Rütmimuusika ajalugu/Pop-rockmuusika ajalugu 1940-1990

Pop-rockmuusika ajalugu 1940-1990

Pop-muusika stiilide mõistekaart https://cmapscloud.ihmc.us:443/rid=1SG0XLW83-FY45Y0-ZJCJ67

Rock'n'roll

Rock'n'roll on muusikastiil, mis arenes välja gospelist ja rhythm and blues'ist 1940. aastatel USA-s ning muutus populaarseks 1950. aastatel. Rock'n'roll'i peetakse esimeseks rokkmuusika žanriks ja Bill Haleyt esimeseks rock'n'roll'i lauljaks.

Alan Freed, kes oli ühe Clevelandi raadiojaama töötaja ja kelle toimetada oli õhtune klassikalise muusika programm, uuris ühe heliplaadikaupluse omaniku palvel valge noorsoo muusikalist maitset ning avastas, et noorukeid ergutas just rhytm and blues, mida üldiselt peeti valgete kultuurile täiesti võõraks. Freed palus ülemustelt luba panna oma programmi lõppu erisaade rhytm and blues'ist. Saade sai pealkirja "Moondog's Rock and Roll Party" ja Freed edendas selles segu bluusist, kantrimuusikast ja rhythm and blues'ist. Sellega oli Alan Freedist – anarhistist, kes kasutas varjunime Moondog ('Kuukoer') – saanud uue žanri, rock'n'roll'i ristiisa.

David Nœbel on öelnud: "Rock'n'roll on anarhistide vandenõu ameerika elulaadi hävitamiseks."

Rock'n'roll'i artiste:

Eestis Boogie Company Lucky Jeans Jolly Roger Nine Lives The Rockin' Guys Rock'n'Roll Band The Tramps Wild Cats

Inglismaal Billy Fury Cliff Richard The Shadows Tommy Steele Marty Wilde Prantsusmaal Rock’n’Roll Gang

Soomes Hurriganes Teddy & The Tigers

USA-s Chuck Berry Bo Diddley Eddie Cochran Alan Dale Fats Domino Bill Haley & His Comets Buddy Holly & The Crickets Wanda Jackson Jerry Lee Lewis Elvis Presley Little Richard Gene Vincent & The Blue Caps

Pop

Popmuusika (< populaarne + muusika) on ärilisel eesmärgil salvestatud muusika, mis on sageli suunatud noortele. Tavaliselt koosneb see suhteliselt lühikestest ja lihtsatest lauludest, mis kasutavad tehnilisi uuendusi, et luua uusi variatsioone varasematel teemadel. Popmuusika on võtnud vastu mõjutusi enamikult levimuusika stiilidelt, kuid stiilina seostatakse seda tavaliselt rock'n'roll'i ja sellele järgnenud rokistiilidega.

Termin pärineb 1950. aastate keskpaiga Suurbritanniast, kus sellega kirjeldati rock'n'roll'i ja sellest mõjutatud uusi noortemuusikastiile. Sõna pop tähendab aga ka ootamatut esile kargamist, uudse esitaja või esituse stiili väljailmumist (twist jt. 1960-ndate alguse tantsustiilid).

Umbkaudu 1967. aastast hakati popmuusikat siiski rokkmuusikale vastandama, pidades seda roki "pehmemaks" alternatiiviks. Tänapäeval süüdistatakse seda tihti kommertsialiseerituses ning selle oluliseks tunnuseks peetakse professionaalset produtseeringut ja pakendit.

Musikoloogid peavad popmuusikale oluliseks järgmisi tunnuseid:

püüd laia publiku, mitte konkreetse subkultuuri või ideoloogia poole; rõhk pigem "käsitöisel" oskuslikkusel, mitte kunstilisel kvaliteedil; rõhk pigem salvestamisel, produtseerimisel ja tehnoloogial, mitte elaval esitusel; kalduvus peegeldada muusikas olemasolevaid trende, mitte uudset arengut; tantsuks sobiv rütm. Tüüpiline popmuusika teos on laul, mille pikkus jääb kahe ja poole ning kolme ja poole minuti vahele. Seda iseloomustab püsiv ja märgatav rütmiline element, peavoolustiil ja lihtne traditsiooniline struktuur. Levinud on salmide ja refrääni vaheldumine ja kolmekümne kahe taktiline vorm, mille keskmes on meloodia, meeldejäävad muusikalised fraasid ning refrään, mis on tihti salmiosaga meloodilises, rütmilises ja harmoonilises kontrastis. Rütm ja meloodiad kalduvad lihtsusele ja on piiratud harmoonilise saatega.

