavad kriteeriumid, punkt (2) Muuseumikogu täiendamisel... ja punkt (3) Muuseumiseadus 2. peatükk Muuseumikogu korraldus § 5. Muuseumikogu täiendamise põhimõtted ning muuseumikogu täiendamise ja kultuuriväärtusega asja muuseumisse hoiule võtmise kord. punkt (3) ja (4)

Nõudeid museaalide muuseumikogust väljaaravamise kohta. II punkt Väljaarvamise poolt- ja vastu argumendid https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/nouandeid_museaalide_muuseumikogust_valjaarvamise_korraldamisel_0.pdf

(1.4.7) Ülesanded[muuda]

Vikikeskkonnas ei ole ülesannete automaatse kontrolli võimalust. Selleks on vaja mõnda teist veebikeskkonda


(1.5) Esemete füüsiline märgistamine[muuda]

Kogutud objektide märgistamise eesmärgiks on tagada nende kindel identifitseeritavus. Oluline on tekitada seos kogutud objekti ja selle objektiga seotud teabe vahel. Objektide märgistamine kogumistegevuse etapis peab arvestama muuseumi spetsiifikaga, eesmärk anda alus vastuvõtu vormistamiseks.

(1.5.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused[muuda]

Probleemid tabelist: Kas, millega, kuhu ajutine number kinnitada, kirjutada?

(1.5.2) Tegevused/ tööprotsess[muuda]

Edaspidise töö lihtsustamiseks tuleks võimalusel koheselt objekt märgistada või märgistada selle ümbris. Kuuluvuse näitamiseks luua kindel süsteem/standardprotseduur märgistamisele (näiteks jooksev numbririda ees täht, mis tähistab, et need on ajutised A122; A123…) ning kasutada seda läbivalt ehk järgida ühesugust nummerdamist objektil ning dokumenteerimisel kuni otsustushetkeni või museaali eelregistreerimise etapini välja.

Kui eseme märgistamine ei ole mingil põhjusel võimalik, siis tänapäevaseid tehnikavahendeid (diktofon, telefon jne) kasutades saab seostada eset ja eset puudutavat infot objektile märgist tegemata. See alternatiivvariant võib osutuda vahel ainuvõimalikuks. Näiteks väga väikeste esemete korral, kui ei saa esemele peale kirjutada ega silti külge panna, jäädvustada objekt kõrvale lisatud numbriga ning salvestusel või ülestähendusel kasutada sama numbrit.

Märgistamisel lähtutakse järgmisest põhimõtetest:

Püsivus – märgistus peab üldjuhul olema kindlalt eseme küljes/juures, nii et selle juhusliku äratuleku tõenäosus on väike.

Pööratavus – märgistust peab olema võimalik esemelt eemaldada ilma seda kahjustamata.

Kahjutu – märgistus ei tohi kahjustada objekti.

Nähtavus – märgistus peab olema nähtav ilma objekti käsitsemata, kuid ei tohi samas rikkuda objekti väljanägemist

Märgistus peab olema selgelt loetav.

Üldiselt kasutatakse kas musta teksti heledal taustal või valget teksti tumedal taustal. Kasutatakse ka punast värvi teksti. Kõikvõimalikud ajutised tähistused (kasutamise, näituste jms tarbeks) kantakse külgeseotavale sildile. Märgistamisel jälgitakse võimaluse korral ühtseid reeglid.

Esemete (ajutisel)nummerdamisel tuleb silmas pidada mõnda nõuannet:

Numbrid kirjutada vähenähtavasse kohta (mitte objekti keskele), kuid nii, et oleks nähtav käsitsemata ja igale ühetüübilisele esemele (kapp, seelik, foto, dokument jne) samasse paika, et seda oleks hõlpsam üles leida.

Asjadele, millel on kindel ees- ja tagakülg, teha märk kindlasti tagaküljele.

Number kirjutada võimalikult väike, kuid seejuures siiski hästiloetav.

Kõik eseme detailid, mis on tervikust kergesti eraldatavad, nummerdada iseseisvalt, et vältida segadusi.

Mitte kunagi kasutada esemetel kleeplinti ja liimpaberit.

(1.5.3) Näited praktikast[muuda]

(1.5.4) Kommentaarid[muuda]

(1.5.5) Seotud tööprotsessid[muuda]

(1.5.6) Abiks (viited ja lingid)[muuda]

(1.5.7) Ülesanded[muuda]


(1.6) Kogutud esemete pakendamine, transportimine muuseumis[muuda]

Eesmärk on kogutud esemed transportida organiseeritult ja kahjustusteta muuseumisse, et nendega seal vastavalt muuseumi tegevuskavale edasi tegutseda – esitada muuseumikogu täiendamise komisjonile, arvele võtta, vajadusel konserveerida jne.

