Anorgaaniline Keemia/Sideme kolmnurk

Allikas: Vikiõpikud
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Aastal 1941. Van Arkel tunnustas kolm äärmiselt vastupidist materjali ja paigutas need võrdkülgse kolmnurka tippudele. Seejärel pakus ühendeid mis oleksid nö väheühenditeks ühest sideme tüüpist teisele üleminekuks. Aastal 1947 arendas Ketelaar van Arkeli ideed lisades rohkem ühendeid kolmnurka peale ning paigutas sidemed kolmnurka peal teistpidi. Selgus, et idee “Sidemete sõltuvuse kolmnurgast” on väga lai ning seda võib ka mitmel viisil laiendada. Alleni kolmnurk juba võttis kasutusse konfiguratsioonienergiat, mis on ühe elektroniga valentskihi vaba aatomi keskmine energia põhiolekus. Jenseni kvantitatiivne kolmnurk põhineb Martynov & Batsanov elektronegatiivsuste skaalal. x-telje peal on kahe aatomi keskmine elektronegatiivsus ja u-teljel on kahe aatomi elektronegatiivsuse vahe. Esineb ka Jenseni kolmnurka versioon, mis põhineb Paulingu elektronegatiivsusel ning võtab arvesse 481 põhirühma binaarseid ühendeid. Norman arendas kolmnurka nii, et see oli kahes deminsioonis kvantitatiivne ning nagu Jenseni oma põhineb elektronegatiivsusel.