Tänapäevaste poplaulude sõnad käsitlevad tavaliselt lihtsaid teemasid, eelkõige armastust ja romantilisi suhteid, ehkki on ka silmatorkavaid erandeid.

Popmuusika harmooniat on iseloomustatud kui klassikalist euroopalikku tonaalsust, ainult tavapärasest lihtsameelsemat.

Instrumentidest domineerivad popmuusikas (elektri)kitarr, basskitarr, löökpillid ja (elektroonilised) klahvpillid. Kuid kasutatakse ka puhkpille (flööt jt.) ning peale kitarri ka teisi keelpille, tihti küll süntesaatori abil esitatult.

Tuntumate popmuusikaansamblite seas on The Beatles, The Rolling Stones ning ABBA, üksikesinejate seas Elton John, Michael Jackson ja Madonna.

Popmuusika alamstiilide hulka kuuluvad näiteks elektropopp, sündipopp, diskomuusika, poprokk, etnopopp, religioosne popp, J-pop jt.

Heavy metal

Heavy metal ehk metal on 1960. aastate lõpul ning 1970. aastate algul bluusist ja rokkmuusikast tekkinud muusikasuund, mida algusaastatel iseloomustasid sünged, sageli okultistlike mõjutustega laulutekstid ja depressiivsete meloodiate kasutamine ning mille mängimisel pandi suuremat rõhku elektrikitarridele ja trummidele. Üheks esimeseks heavy metal'i bändiks peetakse sageli briti Black Sabbathit, esimeste seas olid ka Led Zeppelin ja Deep Purple. Heavy metal'i stiili tegi kuulsaks Metallica, mida peetakse praegugi kuulsaimaks metal'i bändiks.

Aastate jooksul on stiil pidevalt arenenud ja laienenud ning hõlmab tänapäeval väga erinevaid alamstiile, mis võivad muusikaliselt olla üksteisest üsna erinevad. Esimesed alamstiilid olid hard rock, shock rock, progressiivne metal, glam metal, pop metal ja briti heavy metal'i uus laine (tihti tuntud akronüümina NWOBHM, new wave of British heavy metal). Hard rock'i tuntumad esitajad on AC/DC, Aerosmith ja Blue Öyster Cult. Progressiivse metal'i tuntumad on Rush, Uriah Heep, Queensrÿche ning tänapäeval Dream Theater. Glam'ist on tuntumad Twisted Sister, Mötley Crüe, Skid Row, Poison ja Cinderella; shock rock'ist Alice Cooper, Marilyn Manson, W.A.S.P. ja Kiss; pop metal'ist Guns N' Roses, Def Leppard, Van Halen, Whitesnake ja Europe. NWOBHM-i algatajad olid Motörhead, Iron Maiden, Saxon ja Angel Witch. Hard-n-heavy tuntumad on Scorpions, Ozzy Osbourne, Dio, Accept, Judas Priest ja Rainbow.

Hard rock, varajane metal, progressiivne metal, shock rock, glam metal ja varajane punk (kuhu kuulusid Ramones, The Damned, Sex Pistols ja The Clash) olid stiilid, millest hakkasid arenema muud alamžanrid.

Punk

Punk on individualistliku anarhismi alaliik, subkultuur, mis väljendub muusika, filmikunsti, kirjanduse ja kujutava kunsti kaudu. Pungi harrastaja on punkar.