(1.6.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused[muuda]

Kuhu esemed muuseumis paigutada? Karantiin? Esemed saavad transpordil kahjustada või lähevad kaotsi. Esemetega ei tooda kaasa kogu infot või lisamaterjali, nii suulist, virtuaalset, materiaalset kui õiguslikku ning seetõttu peab sama teema juurde tagasi pöörduma ja aega kulutama. Ei hinnata õigesti esemete seisundit (kahjustused), mõõte, materjali ja seetõttu tekitab esemete paigutamine muuseumis probleeme (liiga suured esemed ei mahu ära, halvas seisundis esemed ei säili, kahjustatud esemed võivad muuseumi hoidlas kahjustada museaale).

Arheoloogilised leiud: Lahendamata on nõuded muuseumile üle antava materjali pakendamise kohta ja/või miski ei sunni kaevamisi läbiviivat arheoloogi neid nõudeid täima.

Probleemid tabelist: Kuhu esemed muuseumis paigutada? Karantiin?

(1.6.2) Tegevused/ tööprotsess[muuda]

- Planeerimine. Selleks eelnevalt info kogumine, millised esemed on vaja muuseumisse tuua. Kaasata võimalusel koguhoidja(d), konservaator(id) (konsulteerida Kanutiga). Võtta kaasa pakkematerjal (pehmendusega, nt mullikile esemete pakkimiseks, transpordikastid ja -karbid, ümbrikud dokumentide ja fotode jaoks).

- Planeerida koht muuseumis, kuhu kogutud esemed tuua. See peab olema turvaline, ent mitte hoidla, kuna väljast tulnud esemed tuleb enne museaalide juurde paigutamist võimalike kahjurite osas üle kontrollida.

- Varuda aega, tellida transport, sõlmida kokkulepped üleandjaga

- Enne pakkimist teos pildistada (kohapeal klõps telefoniga). Fikseerida koos üleandjaga teose seisukord ja nähtavad kahjustused. Kui palju esemeid, teha nimekiri, milline ese millisesse kasti. Pakkida soovitavalt ühekaupa, pakendile peale nt kleeps nimetuse või ajutise numbriga.

- Kui selgub, et mõni ese ei mahu ära kaasavõetud kasti või transpordivahendisse (nt maal, mida peab kindlasti transportima vertikaalasendis), tuleb planeerida transport sobivamate vahenditega teisel korral, mitte riskida eseme kahjustamisega, surudes seda hetkel kaasasolevasse pakendisse.

(1.6.3) Näited praktikast[muuda]

(1.6.4) Kommentaarid[muuda]

(1.6.5) Seotud tööprotsessid[muuda]

(1.6.6) Abiks (viited ja lingid)[muuda]

(1.6.7) Ülesanded[muuda]


(1.7) Lisalepingud, õigused kogutud teabe kasutamise kohta, omandiõiguse üle andmine[muuda]

Eesmärk on kokku leppida nii üleandja kui vastuvõtja õigused ja kohustused nii, et mõlemad pooled saavad neist ühtemoodi aru ja arvestusega, et esemete võimalik arvelevõtmine muuseumikogus koos vastavate õiguste ja kohustustega vormistatakse hiljem eraldi dokumentidega.

Siin on erisus välitöödel ja muuseumis; erisus arheoloogilise välitööde materjali üleandmisel; erisus kunstiesemete puhul; erisus projektipõhisel kogumisel. Erisus välitöödel ja muuseumis; erisus arheoloogilise välitööde materjali üleandmisel; erisus kunstiesemete puhul; erisus projektipõhisel kogumisel.

(1.7.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused[muuda]

Kogumise erinevad osapooled saavad õigustest ja kohustustest erinevalt aru. Üleandjale ei selgitata piisavalt järgnevaid toiminguid, ei lepita täpselt kokku edasist tegevuskava ja dokumentide vormistamist.

Probleemid tabelist: Erisus välitöödel ja muuseumis; erisus arheoloogilise välitööde materjai üleandmisel;  erisus kunstiesemete; erisus projektipõhisel kogumisel. Mõte, koondada kokku olemasolevad lisalepingud, mida muuseumid  kasutavad ja rakendada hea praktika kasutamist. Koostöö muinsuskitseameti juristiga.

