Maaväline elu/Ajalooline taust
Allikas: Wikibooks
Loodusrahvad ja muistsed tsivilisatsioonid ei arutlenud antud teemal või kadusid inimestega võrreldavate, kuid eri maailmadest pärinevad olendid mahuka ja mitmekihilise üleloomulike jumalate, deemonite, maailmaloojate, hingede ja muude olendite vahele. Nii mitmelgi sellisel olendil või tema tegude kirjeldustes tundub olevat iseloomulikke jooni just maavälistele mõistuslikele olenditele, mis on viinud mitmesuguste antiikastronautide ja „vanemate“ rassi teooriate tekkele. Lihtsamaid maaväliseid organisme poleks nad olnudki võimelised eristama, nende jaoks oli nende enda maailm täis tundmatut. Seletati pigem ellujäämiseks vajalikku ja argipäevast kui sügavaid abstraktseid konstruktsioone. Nende hinnang loomislugudes inimeste maa-ala suurusele oli tibatilluke võrreldes hetke lõputu universumiga. Sellest võib järeldada, et palju kokkupuuteid teiste suurte hõimude või rahvastega polnud, muidu poleks nad sellele maalapile, mis tavaliselt pakuti Maa suuruseks, mahtunud. Samuti jäi see vahest väikeseks teise algega inimestesarnaste olendite loomiseks. Maailmapildist kinnihoidmise tõttu ei otsitud maavälist elu.
Kreeka esiletõusmise ajal muutus, kui ilmusid Thales ja atomistid, kes arvasid, et lõputus universumis peab leiduma ka lõputu hulk eluga täidetud maailmasid. Need mõtted jäid varju pärast Aristotelese maailmakäsitluse avaldamist, kus maa oli keskel ja kuu taga algas algaine eeter, milles ei saanud enam midagi eksisteerida. 1214. aastal väitis Pariisi piiskop Étienne Tempier Jumala kõikvõimsuse kaitseks, et Jumal võinuks luua siiski mitu maailma, aga ta ei teinud nii. 15. sajandil arvas kardinal Nicholas Cusa, et Päikesel ja Kuul on elanikud varsti. Teleskoobi leiutamise järel hakkasid laiemalt levima teooriad elanike olemasolust päikesesüsteemi teistel kehadel ja kosmilisest pluralismist. Nendel teemadel arutlesid ka selleaegsed suurkujud, näiteks Imanuel Kant, Benjamin Fraklin ja Henry More, kes kõik uskusid maavälistesse olenditesse. Vaatlused teleskoopidega tundusid andvat mitmesuguseid märke elutegevusest teistel taevakehadel. Näiteks 1822. aastal arvas Franz von Gruithuisen nägevat kuul põllumajanduse jälgi, samuti Veenusel tulesid, mida pidas metsapõletamiseks. 1877 aastal nägi Giovanni Schiaparelli optilist illusiooni, mida pidas Marsi kanaliteks ning muutuvaid täppe nendes põllupidamiseks. See tõi kaasa mitmekümne aasta pikkuse laialdase uskumise elusse Marsil. Ka 1920. aastate Eesti kooliraamatutes oli kirjas, et Marsi piirkondade muutused on põhjustatud sealse taimkatte vahetumisest. Suuremad teleskoobid ja lõpuks kosmosereisid lükkasid selle teooria ümber, kuid 1938. aasta ameeriklaste sügavat uskumist maavälistesse olenditesse näitab kindlalt kuulus paanika, mis järgnes, kui uudissaate vormis edastati H. G. Wellsi „Maailmade sõda“, mis rääkis vaenulike marslaste maandumisest maale.
Budismis olid juba algselt hingede maad teistel taevakehadel. Judaismi pühakiri Talmut ütleb, et on vähemalt veel 18000 teist maad. Küsimusele, kas need on samasugused või hingelised, pole aga vastust. Selle põhjal arvab aga keskaegne kirjutis „Sefer HaB’rit”, et eksisteerivad küll maavälised olendid, aga nad erinevad samapalju meist nagu vee ja maismaa loomad omavahel ning et neil ei ole ka vaba tahet. Islami Koraan räägib Jumalast kui maailmade valitsejast, kes on loonud maa ja taevad ning mõlemasse elusolendeid paigutanud. Samuti ütleb, kui Jumal tahab võib ta nad kõik kokku tuua, mida võib võtta kui kontakti asumist.