Muusikas on punk tihedalt seotud punk-rock'iga. Pungi kui subkultuuri juured on avangardkunstis, püüdes maailma šokeerida. Mõistet "punk rock" tarvitati esimest korda 1960. aastate keskpaigas USA-s, tähistamaks briti roki invasiooni tulemusel ja tuules tekkinud bände, milliseid tekkis suuremates keskustes nagu seeni pärast vihma. Tihtipeale olid just need bändid oma rohmakavõitu pillikäsitlusega suunanäitajad uutele radadele, nagu psühhedeelne rokk. Üleriigilist kommertsedu nad ei saavutanud, kuid seda enam jäädvustasid nad end kohaliku muusikaelu annaalidesse.

Päris punkliikumise alguseks võib pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubis CBGB hakkasid korrapäraselt esinema Ramones, Television, Blondie ja teised bändid, kelle musitseerimisoskus oli reeglina vilets; põhirõhk oli pandud laulusõnadele.

Mõiste "punk" kinnistasid ajakirjanik Legs McNiel ja kunstnik John Holmstrom oma DIY-ajakirjaga Punk Magazine. Värske meediaväljaande reklaamimiseks kleepisid nad New Yorgi tänavanurkadele flaiereid kirjaga "Vaata ette, punk on tulekul!". Umbes samal ajal hakkasid trenditeadlikumad väikeplaadifirmad CBGB bände ja artiste "üles korjama". Patti Smith oli esimene, järgmine oli The Ramones.

Pungi eetiline tuum oli Mark Sinkeri sõnul järgmine: “soov šokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need žestid ei tohiks šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina – või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, sõda, ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte soengutele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise.“

4. jaanuaril 1977 ilmus Briti kommunistide ajalehes Morning Star Gene Chandleri usutlus “Pungi protest”, kus Sex Pistolsi liikmed kinnitasid: “Rokk on samasugune reageering arenenud kapitalismile, nagu bluus oli orjusele ja ekspluateerimisele,” kui neid paluti õigustada bändi ilmselt ründavat palet ja lavapoosi. Ja et muu hulgas väljendavad nad pettumus- ja solvumistunnet suureneva viletsuse ja reaktsiooniliste hoiakute tingimustes nende Lääne tsivilisatsiooni tahkude vastu. Pungile on iseloomulik protest isikukultuse, võõrandumise, jäljendamise, paigaltammumise ja kodanliku mõttelaadi vastu, püüd suhelda noortega (vanemaid välistamata) viisil, mis arvestab tegelikku elu haiges kapitalistlikus riigis. “Selle žanri kurb, vastuvõetamatu külg on see, et ta ei suuda pakkuda muud alternatiivi kui anarhiat,” kirjutas Chandler kommunistide ajalehes Morning Star.

Indie rock

Indie rock on Suurbritanniast alguse saanud rokkmuusika alaliik, mis eksisteerib põhiliselt iseseisvatel põrandaalustel muusikalavadel.

Indie rock on lühend sõnapaarist independent rock. See termin sobib kirjeldama nii indie-bändide do it yourself hoiakut kui ka väikese eelarvega plaadifirmasid, mis nende muusikat välja annavad. Paljud indie-plaadifirmad teevad küll koostööd suuremate plaadifirmadega, kuid otsuste tegemine on siiski autonoomne. Seetõttu on indie-ansamblitel vabadus katsetada ja arendada oma saundi, emotsioone ja sõnu, mis ei pea meeldima laiale kuulajaskonnale – isiklik maitse ja arvamus on kasumist tähtsamad – olgugi, et ka väiksemad plaadifirmad soovivad majanduslikult hakkama saada.

Sonic Youth Indie rock'i juured ulatuvad ameerika ja briti 1980. aastate põrandaalusesse alternatiivrokki. Viimastel aastakümnetel on žanris toimunud mõned muutused. Indie rock sai iseseisvaks muusikastiiliks umbes sellel ajal, kui grungebändid – nagu Nirvana – tavakuulajani jõudsid ja kuulsaks said. Laiem kuulajaskond lihvis alternatiivroki ajapikku uueks tõsimeelseks hard rock'iks ning seega ka ettearvatavamaks ja testosteroonipõhisemaks. Indie rock oli vastupanuliikumine põhivoolustumise vastu; indie rock'ist sai mõiste, mis tähistas iseseisvaks jäänud bände ja muusikažanre. Žanrilisteks eelkäijateks võib pidada punk rock'i, post-punk'i, hardcore punk'i, shoegazing'ut, twee pop'i, garaažirokki ja muidugi alternatiivrokki. Indie rock on kitarripõhine muusika, mida viljelevad väikeste muusikafirmade alla kuuluvad bändid. Suurbritannias on alternatiivset muusikat silmas pidades kasutatud tavaliselt sõna indie ja mitte alternatiiv.

