Maaväline elu/Fermi paradoks
Allikas: Wikibooks
Vastuolu võimaliku suure arvu potentsiaalsete tsivilisatsioonide olemasolu ja täieliku tõendite puudumise vahel nende olemasolust on viinud Fermi paradoksi sõnastamiseni. See küsib lihtsamas versioonis, et kus nad siis ometigi on?
On kaks võimalust, kas neid ole olegi vastupidiselt arvatule või on, aga me ei saa nendega ühendust eri põhjustel. Esimesel juhul on võimalik, et intelligente elu hävitab enda, teised või teeb seda varasel arengu etapil mõni looduskatastroof. Samuti on ka võimalik, et universumis toimuvad sagedased gamma-kiirgus puhangud steriliseerivad regulaarselt suure osa universumist. On viidatud ka sellele, et elu tekkeni maal viinud tingimused võivad olla väga haruldased, sest see nõuab väga täpseid tingimusi või suurt juhust, et nõnda keeruline struktuur molekulidest kokku saab, mis suudab end taastoota.
Kui nad on olemas, siis nad ei pruugi ju lihtsalt tahta ühendust võtta või on meie otsingutes vigu. Näiteks ei otsi raadiosignaale piisavalt põhjalikult, hetkel otsitakse ainult lihtsaid selgeid korrapärasid, aga nad võivad kasutada tihedat signaali pakkimist. Samuti jälgitakse hetkel põhiliselt päikesesarnaseid tähti, nad võivad aga just mujal olla. SETI aga ei olegi oma tänase vastuvõtuvarustusega, mis küll parim maailmas, võimeline näiteks meie võrdse arengutasemega tsivilisatsioonide signaale, näiteks meie enda televisiooni, vastu võtma rohkem kui 0,3 valgusaasta kauguselt, loodetakse tugevatele ja/või kindlalt suunatud signaalidele peale, mida edastaks mõni selgelt kõrgemalt arenenud tsivilisatsioon. Nende jaoks võib, aga raadiolainete kasutamine olla mööduv vaheetapp arengus ja tunduda sama hea kommunikatsioonivahendina nagu indiaanlaste suitsusignaalid praegusel ajal. Meie endigi tehnika liigub järjest kõrgema sageduse ja laiema spektri peale, mille leviala on väiksem, mille tõttu on ka meid raskem märgata, kui analoogtelevisooni ajastul. Arvatakse ka, et just meie väikse arenguastme tõttu ei kaasata meid suurte kõrg-kosmosetsivilisatsioonide ühendusse. Samamoodi nagu inimene ei suhtle eriti sipelgatega. Või hoitakse meid tahtlikult loomaaia looma taoliselt isoleeritult. Kuid suuremal arengutasemel võime ka meie lõpuks võib-olla tõdeda nagu teisedki tsivilisatsioonid, et erinevatest kohtadest pärit olendid võivad liiga erinevate, et suhtlusel oleks mõtet või et eri tsivilisatsioonid on universumis liialt suurte vahedega ruumis ja/või ajas, otsustav väike tsivilisatsiooni keskmine eluiga, kui valguskiirus on tõesti piirkiiruseks.
