Maaväline elu/Teisi otsingusuundi
Allikas: Wikibooks
Üheks tõenäoliseks viisiks tähtedevaheliseks kommunikatsiooniks on veel laserühendused. Nende suur eelis seisneb selles, et need ei haju tähtedevahelistes tolmupilvedes, negatiivsele poolele läheb aga, et need peavad olema täpselt suunatud ning ka sagedusala on väike, nii et neid on raske leida. Kui selline kiir on meile samas otse suunatud, siis võib ta tunduda kuni tuhandeid korda heledamana kui mõni täht taevas. Seti raames on mõnevõrra ka alates 1980-ndatest selliseid signaale otsitud, kuid vähe ja tulemusteta. Uute projektidega selle eest aga tegeletakse ja soovitakse terve taevas läbi uurida.
On otsitud ka gamma-kiirguse pikki jälgi, mida peaks maha jätma tuumaenergiat kasutavad kosmosesõidukid. 1983 otsiti kõik tähed 20 valgusaasta raadiuses läbi, et leida triitiumi jälgi, mis on sagedusega 1516 MHz nö „vee-augu keskel“ ja mis on võimalik kõrvalprodukt maaväliste olendite tuumareaktsioonidest. Sõidukeid, mis on tulnud otsima elu on ka otse otsitud maa ja kuu orbiitidelt. On arvutatud, et kui sõiduaeg pole tähtis, on see energiat säästvam, kui elekromagneetiliste lainete saatmine. Samuti nagu algoritmiline raadiosõnum, on ka sellel viisil eelis, et tänu hilisemale väiksemale vahemaale, saab sellise kosmosesondi tehisintelligents kiiremini suheleda ja edastada kogu informatsiooni, mida selle teinud olend tahab. Sond võib olla ka ise-paljunev, tehes oma koopiaid teiste taevakehade materjalist ja ta suudab leida ka vähearenenud elu, kes ei suuda tähtede tähtedevahelist kommunikatsiooni teostada. Selline sond võiks isegi ainult 10%-sel valguskiirusel lennates, mida teoreetilised meetodid pakuvad, terve Linnutee galaktika läbi uurida ainult poole miljoni aastaga.
Päikesepurjedega, heelium-3 või antiaine mootoriga suured mitmekümne tuhandelise elanikkonnaga põlvkondade viisi reisivad kosmoselaevad võivad terve meie galaktika 200-300 miljardit tähesüsteemi asustada 5 kuni 50 miljoni aastaga, kui lõpuks saavutatakse ligikaudu 10 korda suurem arengutase kui praegu ja on kasutada juba terve meie planeedisüsteemi varud. Fermi tuletas oma paradoksi just tänu viimasele arutelule, sest võrreldes tähe keskmise elueaga on terve galaktika koloniseerimiseks kuluv aeg väike ning galaktikas leidub palju meie tähesüsteemist mitu korda vanemaid tähti.