Arcade Fire Olgugi, et indie rock jagab pungi põhimõtteid kaubanduslikkuse ja kommertsi koha pealt, ei olda nii konkreetsed selles suhtes, kas bänd müüb end või jääb iseseisvaks. Levinud on arvamus, et on võimatu indie-muusika erinevaid lähenemisviise rahvahulkadele meeldivaks teha ja põhjuseid selleks on umbes sama palju, kui on indie-bände. Siinjuures mõned tavalisemad: nende muusika on liiga pentsik, süütu ja veider; liiga tundeline ja melanhoolne; liiga tasane ja delikaatne; liiga unelev ja hüpnotiseeriv, liiga isiklik ja ennastpaljastavate laulusõnadega; liiga madalate tootmiskuludega; liiga keerukate meloodiate ja riffidega; liiga toores ja tahumatu; liialt inspireeritud paljudest esialgsetest indie-bändidest; liiga kaugete ja lõhestatud laulustruktuuridega; liialt inspireeritud ebapopulaarsetest või eksperimentaalsetest muusikastiilidest.

The Postal Service Kuid hoolimata detailidest on indie rock'i muusika outsider'itele, mis on tehtud outsider'ite poolt – just nagu ka alternatiivrokk kunagi oli, kuid indie sisaldab vähem "ürgset maskuliinsust". Mitte et indie poleks kunagi võimas ja sügav: agressiivseid elemente leidub seal lihtsalt harva.

1990. aastate edenedes kujunes indie rock'il välja palju alaliike (indie pop, dream pop, noise rock, lo-fi, math rock, post-rock, space rock, sadcore ja emo sealhulgas), mis kõik tunduvad jäävat põrandaalusteks.

Viimasel ajal on indie rock'ist saanud käibeväljend, mida kasutatakse selliste ansamblite kohta, kelle muusikastiil varieerub garage rock'ist psühhedeelse folkmuusikani.

Post-punk

Post-punk on üks rockmuusika tüüpe, mis kasvas välja 70ndate punk-liikumisest. Selle stiili artistid hülgasid punk rocki traditsionaalid ja lihtsuse. Oldi inspireeritud „tee ise“ (DIY -do it yourself) liikumisest ja avangardmuusikast. See tõi kaasa rocki klišeede lõhkumise ja eksperimenteerimised free jazzy ja mitmete elektrooniliste muusika stiilidega nagu dub, funk ja disko. Ideesid ammutati kaasaegsest kunstist (multimeedia kasutamine), poliitikast (sisaldas kriitilisi teooriaid), kino ja kirjandus.

Post-punki esindajaid:

Siouxsie and Banshees, Wire, Public Image Ltd, The Pop Group, Cabaret Voltaire, Magazine, Pere Ubu, Gang of Four, Joy Division, Talking Heads, Throbbing gristle, The Slits, The Cure, The Fall ja Au Pairs.

Lisada tuleks, et post-punk on tihedalt seotud selliste stiilide arenguga kui gooti rock, dark wave, uus-psühhedeelia, no wave ja industriaalmuusika.

New wave

New wave on rockmuusika stiil, mis sai alguse 70ndate lõpust. Stiili tekke impulsiks tuleb pidada 70ndate keskpaiga punkrock’i. Veel mõjutusi näiteks glam rockist,power popist ja diskomuusikast. New wave eemaldus bluesi ja rock’n’roll’i tämbritest ja lõi seeläbi uue stiili, mis keskendus rohkem diskole ja elektroonsele muusikale. Ansamblite näiteid: Blondie, Talking Heads, Duran Duran. Hiljem on new wave’ist välja kasvanud dark wave ja sündipopp.