(1.7.2) Tegevused/ tööprotsess[muuda]

- Rääkida üleandjaga läbi, millistel tingimustel ta asjad muuseumile üle annab: kas muuseum võib mittevajalikud asjad ära visata või tagastada üleandjale; kas esemed on müügiks ja mis on hind jne. Kõik tingimused fikseerida kirjalikult kohapeal vabas vormis dokumendis, kus on kirjas ka mõlema poole kontaktandmed. Üleandja (füüsiline isik) peab kindlasti esitama oma isikut tõendava dokumendi ja muuseumi esindaja peab tuvastama üleandja isiku ja veenduma, et isikul on õigus esemed muuseumile üle anda.

- Leppida kokku edasine tegevus pärast esemete viimist muuseumisse. Kuidas toimub muuseumis koostatud dokumentide (asja üleandmise akt, vastuvõtuakt, võimalik ostu-müügi leping, autoriõiguste leping jms) koostamine ja allkirjastamine. Muuseumi esindaja peab kindlasti ütlema orienteeruva tähtaja, millal üleandjaga ühendust võetakse ning kontrollima, et mõlemal poolel on olemas teise poole kontaktid.

NB! Juriidiliselt on kehtiv ükskõik missugune kokkulepe, mis on vormistatud taasesitatavas vormis – nii paberil kirjalikult kui ka nt e-kirjana.

(1.7.3) Näited praktikast[muuda]

(1.7.4)Kommentaarid[muuda]

(1.7.5) Seotud tööprotsessid[muuda]

(1.7.6) Abiks (viited ja lingid)[muuda]

(1.7.7) Ülesanded[muuda]


(1.8) Plaan edasiseks tegevuseks, vastuvõtuks[muuda]

Kogumistegevuse käigus on kasulik omada plaani, kuidas toimub peale kogumist töövoog muuseumis – kuhu esemed paigutatakse, kes nendega tegeleb, milliseid toiminguid ja mis järjekorras tehakse. PILVI tekst

(1.8.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused[muuda]

Kogumistegevuse käigus (eriti suuremate tulmete korral) võib tekkida olukord, kus esemed jäävad pikaks ajaks vastu võtmata ja nendega kaasnev info võib kaduma minna.

Probleemid tabelist: Eriti vajab tähelepanu suurte tulmete puhul ja ka digitaalse materjali puhul, kuid ka üksikud esemed võivad tekitada aja möödudes tõsiseid küsimusi ja probleeme. Eesmärk, et ka paari aasta möödudes oleks selge, kuidas antud materjaliga edasi toimida, nii et saaks vormistatud nõuetekohane vastuvõtt.

(1.8.2) Tegevused/ tööprotsess[muuda]

- Kõige mõistlikum on kogutud esemed võimalikult kiiresti vastu võtta. See tähendab, et vormistatakse asja üleandmise akt või vastuvõtu akt, kogutud ese saab museaali numbri ning asukoha muuseumi kogus.

- Kui mingil põhjusel ei ole kogutud esemeid võimalik kohe vastu võtta, on oluline jälgida, et säiliks informatsioon, mis on kogumisprotsessi käigus saadud.

- Suuremate kogumite puhul (näit. suured kogused fotosid või dokumente, suuremahuline pärandvara tervikuna vms), mis võetakse muuseumisse ning mis vajavad enne vastuvõttu sorteerimist ja analüüsi, on vajalik töövoog läbi mõelda:

- planeerida töötajate tööaeg esemete sorteerimiseks ning vastuvõtu protsessi ettevalmistamiseks;

- võimalusel sõlmida üleandjaga kokkulepe, mis saab esemetest, mida muuseum ei soovi omandada;

- leida muuseumis ruum/koht, kuhu esemed paigutada;

- planeerida puhastamine ja karantiin;

- otsustada, kas esemete pildistamine toimub enne või peale vastuvõttu;

- MuIsiga liitunud muuseumides tuleb otsustada, kas Muuseumikogu täiendamise ja asja muuseumisse hoiule võtmise komisjonile hindamiseks esitatakse kogum tervikuna või osade kaupa.

(1.8.3) Näited praktikast[muuda]

(1.8.4)Kommentaarid[muuda]

(1.8.5) Seotud tööprotsessid[muuda]

(1.8.6) Abiks (viited ja lingid)[muuda]

(1.8.7) Ülesanded[muuda]